Maailma lõpus ootab teid kohvik. Ei, kaks kohvikut

Sellise pealkirjaga artikkel* ilmus Hiiu Lehes siis, kui me Hiiumaal suvitasime (ei, ma ei ole veel suvega lõpetanud - vähemasti kuni järgmise nädalavahetuseni, kui mul on kavatsus teile viimaks ometi Moldovast pildimaterjali tuua).

Kuna olime Hiiumaal ringi rännates juba kohvikuellu sisse elanud, ei saanud me neid kahte seal maailma lõpus ju külastamata jätta, ja nii ma avastasingi Kalana, kus ma iial varem käinud ei ole. Alati on teekond Kõpu tuletorni juurest viinud Ristnasse, aga Kalana - poolsaare teine äär - oli avastamata aare. Kõik teised on koha muidugi juba üles leidnud, sest mändide vahele on laiali paisatud rohkelt rootsipunaseid puhkemaju, mere ääres on kergliiklusteed ja laste mänguväljakud, kohvikud räägivad enda eest. Ent ikkagi on Kalanas niisama karm olemine, nagu ma olen Käbi Laretei raamatute põhjal saanud aimu Farö saarest, kus Bergman suvitas ja oma elu lõpupoole enamjaolt elas. Farö saare toon mängu aga mitte ainult sarnase maastiku, kiviklibu ja tuule tõttu (kuidas Bergman ütleski: "Deemonid kardavad värsket õhku, kõige rohkem meeldiks neile, et sa istud teki all, jalad külmad..."), aga selle pärast, et tunne Kalanas on nagu oleks välismaale sattunud. (Tunnistame: Eestis tulebki ühe rohkem välismaa tunne peale.)

Kalana märgusõnadeks on auguga kivid, tohutud kivivallid rannas ning karmid lained. Ma mõtlen tõsiselt, et ma tahaks sinna talvel kohe pikemaks minna sellest hoolimata, et kohvikud suletakse oktoobris ja ilmselt on seal ikka veel mitu korda tuulisem. 

Suveseks lisaboonuseks oli aga Annika Metsla noorte hiidlaste näitus. Nii et siinkohal näete pilte piltidest (hale!). Annika enda vastava sissekande leiab siit ja sealt edasi.

Aga päikeseloojangut tuleb ikkagi Kõpu poolsaare teisele rannale imetlema minna. Vat sestap polnudki Kalanasse sattunud:)



* Originaalartikli leiab Facebookist/Hiiu Lehest pealkirja järgi.