Minu kassipojad

Mial oli sõbranna Kristiina pulmas täita auline ülesanne, võtta osa pulmakinost, kus ta pidi rääkima armastusest. (Mial on vedanud: kõik minu sõbrannad on ka tema omad ja siinkohal sügav kummardus meie ühistele sõbrannadele - te olete parimad!) Me pidime Plameniga pulmakino vaadates tõdema, et täitsa hästi paneb, ei mingit kaamerakrampi. Mis tulenes ilmselt sellest, et teda intervjueeris tema parim sõbranna Pille. Nad vestlesid ikka vist tunni, sisse läks ma arvan kaks minutit juttu. Nii et ma Pillelt hiljem kuulsingi, et välja oli lõigatud ka umbes selline dialoog: "Mia, mis Sa arvad, palju Kristiinal ja Peetril lapsi võiks olla?" Mia: "No kaks või kolm võiks ikka olla. Kolmega on muidugi väga raske, eriti kui nad kõik on kolmeaastased.... Rohkem võib ka olla, näiteks kuus. Siis võib osa ära anda nagu kassipoegi antakse."

Mia oli pulmas täitsa rakkes. Ta vahetas pruudil tennised tuhkatriinukingade vastu, kui pruutpaar aasa pealt mõisatrepile, kus laulatus peeti, jõudis. Ta viis sõrmused õigel ajal pastori kätte, sest peiuposs Theo keeldus oma ülesandest, ehkki me olime eelmine õhtu sealsamas kõik läbi mänginud. Ta lihtsalt väitis, et tal on kõht tühi ega saa seetõttu sõrmustega toimetada. Kolmest ei saa veel kriitiliselt hetkel usaldada:). Ja siis viiuldas Mia Pärdi "Ukuaru valsiga" sisse pulmapeo.
 


Kogu selle augustikuunädala oli sadanud, pulmapeo hommikul siras päike, ja padukas tuli uuesti peale siis, kui laulatus oli just lõpenud ja grupipilt ka tehtud. Siinsed vihmapitseriga pildid on tehtud just pärast sadu. Hiljem tuli päike jälle välja ning mõisapargis võis imetleda maailma ilusaimat niiskest õhust intensiivset päikeseloojangut. Aga siis pidi keskenduma juba pruutpaarile.

No see särk lihtsalt ei püsinud pükstes:(

Ehk saab nüüd veel suvest mõne postituse kirja.