Aastavahetus Arankülas

Kolmenädalane jõulupuhkus Eestis kujunes nii kiireks ja tihedaks, nagu oleks kodunt mitu aastat ära olnud. Põhitegija oli ja on muidugi lumi, lumevalgus, härmatis (mis tekkis meie viimasel kodusolemise päeval ja pidavat praegugi veel muutumatul kuhul kestma).

Aasta viimane päev osutus päikseliseks nagu paljud päevad enne ja pärast seda - nii päikselisi talvepäevi mäletan ma ainult lapsepõlvest. Kui mul on millesti kibedasti kahju, siis sellest, et tolle kolme nädala jooksul mere äärde päikseloojangut vaatama ei jõudnudki. Tuleb teha päikseloojanguvaatamise puhkus. Igaljuhul vaated, mis viimasel päeval Raplamaal Kristil-Kuldaril külas olles avanesid, olid sellised -


Nõmme kõrtsi naaberkõrts, millest äkki mu tegus õepere veel päriskõrtsi üles lööb. 
 

Tüüpiline eesti hajaküla - naaber on vähemalt poole kilomeetri kauguses. Aga katus ikka paistab. 


Zuumime naabri lähemale.



Aasta viimane päikeseloojang.

Aasta viimasel päeval olen mina ikka siin-seal lõket teinud, seekord, nagu ka eelmine aasta, käisimine metsas Kristi ja Kuldariga. Lõkkele eelnev kohustuslik matk jäi ära, sest lume sees oli pea võimatu matkata. Ning jube külmaks (-20) kiskus ka, põhimõtteliselt oligi ainult lõkkeraadiuses võimalik olla.



Teekond lõkkeplatsile.



Suvel on siin metsmaasikavälud.


Lõkkeplats asub seal, kus Kristi-Kuldar oma unistustekodu kavatsevad rajada (st 300 meetrit nende praegusest kodust), suvel laiuvad ümberringi metsmaasikavälud. Mia tulevased tädilapsed saavad olema puhta maalapsed.

Väike lõkkemeister.

Meie AD2009/2010

Kristi oli teinud pajatäie hernesuppi, Kuldari õed tegid muusikat (ning Varje tõi paar päeva hiljem Miale kamaluga lastelauluplaate ning laulupeoülekandeid - ilmselgelt oli Mia nende kõige tähelepanelikum kuulaja), mida president rääkis, ma ei kuulnud, sest Mia otsustas just sellel hetkel viimaks magama jääda.

Ja kui meie õuele oli näha Nõmme kõrtsi ilutulestik, siis pool tundi hiljem saatsime vastu ka oma.