Iga algus on raske - ja tundub, et see käib ka blogi toimimasaamise kohta uue aasta alguses. Me oleme Ungaris tagasi - Eesti supertalvest on vaid ilus mälestus ja ma saan aru, miks mu lõunamaakolleegid vaevu usuvad, et Põhjamaa talv on nautimist väärt - siinses lumetus ja uduses talves on päris talve nagu ta on - ühes rohkete miinukraadide, paksu lume, härmatise ja uskumatu lumevalgusega - tõeliselt võimatu ette kujutada.
Kui kõik pildid saab viimaks arvutisse laetud, teen kolmenädalasest kodusviibimisest reportaazi, ent hetkel olen ma liiga uneasy, et seda ette võtta. Tundub, et meie aasta on alanud umbes samamoodi, nagu vana lõppes - asjade kadumisega. Seekord pole Finnair suutnud me 35 pluss 25 kilo kohvreid siia toimetada ning me oleme üsna püksatud (seda ka otseses tähenduses - ma nägin Plamenit täna kandmas punast aluspesu, mis ma olin talle kinkinud Sõbrapäevaks, siiamaani polnud ta pakkigi lahti võtnud). Ma ei tea, kellel meist on kõige suuremad kaod, aga Mia on kaotanud küll enamvähem kõik - kogu garderoobi talveasjadest suveasjadeni välja (enda suveasjad jätsime veel Eestisse), lisaks muidugi raamatud ja plaadid (nii et väiksel melomaanil Mial on nüüd kodus vaid kaks eesti ja kaks bulgaariakeelset plaati, mida käiata). Peale kõige olid mul kaasas Mia esimesed kleidid ja särgid, mis oli kavas memoriseerida, ja mul on tunne, et just nende pärast on mu asjad ka on omapäi rändama läinud, sest viimasel ajal võetakse ära mult kõik, mis on seotud mälestustega.
Mia viskas killu lennukis - "tita hammustab", ütles ta rinda saava tita kohta. Eile hommikul putru süües, muutus ta korraga unelevaks ja ütles "kukupai". Täna öösel sonis ta ühtevalu "pähkleid ja piima". Ja tänane öö oli eriline veel selle poolest, et ta jäi esimest korda ööunne lutita. Meil on kõik lutid kadunud, see ongi vist lutiaja lõpp.
Pildi tegi muidugi Heikki.
Kaidi and Mia, we had a really hard start of the year, given only the two flights, let alone the lost laggage which caused mildly said uneasiness in Kaidi near to a nervous breakdown. Миа, дано да можем да говорим само с весело настроение за тези дни, не тя бяха като по време на война, всеки ден можеш да бъдеш убит или тежко ранен. Съжалявам, че много пъти бях неуравновесен и извън себе си.
VastaKustutaЧестита Нова година в очакване на добри дни след тези бури.