Ungaris kuulsin ma Miat ikka vahetevahel söögilauas musta leiba küsimas, ent ega eriti ei reageerinud - esiteks pole musta (rukki)leiba seal kuskilt võtta ja teiseks ma pigem arvasin, et ta kordab järele, mida meie räägime. No ja söögilauas käib üks musta leiva jutt kogu aeg.
Üleeile jõudis Mia vanaemaga jõulupühadeks Tallinna, ja mida vanaema räägib! Kui nad esimest korda Miaga poodi läksid, oli laps leivaosakonnas suure häälega hüüdma hakanud - musta leiba, musta leiba! Ja kui siis vanaema ei olnud piisava kiiruga reageerinud, veelgi kõvemini karjunud, nii et vanaemal oli juba piinlik olnud, kuna võis jääda mulje, et last hoitakse näljas. No ja enne kassani jõudmist oli Mia jõudnud kaks viilu alla ka kugistada, nii kiiresti, et vanaemal tekkis kahtlus, et ta on leivaviilakad kuhugi poetanud.
Kuna varsti tuleb kindlasti pühadepilte peale, siis olgu siia pandud paar pilti 22 kuusest Miast, nii nagu ta sel sügisel oli. Esimene oleks vast hea pilt, kui see klaas, mille läbi pildistatud, nii must ei oleks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar