Täna on olnud vist visuaalselt kõige ilusam päev, mida ma kunagi Ungaris olen näinud - kõikjal on paks-paks lumi, kaheksa külmakraadi. Meie kääbikumajale sarnane onnike tukub lund täis tuisanud aias, puudel on mütsikesed ning hirmus tahtmine tuli linnukestele ungari pekki välja riputada.
Hommikul vara viisin Mia ja vanaema lennuki peale. Parasjagu hiivas end läbi sinakasklaari õhu suur punane päikeseketas... ma olen vist kaks korda ainult Ungaris suurt punast päikeseketast tõusmas näinud (millest peab muidugi järeldama, et hommikuinimene ma just pole), mõlemal korral lennujaama sõites.
Eile õhtul saabusin sajusest Istanbulist, kogu Istanbulis veedetud aja lugesin paar aastat tagasi Nobeli kirjanduspreemia saanud Orhan Pamukit (väga poeetiline, väga kaasakiskuv lugemine) nii et bazaaris rääkisid kõik Pamuki häälega ning Pamuki tegelased taas bazaarikaubitsejate häältega. Kuna ma olin kogu selle aja ka parajalt haige (ning nüüd veelgi rohkem), siis toimus pidevalt mingi maailmade hägustumine ning füüsiliselt tuntav uitamine Pamuki 50ndate aastate Istanbulis, ehkki ma samal ajal ise hotellis kahe teki all külmetasin.
Seljakotitäie keraamikat ostsin, lisa neli aastat tagasi ostetud taldrikutele, mis on väga hästi vastu pidanud ning hommikulauda rohkelt värve toonud. Minu järgmine unistus on tuua ära mõned keraamilised seinaplaadid. Vaibakauplemine ei olnud plaanis, aga ikka läks nii, et ühel hetkel jõin kaupmehe tagaruumides õunateed ning avasime vastastiku jupiti oma elu, maitseeelistusi, ning samas kukutasime ka hinda. Pakkumisel oli muidugi kõike, vanu uusi, siidi, siidi-puuvilla vaipu. Aga ostma ei oleks ma ikkagi hakanud ühtegi neist. Vaiba, mille ma tõesti oleks ostnud, kauplesime me neli aastat tagasi 900 EUR 400 peale, suur hele ent igas asupaigas värve muutev siidi-puuvillasegu vaip, kusjuures kauplemisprotsess oli meeletult meeldiv ja avastuslik, ma mõtlesin veel hulk aega takkajärgi, et ma kirjutan sellest novelli.
Plamen oleks vist 900 ka lauale käinud, sest kaupmees - lisaks sellele, et ta hoobilt nii minu kui ka Plameni elukutsed ära arvas - võttis heaks ka arvata, et Plamen on Itaaliast. See oli viimase hingele küll nagu palsam, sest sinnamaani oli igaüks teda türklaseks pidanud, ning kui ma üldse kunagi olen Plamenit väga vihasena näinud, siis oli see just siis...
Selle vaiba me muidugi ostame, kui meil on OMA PÕRAND (variatsioon oma toast:) kuhu see panna. Mu ema siin ikka ahastab oma "kodumaatu ja lapse tahad ka kodumaata üles kasvatada"-sarjas, et meil ongi juba kõik muu olemas, aint oma seinu ei ole...
Üks asi oli imelik Türgis - kordagi ei saanud süüa, mis oleks natukenegi hea maitsenud. Ei ¤¤¤¤¤hotellis, kuhu oli mind majutatud, ega ka väljas. Ja eelmisest korrast ei ole ka mingeid mälestusi toidust. Samas lugesin kuskilt hotellibrozüürist, et türgi köök on üks kolmest maailma kuulsaimast köögist... Huvitav, kes see teine nende arvates on (esimeseks, ma kujutan ette, peetakse ikka alati itaaliat)?
Laps ja vanaema on muidugi ülihästi vahepeal hakkama saanud - majapidamist toimetanud ehkki väga palju siin toimetada ei ole. Ma ütlen, see naine tuleks panna elektrit genereerima, ma ei tea, mitu majapidamist saaks valgustatud, kui tema ringitoimetamise annaks kuidagi elektrimõõduühikuteks arveldada.
Mia aitab kaasa stiilis "Kaarist on kasu", roomab lausa kõhuli laua all, et ikka põrandaharjaga toidupurule ligi pääseda... Sõnad on ta vist kõik juba kuhugi salvestanud, sest aeg-ajalt üllatab ta meid sõnadega, mida poleks osanud arvatagi, et ta oskab. Aga viimastest keelearengutest tuleb kohe uus postitus.
Ning siis on veel üks hästi tore asi leidnud aset - nimelt on siis parasjagu ka jõudetunde, kus Mia vanaema on hakanud jutustama oma lapsepõlvelugusid, ja hilisemaid ka. Sellest tahaks ka kohe üht (ja hiljem ka rohkem) postitusi teha.
Ent jah, täna viisin nad lennukile, maandusid õnnelikult, homme hommikult kell 5 korjan Plameni Kelleti rongijaamast üles ning siis peame homme-ülehomme ühte või teistpidi hakkama sõitma, sest I'll be home for Christmas you can count on me.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar