Vabandan vaikuse pärast, aga luban, et teen oma "kohustusliku neli" selle kuu sissekannet ikka ära. Kunagi sai endale lubatud, et kui blogi pidada, siis ikka vähemasti mõningase regulaarsusega.
Hetkel on vabanduseks see, et blogi peategelane on Bulgaarias. Telefonis ta minuga rääkida ei taha, väidab, et tal on paha tuju (mida tal muidugi ei ole!). Mina ise olin aga äärmiselt hõivatud Valgevenega, mis mulle kõikides muudes plaanides, v.a Lukashenka reziim, väga meeldis! (Sellest aga järgmises postituses.)
Plamen ja Mia plaanisid oma reisi nii, et nendega üheaegselt saaks lennata meie bulgaarlasest sõbra Paveli ungarlasest naine Emese oma kolme lapsega, nii et Plamen ja Emese olid moodustanud neljalapselise (vanuses aasta kuni viis) perekonna, mis pälvis muidugi rohkelt tähelepanu ja eesõigusi.
Nüüd üks väike vahepala teile:)
Emese kolmas laps, Peter, sündis eelmise aasta mais Oxfordi sünnitushaigla esisel parkimisplatsil, ja selgus, et ta ei ole oma sünniasukoha osas üldse mingi erand. Kui perekond kolm tundi (!!!) pärast parkimisplatsil sünnitamist haiglast välja kirjutati, ja nad majast välja astusid, sünnitas parkimisplatsil parasjagu järgmine naine. Nimelt on Inglismaa riigisüsteem selline, et pärast haiglasse sissekirjutamist peab naine sünnitama mingite lühikeste loetud tundide jooksul ja sestap hoiavad ämmaemandad sünnitusele minejaid kuni viimase hetkeni kodus ja nii saabuvadki mõned lapsed varem, kui kohale on jõutud. Nende jaoks on isegi eraldi termin välja mõeldud - born before arrival. Erahaiglates, ma eeldan, sellist probleemi muidugi pole. Ja eriti jube tundub meie jaoks, eks ole, et paar tundi pärast sünnitust käidi järjepidevalt uksele koputamas, et ega te ei ole mõelnud, eksju, koju mineku peale... Siiamaani kõlab lugu parasjagu hirmsalt! Aga edasi tuleb jutus pöördepunkt.
Haiglast välja kirjutamise paberite üleandmisel palus ämmaemand mõelda järgmine kord kodusünnitusele. Emese vastas, et rohkem tal sünnitada plaanis ei ole. Aga pange nüüd see Eesti konteksti! Minu arvates on jube õudne lugeda neid kodusünnitusi taunivaid lugusid, mida illustreeritakse mingite äärmuslike negatiivsete näidetega. Need tunduvad olevat nagu mingi riikliku strateegia tellimuslood. Eestis pakutav sünnitusabi tundub Vana Hea Inglismaa kõrval muidugi superluks, aga teha mingiteks veidrikeks naerualuseks need, kes on otsustanud sünnitada kodus, on ikka väga mage. Inglismaad ei tea, aga Hollandis sünnitab kolmandik naistest kodus. Minu arvates on meil - vähemalt tolerantsi suhtes - kõvasti arenemisruumi.
***
Natuke kontorijuttu ka. Paar aastat tagasi toimus kontoris mingi suurem istekohtade ümberkorraldus. See käis õilsate juttude saatel - direktor oli sepitsenud e-maili pealkirjaga "Back to the future" ning see rääkis sellest, kuidas meie new seating aitab kaasa tõhusamale keskkonnakaitsele Kesk- ja Ida-Euroopas... Nalja kui palju! (Kui meie poolt keskkonnakaitsele üldse miskit kaasa aitab, siis on see lennumiilide vähendamine.) Nüüd mõni aeg tagasi hakkasid jälle jutud pihta uutest kontorikompositsioonidest, aga direktor unustas meile seekord sootuks kirjutada. Ma olin parasjagu kesk kõige tihedamat tööpäva, kui kaks meest haarasid mu laua ja kolmas arvuti... Kuidagi sain nad pidama ja ühtlasi ka teada, et kuhu mind siis seekord kolitakse - ja nüüd ma siis maandusingi täpselt samale kohale, kus ma olen varem viis aastat istunud, ja kust me välja kolisime, sest kolmele jäi kontor väikseks. Palju meid siin nüüd istub? Neli. See on vist kontorielu klassika.
Ainult et vahepealsete aastatega on mulle kogunenud kõvast paberimaterjali, raamatuid, lahkunud kolleegide pärandatud kaustu, organisatsiooni mälu, suuri kaste raamatutega, mida ma 2007. aastal Eestisse kolides kaasa ei saanud võtta. Üks töömees kandis neid kogu päeva ühelt korruselt teisele, mulle eraldati koridoris lahkesti üks suuremat sorti kogu seina täitev riiul, mis kuulus vanasti raamatukogule ja kui siis töömees tuli mulle päeva lõpuks raporteerima, et pani kõik ka riiulisse, pidin ma naerukrambid saama! Seal nad siis uhkeldasid!!! Krossi "Kaasteelised", Orwelli "1984", ERMi "Eesti rahva elulood", aastakäigud Loomingut ja Vikerkaart läbinisti RECi manuaalide ja 10 aasta projektidokumentidega. Rohket väärtkirjandust oli mul kohe uhke vaadata (ega ma ise ka ei teadnud, mis mul nendes kastides on), aga kui naerud naerdud, toppisin kirjanduse kastidesse tagasi. Mine tea, kellele see ette jääb. Aga vahepeal tegin ikka päras raamatukoguhoidja tööd ka - soovitasin kolleegidele, kes mööda läksid, lugemist, rääkisin raamatute ajalugu jne. Ei, igav siin ei hakka.
Järgmiseks tahan ma teha sissepõike kevadisse Budapesti, Albaaniasse ja Valgevenesse. Olge kuuldel!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar