Ma kipun end kordama - ma tean -, kui taaskord räägin sellest, et Ungaris on päris talv. Aga minu siinsete aastate jooksul ei ole seda kordagi sellisel moel juhtunud. Juba mitmendat nädalat on parajalt palju lund, vahetevahel sajab juurde, temperatuur kõigub paari miinuse ja paari plusskraadi (päikese käes) vahel - mõnus soe talv, ühes selle juurde kuuluvate talverõõmudega. Kui esimestel talvepäevadel müttasid Mia ja vanaema aias, siis hiljem hakati liumäel käima ning nüüd meil on Petra 70/80ndate aastate uhke suur puukelk ka, millega mäest alla lasta.
Mia nimetab jääpurikaid jäätiseks ja meil on pidevalt kemplemine selle üle, kas ja kui palju (jah, küsimus on ka selles, kui palju:) tohib neid lutsutada. Aga nad ripuvad ju NII ahvatlevalt otse ukse ees räästas.
Ehkki mägi teab kui suur siit pildi pealt ei paista, ei julge Mia peale minu mitte kellegi teisega mäest alla sõita, ja ma ütlen, et see kõrgel puukelgul allakihutamine võtab endal ka häälepaelad lahti. No ja lisaks tuleb ka navigeerida, et Rodini-nimelisse kunstikohvikusse sisse ei põruta.
See tume laik pildi keskel on mäest alla kihutav Mia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar