Tagasisõit ei olnud nii tore kui juunis Eestisse minek. Ajaliselt küll enamvähem sama – päeval kell kaks minema, öö Varssavi all, järgmiseks ööks Ungarisse, - ent õhtud on juba palju pimedamad ning auto oli muidugi raskelt maadligi.
Maja, nagu ma olin kartnudki, oli vallutanud loodus. Näiteks leidsin voodist õunaussimoodi eluka. Aias on õunu, pirne ja Othello-sorti viinamarju (minu lemmik söögiviinamarjad). Tuleb end jälle sisse koristada ja kraamida.
Mia oli hommikul esimese päikesega voodist väljas, et kohe kaua ilma olnud mängudega järje peale saada. Voodis sirutas end muudkui aga sõnadega „täitsa lõpp, kui mõnus“ ja enda voodis olevat „veel mõnusam“. Jube vahva oli Mia keelelist arengut selle kahe kuu jooksul jälgida. Kui alguses rääkis ta sõnadega, mida oskas, siis nüüd, tundub, pole sõnad enam takistuseks oma tõeliste mõtete-tunnete väljendamiseks.
Inimlik jutuajamine asedirektoriga, kiired tööplaanid armsa Bossiga, terav ristilõige läbi kõikide elukihtide ühes kolleegiga, kellega me oleme kaheksa aastat ühes toas töötanud ja kes on õpetanud mulle inimloomuse kohta võib-olla rohkem, kui kunagi keegi teine.
Taas uus aastaring, aga ma loodan, et see toob selgust ja vaheldust, ning seda mitte ainult erinevate projektide näol.
Ent järgmised postitused tulevad ikka veel suvisest Eestist.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar