Rääkisin ükspäev pikemalt ühe briti kolleegiga, kellel käsil oma suguvõsaraamatu kirjutamine (suguvõsaraamatu kirjutamise projekt - nagu ta ütleb - ta räägib ka oma isiklikest asjadest alati töö/kontorsõnavara kasutades). Ta ütles, et kõige üllatavam avastus on olnud, et ühes kohas ei peeta kunagi vastu rohkem kui üks põlvkond. Liikumised toimuvad Euroopa, mitte Briti saarte ulatuses. Üks generatsioon Saksamaal, järgmine juba Hollandis, siis Inglismaal, siis Poolas...
Täiesti alateadlikult läksin ma sel õhtul www.geni.com ja kirjutasin üles mõlemad liinid vanaemadest-vanaisadest kui täditütarde ja onupoegade lasteni. Nii mu ema- kui ka isasuguvõsast on tegelikult uurimus tehtud, ja isa isapoolne suguvõsa, mida me rohkem teame, viib välja kuni meie isaisaisa isaisaisa... Toomaseni (sünd. 1740), kes töötas Vihula mõisa kangurina ja kellele oli antud meie perekonnanimi (siis küll nõrga D-ga) peaaegu pool sajandit varem kui eestlastele üldiselt perekonnanimesid pandi.
Aga kui nüüd seda suguvõsalugu uurida ja nende 56 lähisugulase peale mõelda, kelle ma eile õhtul genisse üles panin, siis meie oleme ikka kole paiksed. Vanem kiht vahetevahel (olude sunnil) Venemaale, siis taas tagasi, see praegune 56 - need kes elus, need kodus, kõik mõnuga kodus. Mina olen ainus, kes vist Eestimaal hakkama ei saa ja pagenduses peab olema.
Oleme ikka maarahvas, kodukohas - mullas, meres, kivides ja kadakates - tihkelt kinni.
Harry Hommik Epp Pretone raamatus "Kas süda on ümmargune" (nüüd te ka teate, mis raamatust ma peagi teile kirjutan!) ütleb et sarnased kombinatsioonid tekitavad häid tugevaid järglasi, aga geenide rikastamiseks oleks vaja iga viie põlvkonna järel uut verd sisse tuua. Kui oma homogeenseid suguvõsasid uurida, siis vaat et oligi paras aeg:)))
Muidugi ega kõik nii homogeenne nüüd pole ka. Onunaine on Kashastanist, ehkki passi järgi eestlane. Minu isapoolne vanaema (kes on sündinud Peterburis ja kelle ei ees-, ega neiupõlvenimi pole eesti nimi) on noorepõlvepiltide peal eksootiline iludus. Tema eksootilise võõrapärasuse pärisid kõik ta kolm tõmmut poega, st minu isa, ta kaksikvend ja nende noorem vend. Oi, ma ei teagi, kui paljude tüdrukute südameid nad murdsid. Eriti hull, ma kujutan ette, oli olukord, kui nad kolmekesi koos kuhugi kohale sammusid. No nagu mu ema on ju öelnud, et kui nad kas siis kahekesi või kolmekesi Hiiumaale nende hoovi korraga ilmusid, surus 14 aastane ema nii tugevasti jalad vastu maad, et kingapaelad läksid katki.
Selle tõmmu vere pärast liikus perekonnas ka väga elujõuline legend, et kuskilt on suguvõssa imbunud kreeka veri. Kusjuures kurioossum on see, et Kreekas, Thessalonikis ongi suur meie perekonnanimeline kogukond ja teine suur on Chicagos (Kreekast väljarännanuid). Aga see peab olema täiesti juhuslik, kuna "võõras veri" tuleb vanaemaga, ent perekonnanimi ju hoopis vanaisaga ja nagu tema suguvõsa uurimine Toomaseni välja näitab, on kõik enamvähem paiksed blondid läänevirumaalased. Aga kuna Toomasele olevat pandud nimi kellegi (a'la sõbra) järgi, siis äkki panigi mõisahärra talle perekonnanime oma kreeklasest sõbra järgi....?
No ja tänu sellele kreeka-verele on mul lapsepõlvest meeles isa jutt emale, et vaat võib-olla me ei olekski kohtunud, kuna meil ikka räägiti väljarändamisest Kreekasse. Mille peale ema jälle, et võib-olla oleks me siis ikkagi kohtunud vabas maailmas, sest meie ju ka loksusime 44ndal juba merel, kui laevamootor korraga katki läks ja sakslased meid kaldale tagasi tõid.
Noh ja nagu igal hiidlasel, on mul loomulikult ka sugulasi, kelle laevamootor ei läinud katki, ja milletõttu on ikka olemas Kanada-vanaonu ja New Yorki vanaonupoeg jne jne.
Lõputa suguvõsajutud! Ja nüüd on jälle tõmmu veri sees.
Ülemisel pildil on Valipe laut, keskmisel tee Õngu randa ja alumisel Rukkirahu. See tuleb enamvähem kohe, kui Rohukülast praamiga välja sõita. Väiksena ma alati fantaseerisin, et kuidas seal elada ja ellu jääda oleks.
