Leiba, musta leiba!

Ungaris kuulsin ma Miat ikka vahetevahel söögilauas musta leiba küsimas, ent ega eriti ei reageerinud - esiteks pole musta (rukki)leiba seal kuskilt võtta ja teiseks ma pigem arvasin, et ta kordab järele, mida meie räägime. No ja söögilauas käib üks musta leiva jutt kogu aeg.

Üleeile jõudis Mia vanaemaga jõulupühadeks Tallinna, ja mida vanaema räägib! Kui nad esimest korda Miaga poodi läksid, oli laps leivaosakonnas suure häälega hüüdma hakanud - musta leiba, musta leiba! Ja kui siis vanaema ei olnud piisava kiiruga reageerinud, veelgi kõvemini karjunud, nii et vanaemal oli juba piinlik olnud, kuna võis jääda mulje, et last hoitakse näljas. No ja enne kassani jõudmist oli Mia jõudnud kaks viilu alla ka kugistada, nii kiiresti, et vanaemal tekkis kahtlus, et ta on leivaviilakad kuhugi poetanud.





Kuna varsti tuleb kindlasti pühadepilte peale, siis olgu siia pandud paar pilti 22 kuusest Miast, nii nagu ta sel sügisel oli. Esimene oleks vast hea pilt, kui see klaas, mille läbi pildistatud, nii must ei oleks.

...vahepeal...

Täna on olnud vist visuaalselt kõige ilusam päev, mida ma kunagi Ungaris olen näinud - kõikjal on paks-paks lumi, kaheksa külmakraadi. Meie kääbikumajale sarnane onnike tukub lund täis tuisanud aias, puudel on mütsikesed ning hirmus tahtmine tuli linnukestele ungari pekki välja riputada.

Hommikul vara viisin Mia ja vanaema lennuki peale. Parasjagu hiivas end läbi sinakasklaari õhu suur punane päikeseketas... ma olen vist kaks korda ainult Ungaris suurt punast päikeseketast tõusmas näinud (millest peab muidugi järeldama, et hommikuinimene ma just pole), mõlemal korral lennujaama sõites.

Eile õhtul saabusin sajusest Istanbulist, kogu Istanbulis veedetud aja lugesin paar aastat tagasi Nobeli kirjanduspreemia saanud Orhan Pamukit (väga poeetiline, väga kaasakiskuv lugemine) nii et bazaaris rääkisid kõik Pamuki häälega ning Pamuki tegelased taas bazaarikaubitsejate häältega. Kuna ma olin kogu selle aja ka parajalt haige (ning nüüd veelgi rohkem), siis toimus pidevalt mingi maailmade hägustumine ning füüsiliselt tuntav uitamine Pamuki 50ndate aastate Istanbulis, ehkki ma samal ajal ise hotellis kahe teki all külmetasin.

Seljakotitäie keraamikat ostsin, lisa neli aastat tagasi ostetud taldrikutele, mis on väga hästi vastu pidanud ning hommikulauda rohkelt värve toonud. Minu järgmine unistus on tuua ära mõned keraamilised seinaplaadid. Vaibakauplemine ei olnud plaanis, aga ikka läks nii, et ühel hetkel jõin kaupmehe tagaruumides õunateed ning avasime vastastiku jupiti oma elu, maitseeelistusi, ning samas kukutasime ka hinda. Pakkumisel oli muidugi kõike, vanu uusi, siidi, siidi-puuvilla vaipu. Aga ostma ei oleks ma ikkagi hakanud ühtegi neist. Vaiba, mille ma tõesti oleks ostnud, kauplesime me neli aastat tagasi 900 EUR 400 peale, suur hele ent igas asupaigas värve muutev siidi-puuvillasegu vaip, kusjuures kauplemisprotsess oli meeletult meeldiv ja avastuslik, ma mõtlesin veel hulk aega takkajärgi, et ma kirjutan sellest novelli.

Plamen oleks vist 900 ka lauale käinud, sest kaupmees - lisaks sellele, et ta hoobilt nii minu kui ka Plameni elukutsed ära arvas - võttis heaks ka arvata, et Plamen on Itaaliast. See oli viimase hingele küll nagu palsam, sest sinnamaani oli igaüks teda türklaseks pidanud, ning kui ma üldse kunagi olen Plamenit väga vihasena näinud, siis oli see just siis...

Selle vaiba me muidugi ostame, kui meil on OMA PÕRAND (variatsioon oma toast:) kuhu see panna. Mu ema siin ikka ahastab oma "kodumaatu ja lapse tahad ka kodumaata üles kasvatada"-sarjas, et meil ongi juba kõik muu olemas, aint oma seinu ei ole...

Üks asi oli imelik Türgis - kordagi ei saanud süüa, mis oleks natukenegi hea maitsenud. Ei ¤¤¤¤¤hotellis, kuhu oli mind majutatud, ega ka väljas. Ja eelmisest korrast ei ole ka mingeid mälestusi toidust. Samas lugesin kuskilt hotellibrozüürist, et türgi köök on üks kolmest maailma kuulsaimast köögist... Huvitav, kes see teine nende arvates on (esimeseks, ma kujutan ette, peetakse ikka alati itaaliat)?

Laps ja vanaema on muidugi ülihästi vahepeal hakkama saanud - majapidamist toimetanud ehkki väga palju siin toimetada ei ole. Ma ütlen, see naine tuleks panna elektrit genereerima, ma ei tea, mitu majapidamist saaks valgustatud, kui tema ringitoimetamise annaks kuidagi elektrimõõduühikuteks arveldada.

Mia aitab kaasa stiilis "Kaarist on kasu", roomab lausa kõhuli laua all, et ikka põrandaharjaga toidupurule ligi pääseda... Sõnad on ta vist kõik juba kuhugi salvestanud, sest aeg-ajalt üllatab ta meid sõnadega, mida poleks osanud arvatagi, et ta oskab. Aga viimastest keelearengutest tuleb kohe uus postitus.

Ning siis on veel üks hästi tore asi leidnud aset - nimelt on siis parasjagu ka jõudetunde, kus Mia vanaema on hakanud jutustama oma lapsepõlvelugusid, ja hilisemaid ka. Sellest tahaks ka kohe üht (ja hiljem ka rohkem) postitusi teha.

Ent jah, täna viisin nad lennukile, maandusid õnnelikult, homme hommikult kell 5 korjan Plameni Kelleti rongijaamast üles ning siis peame homme-ülehomme ühte või teistpidi hakkama sõitma, sest I'll be home for Christmas you can count on me.

Segi nigut pudru ja kapsad

Jätkame veel nimeteemal.

Mina: "Mis isa nimi on?"
Mia: "Mia"
Mina: "Aga mis siis Sinu nimi on?"
Mia: "Kaidi"

_____
Mina: "Mis isa nimi on?"
Mia: "Mia"
Mina: "Ei ole. Aga äkki Sa mäletad, mis vanaema nimi on?"
Mia: "Taadu"
Mina: "Aga mis taadu nimi on?"
Mia: "Vello"

Voila!

Jälle kord traditsiooniline naljanurk...

Mial on kokku üldse kolm nukku, ma mõtlen siin nukumõõtu nukku, keda saab kussutada, magama panna, pead paitada... Üks kolmest on Annecy, prantslane, kes on oma nime saanud linna järgi, mida Mia täpselt aasta aega tagasi väisas ja kust see nukk sai ostetud.

No saab siis Mialt üha küsitud, mis nukkude nimed. Tavaliselt on iga nuku nimi Mia, aga mõnikord tuleb talle ka õige nimi meelde. Eile pidasime näiteks sellise lühidialoogi Annecy nime asjus:
mina: "Mis nuku nimi on, kas hakkas a-ga. Aaaa..."
Mia: "Bee..."

Kuna Annecyst head pilti pole, olgu pilt Triinust, kes on tägi Inga kingitud. Pilt on küll ka peaagu aastatagune.

Paar visuaali

Kuna eelmises postituses pole tegemist just paraadpildiga, ent samas tahaks ikka ka näidata, et laps on vahepeal taas kasvanud (jah, juba on enam-vähem 90 cm-ni veninud), mis tähendab, et kohe-kohe jääb kapitäis riideid väikseks, panen siia ka paar "representatiivsemat" pilti.

Need on üldse vist minu kaks lemmikpilti sarjast "isa ja laps".

Üleeelmine nädal bulgaaria-serbia juurtega 5. aastaseks saanud Borissi sünnipäeval.

Neljakuusena Musta mere ääres.

Mina ei taha veel magama jääda

...viela juodan iltakahvit ja sitten lapset nukkuman, Sirkka ja Väpi tule pelamaan paskahousuja...

Niimoodi nagu I. Karjalainen laulab meil asjad päris ei käi. Nimelt on Mia sünnist (või noh viiendast päevast) saati meie juures maganud, mis tähendab ühtlasi seda, et keegi peab temaga alati koos magama minema. Kui see juhtun olema mina, siis mina küll enam üles ei ärka, ei selleks, et omaette raamatut lugeda, veelgi vähem, et Sirkka ja Väpiga seltsielu elada. Millest on hullumoodi kahju!

Pool häda seisab muidugi selles, et kui Plameni või näiteks vanaemaga jääb Mia kolme minutiga magama, siis minuga ta viskleb ja vähkreb ikka pikalt. Kui pikalt, ma täpselt ei tea, sest nagu öeldud, jään ma ise enne magama. Pikka aega võtsin ma seda "parim viis laps magama saada on ise magama jääda" rahulikult, ent nüüd hakkab mulle tunduma, et üks voodi on puudu. Mitte et meil Eestis seda voodit poleks olnud, aga sihipärasel kasutusel ta küll ei olnud. Siin Ungaris tuleb voodi alles osta. Üks trett Ikeasse on juba tehtnud, ent ei olnud sellist, mis meeldinud oleks. Pealegi huvitav, kuidas ta seal magama hakkab, meie voodis magab ta põiki, pressides meid kumbagi ise voodiäärele.

Kusjuures tihti on meil tänu varajasele magamaminekule (päris klassikalisel lapse magamaminekuajal Mia siiski magama ei lähe, rohkem seal kümne paiku ja pealegi) kella neljaks uni läinud, ja siis me arutame üle lapse pea igasuguseid ilmaasju, mida vastasel korral oleks õhtul musta notsut mängides arutanud. Paar päeva tagasi oli kell 4 öösel jutuks Balkanimaade mentaliteet ja minu Balkani kolleegide arusaam demokraatliku organisatsiooni tomimimisest ning organisatsiooni institutsionaalse mälu teadlikust kustutamisest.

Nii et see on üks lähitulevikus lahendamist vajav asi. Ja see lapse õhtul magamapaneku asi on olnud üldse kõige raskem asi viimase kahe aasta jooksul, ent teistpidi on see andnud ka palju võimalusi õhtuhämaruses või päikeseloojangul või ka päike alles kõrges taevas ringi jalutada, sest vankris jääb Mia otsekohe magama. Aga ühest hetkest on ikka normaalne, et laps käib välja mängimas ja toas magamas, mitte vastupidi.

Kuidas leopard onni otsis ja selle leidis

Oh jah. Ja veelkord oh jah. Ent see teine on juba kergendusohe. Pikk ja piinarikas Ungarisse tagasikolimine ning oma kodu otsingud on lõpuks päädinud väga õnnestunud leiuga Szentendres, kõigest 100 meetri kaugusel minu töökohast. Mis tähendab, et tuleb hoolega hakata lunastama oma eelnevat, aastaid kestnud sõelumist Szentendre ja Budapesti vahel. Kui kõik need emissioonid, mida me iga päev tööle ja tagasi ning iga paari nädala tagant lennukiga miskis suunas sõites kokku arvutame, on keskkonna heaks tehtav töö, mida me siin kõik palehigis teeme, absoluutselt suur null.

Ent meie uus majake, paarsada meetrit Doonaust, üsna suure räämas aia ning paari pirni- ja õunapuuga, on olnud eelnevaid seiklusi (mis sisaldas ka üsna valulikku ja kallist väljakolimist Rottenbilleri korterist, kus me jõudsime ainult kolm nädalat olla, kuid selle jooksul veenduda, et Budapestis ei taha me last kasvatada) väärt. Väljast on maja renoveerimata, ent sees on tehtud ilus remont ning toad-köök on väga hästi ja nutikalt sisustatud. Tunne on väga mõnus, ja kui ma siiamaani lugesin paralleelselt tagasitulekuga ka Eesti töökuulutusi, siis nüüd olen ma otsustanud vähemalt korra näha, kuidas me pirnipuud õitsele lähevad.

Majas on kamin, me saime eile juba mõnusa tule üles ja põlevate puude lõhna majja. Maja ees on lõkkeplats, kus tohib kaks korda nädalas lõket teha. Maja taga on kompostihunnik ja me naabrid on ilmselt juba mõistnud, et on saanud üleaedseks kellegi rohenäpu: Mia vanaema Budapesti-nutupäevad näikse olevat otsa saanud, siin maal on ta absoluutselt omas elemendis. Ma kahtlustan, et meil ei ole võimalik aeda samas seisus üle anda nagu me selle saime (nii on lepingus kirjas). Kui see hiiu naine kavatseb kauaks siia jääda, rajab ta ilmselt nii köögivilja- kui ka iluaia. Verandaga tuleb ka selleks ajaks, kui kevad lubab seal kohvi juua, midagi ette võtta.

Mia on neid kolimisi võtnud muidugi üliloomulikult. Tema arvates nii ilmselt asjad käivadki. Täna hommikul oli küll hetk jäädvustamiseks. Hommikul enne Mia ärkamist oli elutoa sofadelt võetud maha võetud katted ja pessu pandud. Kui siis Mia elutuppa tuli ja nägi punaste diivanite asemel valgeid, ehmatas ta küll hetkeks ära ja vaatas sellise näoga ringi, et EGA OMETI JÄLLE UUS KOHT??? Mis muidugi tähendab, et temagi arvates võiksime me siin natuke kauem viibida.

Olgu veel öeldud, et vähem sõita pole esialgu veel õnnestunud. Meie meespere põgenes kohe pärast sissekolimist nelja tuule poole - eile viisin Plameni Budapesti rongijaama, kust ta suundus Bulgaariasse ning täna varahommikul viisin Mia vanaisa lennuki peale, millega ta suundus tagasi Eestisse. Nii et naiste maja. Ja täna lähme visiteerime Budapesti jõuluturgu. See on küll The Timesi jõuluturgude nimekirjas (kus Tallinn esimene) alles 19. kohal, ent mulle meeldib ja mul on seal juba ka aastaid oma lemmikud (ikka portselani ja keraamika vallast), ning seekord on mul päriselt ka uusi nõusid vaja.

Päevasel ajal ei ole veel majast pilti teinud ja kuna mul on uus arvuti, ent õnnetuseks oli varastatud kotis mu Nikoni tarkvara, pole mul võimalik esialgu uusi pilte arvutisse laadida.

Kogu fahmiil Kesk-Euroopasse kokku

Nonii, Mia saabus viimaks ühes mummi ja taaduga Budapesti. Esialgu oli plaan, et tulevad nädal pärast minu siia jõudmist, ent siis jäi Mia haigeks, kohe 40 kraadi palavikku ning isegi kiirabi käis ja tegi süsti. Seejärel aga, kui võinuks taas sõita, hakkas Finnair streikima. Hea, et meil olid nii haiguse tulles kui ka Finnairi streikima hakates kõigest broneeringud tehtud ja piletid veel välja ostmata.

Lõpuks lennati Praha kaudu. Ja ehkki kõigest kaks nädalat oli mööda läinud, saabus meie juurde üks hoopis suurem väike tüdruk. Oi, mul on kahju, et ma seda hetkel, kui nad kolmekesi lennujaama väravate vahelt välja ilmusid, üles ei pildistanud. Esiteks isa kahe suure kohvriga ja sellise muheda kõikehõlmava naeratusega, nagu oleks tal vastas kõik need inimesed, kes seal kedagi ootasid, mitte ainult mina. Meie isa on vaieldamatult maailma kõige šarmantsem ja loomulikum inimene, samast klassist Obamaga. Kui suudaks ise olla nii enesestmõistetav ja loomulik kui isa!

Siis tuli Mia, kes hoolimata sellest, et ta ilmselt juba teab, et lennujaamas kohatakse neid, keda kaua pole näinud, tegi mind nähes suured üllatunud silmad, siis häbenes korraks ja alles siis jooksis käed laiali vastu. Ning siis meie ema, kes nägi ütlemata noor välja ja mingit mummi-mõõtu üldse välja ei anna.

No ja eile Mia demonstreeris, et on õppinud vahepeal ise lihtsamaid riideid selga panema, ainult potti kasutama, täisnime ütlema (hm-hm, perekonnanimeks ütleb "peep") ja jonnima. See viimane on jah, miskit täitsa uut.

Plamen, kes Miat taas kauem pole näinud, ütleb, et ta tunneb end välismaalasest isana, kes on juhuslikult pildil. See on küll päris suur ohu märk! Miale ei peaks küll võõras ja oma eraldusjoon mööda ema- ja isakeelt, maad ja kultuuri jooksma. Samas ei saa rahvusvaheliste peresuhete puhul mõlemat osapoolt peaaegu kunagi päris võrdselt olla. Ja mis formaadis meie peaks jätkama, pole me suutnud veel välja mõelda. Aga tõsiasi on ka see, et vahe eesti ja bulgaaria keele vahel on ikka juba väga suureks veninud, ma pole isegi kindel, et Mia kõigest bulgaaria keeles (enam?) aru saab. Selles suhtes toetaks bulgaariakeelne lasteaed (mis on Budapestis täitsa olemas) küll Mia isakeele arengut, ent lasteaed on mõeldud 3+ lastele, kuid Mia pole veel kahenegi.

Eilse päevaga jõudsime väisata kahte ingliskeelset lasteaeda (üks neist tuleks täitsa kõne alla), kuna me oleme peaagu et otsustanud, et ungari keelt neljanda keelena me hetkel kultiveerima ei hakka. Aga enne tuleb veel otsustada, kas me jääme elama sinna, kus elame, või otsime mõne meile meelepärasema koha.

Öökapiraamatu vahetus

Nagu korduvalt siin blogis räägitud, on Mia üheks lemmikraamatuks (ja minu lemmikuks ka) olnud Alison Jay "Kuula, kuula" ja nüüd, mis ma kuulen - Mia on erakordselt heade illustratsioonide ja poeetiliste luulekatkenditega pildialbumi didaktilise pehmekaanelise Bruno-sarja vastu vahetanud.

Ühel õhtul viis ta "Kuula, kuula" lihtsalt prügikasti ning tema tegevust saatsid sõnad "kõik. kollas!"

Meenutus suvest

Kuna Mia on ikka veel Eestis - ehk siis uue reportaazi võimalus napp, ja nood sügispildid Lennarti ja Leoniga ei olnud suuremad asjad, panen siia meenutuse suvest, täpsemalt 1. augustist, kui peeti Kristi ja Kuldari pulmi.


No vaadake seda käehoidu...:))



Leon


Lennart

Seikluslik teekond tagasi Kesk-Euroopasse

Nii seikluslikku Ungarisse sõitmist nagu minul see oli, ei soovi ma oma vaenlasele ka mitte. Ehkki mul ei ole tahtmist hakata vestma oma viimase kahe aasta kokkupakkimisest, eks see olukord, kus asju on üle Euroopa, peab hakkama lõppema, ega üksikasjalikult ka teel tekkinud juhtumistest.

Ja ega aastaaeg ka pikaks täislaadungiga sõiduks parim ei ole. Remondimehega jäi enne lahkumist jutt, et generaatori vahetame siis, kui detsembris autoga tagasi tulen, aga genekarihm otsustas siiski juba kuskil Kaunase kandis otsad anda. Kujutage ette – öö, paks lumetorm, mitte midagi ei näe ja siis korraga hakkab akutuli põlema, spidomeeter läheb nulli ja roolist kaob võim… Umbes 5 kilomeetrit sõitsin nii, õnneks kerkis läbi lumetormi vaatevälja üks Statoil. Auto sai parkida sinna ning ise veetsin öö Statoili lähedal motellis. Järgmine päev vahetati rihm ja veel miski sinna juurde kuuluv ära.

Järgmine öö Poolas oli kohutav udu, koperdasin mööda teeäärt, kui mõni auto ette sõitis, siis kimasin järele ning kui ikka ei julenud udus 120 sõita, jäin varsti taas teeäärde pupsutama. Pool ööd siiski magasin – autos – lootuses, et hommikuks on selge, aga võta näpust. Hommik jätkus piimja uduga, lisaks paistis päike läbi udu otse silma. Imeilus oli, aga täitsa võimatu taas sõita. Alles kuskil Krakovi kandis, kust algab totaalselt teine kliimavöönd, läks ilm selgeks.

Seekord sai mägedes valitud vähemalt õige tee, ning Tatrad möödusid muuseas. Kõige õigem ongi mitte kaarti lahti võtta, vaid ainult nimede järgi orienteeruda. Kaart võib mõikord totaalsesse segadusse ajada ja validki tee, mis tundub lühim, ent tegelikkuses osutub tohutuks keerutamiseks mägede vahel.

No ja siis Budapestis – ma ei saanud veel asju tuppagi kolida, kui keegi otsustas, et tal on neid rohkem vaja ja lõi autoklaasi puruks ning lahkus koos meelepärasega. Politseijaoskonnas ei puudunud ka oma koomika, kui politseiametnik (naine) ja kannatanu (mina) oma Furla kottide hinnast ja olemusest rääkisid. Plamen sai nüüd ka ametliku (politsei) kinnituse, et üks ripsmedušš maksab 30 EUR, seega on see täiesti aktsepteeritav hind.

Ripsmedušš ripsmedušiks, aga kuna ka mu pass viidi ära, ei saanud ma järgmisel hommikul Makedooniasse startida, ja see minu täpse ajastuse mõte oli.

Ülal udu Poolas, all Slovakkia Kõrg-Tatrad.

_______

Lisandus: Ma unustasin kirjutamata, kui õudne oli olla nööri otsas järeleveetav. Teine inimene veab sind heast tahtes nööri otsas autoparandusse, aga ise oled peaaegu iga hetk talle sisse sõitmas. Vot see oli küll minu elu kõige hullem sõit! Esialgu hoidsin ma jalga lihtsalt kramplikult piduril, muidugi nöör purunes. Ostsime uue köie... Kusjuures selespeedi aju kippus ka vägisi surema, st neutraalreziimist nulli peale viskama. Ühel hetkel, kui rihm juba vahetatud, oligi selline moment, et auto ei liigu ei edasi ega tagasi, ja juttu juba sellest, et tuleb teine kompuutriga ühendada ning uuesti sõitma õpetada. Ent viimasel hetkel võttis end siiski ise kokku. Nii et tegelikult pole mind selespeed veel kunagi alt vedanud, ehkki seda kartsin ma Alfat ostes kõige rohkem.

Majakapoiste manu

Vahepeale on lubamatult pikk paus tekkinud, mille käigus mina olen jõudnud Ungarisse (kes kohe mind soojalt tervitas ning autosse sisse murdis – passi kõrval on nt varastatud ka mu fotoka laadija), Mia, kes seevastu pidi homme ühes vanavanematega lennukiga laekuma, on kodus haigeks jäänud ning lennu lükkasime edasi.

Aga enne veel, kui siiapoole hakkasin sõitma, väisasime ka teisepoole sugulasi - Leoni ja Lennartit. Mia kõik noored sugulased on poisid, kaasa arvatud Mia ainus temavanune Bulgaaria sugulane – onupojapoeg Bojan.

Pärast õues kolistamist ning päikeseloojangu pildistamist (mille Mia maha magas) kutsusid majakapoisid (huvitav, kas Eestis on veel lapsi, kes kasvavad majakas kodus õue peal) Mia kohe enda koopasse, aga ega temast veel suurt kaasamängijat ei ole, musitas niisama poisse ja kommenteeris oma tegevust, et “Tita sai musi”. Paar päeva hiljem, kui Mia ja Lennart olid oma vanaemade õhutusel taas kokku saanud, olevat kolmene Lennart öelnud, et nii nagu Mia mängib, ei saa küll mängida, igav hakkab.


Paar esinduslikku pilti noortest sugulastest üritasime ka saada, ent pime sügisaeg, statiivi pole, oskusi veel vähem, nii et midagi head siit ei tulnud. Kuna täditütar Merle oli käinud just fotokursustel, siis poistel oli teada, et heaks portreepildiks on lisavalgust vaja.



Poisid on fantastilised: Leon on täpselt Merle suust kukkunud, ei tea, kui paljude tüdrukute südamed ta küll oma põselohkude ja blondide lokkide ning suurte hirvesilmadega murrab...? Lennart Georg on juba kolmesena kapitaalselt mehine mees ja räägib juba nüüd bassihäälel!

Ülalpildil vaade majakapoiste koduõuelt Suurupis.

...traditsiooniline naljanurk...

Mia tuiab magama minnes nagu ikka mööda voodit ringi (kuidas meil magamise lood on, tuleb kirjutada teinekord pikemalt) ning räägib omaette: "Ei taha!" ning kohe selle järel "Peab!", nii ikka mitu korda järjest:) Kusjuures alles hiljuti arvas ta, et sõna "peab" on kuidagi seotud peaga.

Seda, kuidas kukupailased käituvad, on kirjutatud mitmes blogis, nagu nt ühes minu (ja paljude teiste) lemmikus, Krista omas, ja ega Mia ka kuidagi teisiti. Kuna laulusalm kõlab "ta-ta astub ta, ta ei taha jonnida" jonnib Mia põrandal maas sõnadega "ei taha jonnida":)))

Sügis oma parimas ilus

Ühel hommikul üles ärgates oli tuba valgust täis ja tekkis tunne, et oleme sisse maganud (päeva sisse, sest kuhugi konkreetselt meil minekut ei olnud). Tegelikult ei olnudki kell ülipalju (hm, ainult 9), ent tunne tekkis sellest, et korter oli päikest täis. Siis alles sain aru, et vähemasti nädal aega pole juba päikest näinud ja me oleme hommikuti mingisse ühtlasesse hämarusse ärganud. Ent minule - Kesk-Euroopa nüridast valgusest ja värvitusest tulnuna - pole küll veel tundunud, et aastaaeg on liiga pimedaks keeranud. Sügis on olnud nii erksavärviline, et isegi päikse puudumist pole tähele pannud.

Sel ainsal päikselisel päeval mul fotokat õue minnes kaasas muidugi polnud, need pildid on paar päeva varasemast jalutuskäigust. Kassisaba on ses mõttes ikka strateegiliselt väga hea koha peal, et nii Raekoja platsi, Vabaduse väljakule kui ka muudesse linnasüdametesse jõuab 10-15 jalutuskäiguga. Meie igapäevane teekond - olgu siis vankriga jalutades või üle Toompea linna tormates läheb mööda Adamsoni parki, Hirveparki, Toompead, Pikka või Lühikest jalga. Sellisest luksusest oleme homme siit välja kolides ilma. Väga ilus ja mugav aeg oli.


Staadion Toompea külje all. Sportlasi, kes pilti elustanud oleks, ei olnud aega passida.

Timo ja Andrease juures

Mia vanaonupojad - kaksikud Andreas ja Timo - said hiljuti kaheseks! Poisid on üliasjalikud ja väga suure sõnavaraga. No võtke või säärane dialoog - poiste ema: "Auto sõitis mööda, mis auto see on?". Poisid: "Jäätiseauto!" Ema: "Mida jäätiseautolt saab?" Poisid: "Jäätist!". "Aga mida on vaja, et jäätist saada?" "Raha!" "Ja kust raha saab?" "Issi käest!"

Enim hämmastas mind aga poiste mälu, nad mäletavad, mida ja kus on nad suvel teinud, ning suudavad seda ka väljendada. Samuti mäletasid, et komplekti Mia ja Mia ema käib ka onu, ning küsisid kohe, kus onu on. Mia näib poiste arengust olevat valgusaastate kaugusel.

Ülal üks juhuklõps, eelmisel aastal samal ajal-samas kohas tegi aga Inga onupoeg Heiki, kellest on suure harjutamise tulemusena saanud ilmselt üks parimaid Eesti beebipildistajaid, korraliku fotosessiooni. Olgu siis siia mõned nostalgiapildid.

Ehkki pildilt pole hetkel näha, olid Mia ja Andreas oma esimesel eluaastal väga ühte nägu, kaugelt rohkem kui Andreas ja Timo:) Mia oligi sündides mu onupoja Ranno nägu, Ranno lohutas, et pole viga see läheb üle. Vaatame siis, kui põhjalikult see üle läheb. Kusjuures praegu vaatan, et poisid on ikka enda nägu, aga Mia on küll väga muutunud.

Üks kaadritagune pilt ka.

Tagasi, et kohe tagasi minna

Koju tagasisõidupäeval oli Bp-s taas 15 kraadi sooja, taksos maiustasime - seoses Solarise avamisega ka eestlaste jaoks populaarseks muutunud - Ben & Jerry karamellijäätisega, ning lennuk tõi meid Eestisse tagasi... ainult selleks, et oma asjad kokku pakkida ning püsivamalt Ungarisse tagasi kolida.

Jabur on see, et pooled nendest asjadest, mis kaks aastat tagasi sai siia saadetud, on ikka veel lahti pakkimata, ma tean täpselt, et üks kott riietega, mis ootas tollal Ööbiku tn residentsis oma viimast pesukorda, ja sai siis ikka mustana kaasa, on jäänud kahe (!!!) aasta jooksul ka siin pesemata. Ei tea, kas peaks selle taas kaasa võtma? Osa raamatuid, mis sai saadetud Eestisse ühes Pille rekkajuhist vennaga, seisavad pappkastidest lahti võtmata isa garaazis, osa jäi Bossi garaazis Budapestis, osa on RECis minu töölaua all ning osa RECi allkorruse hoidlates. Ja vahepeal pole ka meie siinsed raamaturiiulid muidugi tühjana seisnud, vaid järjest uute teostega täitunud. Päris uuena on tekkinud lasteraamatukogu:) Muidugi ei korva uus lasteraamatukogu tõsiasja, et ehkki ma töökoha hoidlatesse jätsin kolm umbes 60 kilost raamatupakki, leidsin ma sealt kaks aastat hiljem ainult ühe. Ning selle ajani, kuni mul pole oma kodu ühes raamatukogutoaga, ehk siis AEGA ja RUUMI oma raamatud lahti pakkida, pole mul aimugi, millistest teostest olen ma ilma jäänud. See on katastroof, aga ma ei taha sellest rohkem rääkida.

Aga kahe aasta tagusest kolimisest, mina kaheksandat kuud rase, võiks palju rääkida. Põhiline oli muidugi see, et ma olin võimetu oma viis aastat kestnud Budapesti-elu kokku pakkima, kõik jäi viimasele minutile ega mahtunud ka kuhugi ära. Midagi sai ka ära saadetud ning erinevatesse kohtadesse toimetatud, aga Alfa ei ole kõige vähematki transporditöödeks mõeldud. Nii et kui viimaks oli auto pilgeni täis pakitud, nii et nööpnõel ei oleks ka juurde mahtunud, Plamen istus esiistmel umbes kolme padja ja nelja mantli peal, jalge all kastid peenema portselaniga, vajus auto esimeses bensujaamas lihtsalt kokku. Ning meil oli korteri võti juba läbi lahtise akna köögipõrandale visatud, ning korteri uus türklasest rentnik linnast väljas ning kell umbes kümme õhtul (väga paras aeg liikuma hakkamiseks, kas pole!). Nii et meil ei jäänud muud üle, kui kolleegi Paveli juurde sisse vajuda, pooled asjad ilma liftita majas neljandale korrusele tassida (mina ikka kaheksandat kuud rase) ning järgmine hommik poole kergema koormaga autoteenindusse sõita. Teeninduses ladusime me maha ülejäänud 150 kilo asju, peaasjalikult väikseid kotte ja kotikesi, mis oli erinevateks augutäideteks topitud ning autol vahetati tagumised amordid, mis põhimõtteliselt vahetamist oleks varsti ka pidanud, ning pandi vedrude vahele 5 cm klots selleks, et Alfa eesseisvatele rasketele vedudele vastu peaks:) No see klots võib nüüdki asja päästa! Teeninduses jõlkudes saatis sõnumi Boss, küsides, et kas me oleme juba Eestisse kohale jõudnud, ei tihanud öelda, et pole veel minema pääsenudki.

Aga kui viimaks teele pääses, läks kõik tavapäraselt – esimene öö Prahas Helle juures, siis Berliinis, jõudsime piisavalt vara, et hulk aega mööda jõulutuledes linna hulkuda, järgmisel päeval veetsime pikalt aega Lübekis ning kesköisele Rostokis laevale jõudsime üsna viimasel sekundil. Hommikune Helsinki kaks ööd hiljem oli tohutult kõle ja niiske.

Ja nüüd on siis tagasitee. Autosse ei mahu peale Mia suure ja mugava Brio suurt midagi, aga ilma selleta ma pole nõus minema. Ja eks siis muud niipalju kui mahub, toppima ei hakka, Esialgu oli plaanis, et ma sõidan ühes Miaga, ent 2000 km nii sõita kui ka ta meelt lahutada, on üsna ränk. Korra me oleme sel aastal juba Tallinnast Budapesti sõitnud, ent siis lahutas Plamen Mia meelt, suurel Balkani-tuuril oli kaasas Kristi. Nii et Mia tuleb üsna tõenäoliselt vanaema-isaga (taadu ja mummiga – nagu nad on endale nimed saanud) paar päeva hiljem lennukiga järgi.

Ma pean kohe hakkama sõitma, ent autot peab veel enne putitama, asjad on kokku panemata – ehkki meil on siin poole vähem pinda, on see vaid näiline, et ka asju on poole vähem – nii et selles osas pole kahe aasta jooksul muutunud midagi.

Ööbiku tänava residents väärib eraldi postitust. See tuleb. Siin vaid paar nostalgilist pilti.

Selle kivi ostsin ma ühest noore ungari disaineri poest, midagi muud ma ei jaksanud osta. Kivi ülesanne oli hoida Bakuust toodud vaiba nurka põrandal, vastasel korral kippus see üles rullima. Kui teoloog Helle esimest korda mulle külla tuli, ütles ta sisse astudes "Näe, komistuskivi keset põrandat!" Eks sinna otsa ikka sai komistatud ka kõvasti:)

Tükike paljudest raamaturiiulitest.

Tassid Taanist, taldrikud Istanbuli suurelt turult

Armeenlanna, kelle ma tõin kaasa ühelt Jerevani-reisilt, sümboliseerib mu viis aastat kestnud elu Buda Ööbiku residentsis ülihästi.

Sügis on jõudnud ka Budapesti

Nädala jooksul on toimunud dramaatiline ilma jahenemine. Ka siinkandis sajab juba kohati lund, Budapestis on kolmandat-neljandat päeva pidev sadu ning väga tugev tuul. Üleeile tuli osta Miale tuule- ja vihmakindel varustus, ainult saapaid veel ei leidnud. Lihtsalt saapaid ei ole veel müügil. Oktoobri keskpaigas halvaks keeranud ilm üllatas ilmselt ka kaupmehi.

Hoolimata Mia korralikust varustusest, on ta vihma vaheaegadel saanud välja väga napilt, ent needki korrad on ta mänguväljakul täiesti üksi!!! Ungarlased, nagu mu kolleegid ka mulle kinnitasid, sellise ilmaga lapsi toast välja ei aja...! Teiseks lühiduse põhjuseks on vanaema õhuke kevadmantel, millega ta Musta mere äärest siia saabus. Sellelegi ei ole me suutnud kaubandusvõrgust veel soojemat aseainet leida. Eks need õhtud pärast tööd, kui midagi veel enne magamaminekut teha jõuab, on päris napid.

Ning hommikul kell 7.30 olen ma juba majast väljas!

Mia näikse olevat siiski eluga rahul. Mõned bulgaariakeelsed sõnad on juba aktiivsesse kasutusse tulnud, ja põhiline erinevus on, et ta sööb hea isuga ning palju - üleeile sõi ta päristoidu kõrvale ja vahepeale ära oma neli võileiba. Ta on valmis igaühega, kes sööma asub, natuke kaasa sööma. Võib-olla tuleb see sellest, et ka majas on päris jahe (me ei ole suutnud omal jõul gaasikollektorid käivitata, vaja on mingit meistrimeest) ning väike keha peab oma soojaks kütmiseks pidevalt kütust tankima. Või siis ehk kasvuperiood äkki?

Budapest oma hiilguses ja viletsuses

Alguses ikka ainult oma viletsuses, hädas ja viletsus. Pole minu linn see Budapest. Ent minu pikale veninud kodunt töötamine (pea kaks aastat) hakkab lõpema, ning aeg on Ungarisse tagasi pöörduda. Kui pikalt, näitab aeg. Õnneks pole seekordne Budapesti-tulek veel lõplik, ning pealegi ei kavatse me ka Bp-sse elama kolida, selles linnas ühes lapsega elamise võimatus oli meile selge juba päeva pärast.


Meie ajutine siserõdu. Meie uksed-aknad on viimasel korrusel nurga peal. Budapesti siserõdud ja -hoovid on üks paljudest selle linna peidetud aaretest.

Seekord tervitas meid Budapest 27 kraadise soojuse ning konkreetselt meie, 5. linnaosa koristustalgudega. Mis näeb välja nii, et kõik, kellel on soov kodusest mittetarvilikust kolist lahti saada, viskavad selle üle ukse tänavale. Sodi on tohutult, väljaviskamine kestab ligi nädala, ning enne kui see prügikoristusfirmade poolt kokku korjatakse, sordivad kodutud, mustlased, vanavaraotsijad jne jne kõik selle pahna läbi.

Mis tähendab, et meie lähitänavatel oli kodutute kontsentratsioon suurem kui tavaliselt, hais hullem kui tavaliselt ning miskipärast hakkasin ma mõtlema, et Budapest on oma peaaegu peatänavatelt hakkavate slummidega justkui Euroopa Rio de Janeiro. Izabella utca, kus me ajutiselt peatume, on viie minuti jalutuskäigu kaugusel ühest linna sõlmpunktist Oktogonist ning UNESCO kaitse all olevast Andrassy puiesteest, ent ometi jääb mulje nagu asuks see oma hiiglasuurte renoveerimata majadega kuskil pärapõrgus.


Pilt korteriaknast.

Eile puhuma hakanud tuul tegi õhu klaarimaks, ent mul oli juba pärast kaht päeva tunne, et olen oma kopsudele surmapaugu andnud - nagu ma polekski viis ülipikka aastat selles linnas elanud ja selle õhku hinganud! No ja kõige hullem on see lapsele - on ta ju nii käies kui ka vankris istudes täpselt autode heitgaaside tasandil.

Eile tulin ma selle peale, mis mind kõige rohkem Budapesti puhul häirib - selle nüri hall valgus. Tulles just värvilisest põhjamaa sügisest on kontrast ääretult suur. Mitte ühtegi valguslaiku hallide majade vahel. Päike loojub taevast värvimata (kuna loojub Buda mägede taha), puulehed lähevad kuivusest ja kuumusest pruuniks ning siis tulevad maha, rohelust on napilt-napilt. Buda mägedega on teised lood (eks seda peaks minema mõni päev pildistama), ent praegu on mu meeleolu kantud 6. linnaosa koledusest.

Hilisõhtul saabus Miat hoidma bulgaaria vanaema - asusin Miat ette valmistama, ikkagi 5 kuud pole näinud, ning selgus, et bulgaaria vanaema meenutades tekib Mial selline Pavlovi refleks, et hakkab üht vanaema käte- ja näopesemise laulu liigutusi tegema. Ilmselt hümiseb ta varsti viisi ka...:)

Mia võtab päris mitu Kukupai laulutunni viisijuppi üles, nagu ilmselt kõik kukupailased. See on ülinaljakas, kui Salme kultuurikeskuse erinevatest nurkadest ja koridoridest kostab Kukupai tunni poole sammuvate tittede lauluüminat "ta-ta, asub ta, ta ei taha jonnida..."

Natuke siseinterjööri ka - nagu näha pakuvad kolemajad õdusaid pesasid:) Mia lemmikkoht, seal on ta valmis natuke sööma ka.


Lugemisnurk

Koridoris. Soojusega on ühelpool.

Kaksikutel jalad all

Kaksikud Kaarel ja Kärt on vahepeal seitsmekuuseks saanud ning juba istuvad, roomavad ja seisavad kahepeale. Väga tublid tegelased, kõike mõistvad, tähelepanelikud ja terased näod ees.

No ja varsti saab nendega mängima ka hakata...:))) Seniks tuleb leppida kaksikute mänguasjadega.


Kärdi udupilt tuleb hetkel andestada, kui ma seda töötlema hakkasin, oli teine veel täitsa selge. Aga ma ei raatsi seda tibukollaste sokkidega pilti ka millegi muu vastu vahetada. Ehk on veel fotokas alles ja saab uuesti laadida.

Hetki

Eile meie kodukohviku ees mina Miale: "Istu ilusti autos, ma lähen ostan..." Mõttepaus, mille täidab Mia: "Saia."

Täna hommiku istub Mia köögipõrandal maas, viskab raha mu rahakotist välja-kõristab sentidega ning hüüab: "Pidu, pidu!"

Niipalju siis olematutest lasteaiakohtadest

Minust on olnud küll absoluutselt vastutustundetu - aga selline ma kord olen - jätta laps sündimise päeval lasteaia nimekirja panemata. See tähtis päev, kui ma olin viimaks suutnud kolm lasteaeda välja valida, koitis eile. Läksin avaldus näpus lasteaia juhataja kõnetundi... ning tahtmise korral võinuks kohe järgmine päev lapse sõime tuua. Ema, kes oma peaaegu kolmese poisiga pärast mind kabineti sisenes, võeti avasüli vastu (kohe hakatakse jagama pearahasid), ning pandi imekiirelt lastesõime astumise avaldust kirjutama. Too ema vist ise ka ei uskunud, et võib hommepäev lapse aeda tuua.

Kas need tohutupikad lasteaia järjekorrad ei ole siiski natuke kunstlikult tekitatud? Juhataja ütles, et ta oli just 14 kaheaastase lapse vanemat läbi helistanud ning keegi ei soovinud oma kaheaastast lasteaeda saata.

Varasügis Kadriorus

Õige Kadrioru (värviliste lehtede) aeg on alles ees, ent meil on juba tekkinud väike rituaal (teine aasta ikkagi juba!) septembri kolmandal laupäeval pildistamise eesmärgil Kadriorus jalutada. Mõlemal aastal on olnud soe ja päikseline. Ning küll on hea, et ma Mia esimesest eluaastast pildid Nagisse riputasin, vastasel korral poleks mul eelmisest Kadriorus-käigust mitte ühtegi pilti alles. Ehkki politsei väga soovitas, ei suutnud ma end mobiliseerida lombardeid läbi kammima ja varastatud arvutit taga otsima. Paar korda vist küll internetis hõikasin, aga mingit vastukaja ei tulnud.

Olgu esimene pilt pildistajast (mõlemal korral)!

Nädala eest...

... ja aasta tagant.

Tundub, et mitu asja on sarnased - Plamen on ka eelmine aasta samal ajal olnud Bulgaarias/Ungaris ning minu tukkki on niisama lühike kui eelmisel aastal, ehkki ma viimast korda juuksurist tulles arvasin, et nii lühikest tukka pole mul enne olnud. Mia on küll muutunud - rohkem enda nägu:) - kas pole!