Nii seikluslikku Ungarisse sõitmist nagu minul see oli, ei soovi ma oma vaenlasele ka mitte. Ehkki mul ei ole tahtmist hakata vestma oma viimase kahe aasta kokkupakkimisest, eks see olukord, kus asju on üle Euroopa, peab hakkama lõppema, ega üksikasjalikult ka teel tekkinud juhtumistest.
Ja ega aastaaeg ka pikaks täislaadungiga sõiduks parim ei ole. Remondimehega jäi enne lahkumist jutt, et generaatori vahetame siis, kui detsembris autoga tagasi tulen, aga genekarihm otsustas siiski juba kuskil Kaunase kandis otsad anda. Kujutage ette – öö, paks lumetorm, mitte midagi ei näe ja siis korraga hakkab akutuli põlema, spidomeeter läheb nulli ja roolist kaob võim… Umbes 5 kilomeetrit sõitsin nii, õnneks kerkis läbi lumetormi vaatevälja üks Statoil. Auto sai parkida sinna ning ise veetsin öö Statoili lähedal motellis. Järgmine päev vahetati rihm ja veel miski sinna juurde kuuluv ära.
Järgmine öö Poolas oli kohutav udu, koperdasin mööda teeäärt, kui mõni auto ette sõitis, siis kimasin järele ning kui ikka ei julenud udus 120 sõita, jäin varsti taas teeäärde pupsutama. Pool ööd siiski magasin – autos – lootuses, et hommikuks on selge, aga võta näpust. Hommik jätkus piimja uduga, lisaks paistis päike läbi udu otse silma. Imeilus oli, aga täitsa võimatu taas sõita. Alles kuskil Krakovi kandis, kust algab totaalselt teine kliimavöönd, läks ilm selgeks.
Seekord sai mägedes valitud vähemalt õige tee, ning Tatrad möödusid muuseas. Kõige õigem ongi mitte kaarti lahti võtta, vaid ainult nimede järgi orienteeruda. Kaart võib mõikord totaalsesse segadusse ajada ja validki tee, mis tundub lühim, ent tegelikkuses osutub tohutuks keerutamiseks mägede vahel.
No ja siis Budapestis – ma ei saanud veel asju tuppagi kolida, kui keegi otsustas, et tal on neid rohkem vaja ja lõi autoklaasi puruks ning lahkus koos meelepärasega. Politseijaoskonnas ei puudunud ka oma koomika, kui politseiametnik (naine) ja kannatanu (mina) oma Furla kottide hinnast ja olemusest rääkisid. Plamen sai nüüd ka ametliku (politsei) kinnituse, et üks ripsmedušš maksab 30 EUR, seega on see täiesti aktsepteeritav hind.
Ripsmedušš ripsmedušiks, aga kuna ka mu pass viidi ära, ei saanud ma järgmisel hommikul Makedooniasse startida, ja see minu täpse ajastuse mõte oli.
Ülal udu Poolas, all Slovakkia Kõrg-Tatrad.
_______
Lisandus: Ma unustasin kirjutamata, kui õudne oli olla nööri otsas järeleveetav. Teine inimene veab sind heast tahtes nööri otsas autoparandusse, aga ise oled peaaegu iga hetk talle sisse sõitmas. Vot see oli küll minu elu kõige hullem sõit! Esialgu hoidsin ma jalga lihtsalt kramplikult piduril, muidugi nöör purunes. Ostsime uue köie... Kusjuures selespeedi aju kippus ka vägisi surema, st neutraalreziimist nulli peale viskama. Ühel hetkel, kui rihm juba vahetatud, oligi selline moment, et auto ei liigu ei edasi ega tagasi, ja juttu juba sellest, et tuleb teine kompuutriga ühendada ning uuesti sõitma õpetada. Ent viimasel hetkel võttis end siiski ise kokku. Nii et tegelikult pole mind selespeed veel kunagi alt vedanud, ehkki seda kartsin ma Alfat ostes kõige rohkem.
I don't understand Estanian enough to enjoy Kaidi's style but I know what is writing about - her fears of being drown back to the past and the centre of Europe, a domain of memorial importance, where she lived through her life of travels and solitude. It was another travel that was long and lonely and all the powers of the nature - the season and the winter elements and the human nature were blowing her away. she was tired and desperate and she did notice that she completed another small victory, even not with a visible enemy.
VastaKustutaМиа, мама е много силна и постоянна в своя път, макар да изглежда криволичещ за нея. Тя първо мисли за теб и твоето щастие.