Kakskeelseks kasvamine

Ungaris on korralik talv, paar kraadi külma, rohkelt lund ja sajab muudkui juurde (just eile hilisõhtul kaevasin viimaks auto, mis oli rattakoobasteni lumes, välja). Kusjuures tali tuli just siis, kui olin Eestisse (kelgu)puhkusele* mineku piletid ära ostnud. Mia sõidab esimest korda täispiletiga ja ses osas - peab rahakotti vaadates nentima - on head ajad otsas...

Meil on kakskeelseks kasvamise aeg. Kui üsna hiljuti kirjeldas Mia bulgaaria-eesti keele suhet fakt, et eesti keeles luges Mia kümneni, ainult üheksa jättis miskipärast alati vahele, siis bulgaaria keeles ütles ta välja ainult just sellesama number üheksa. (Kui veel korra numbritel peatuda, siis tundub, et numbritega saab Mia paremini läbi kui tähtedega - ta loeb hea meelega asju kokku ja loetleb, kus saab. Tähtedega on hetkel suhe nõrgem, aga see on ilmselt ka kivi minu kapsaaeda.)

Ent tänu sellele, et hetkel hoiab Miat bulgaaria vanaema, on viimaks ka ta bulgaaria keel arenema hakanud. Mitte eesti keele asemel, nagu Mia eesti vanavanemad hirmasti kardavad, vaid selle kõrvale. Ehkki Mia ise pöördub kõigi poole eesti keeles, siis juhul, kui jätkata temaga vestlust bulgaaria keeles, lülitab ta oma sõnavara ulatuses bulgaaria keelele ümber. Või siis tõlgib needsamad asjad, mis talle just bulgaaria keeles öeldi, eesti keelde tagasi. Bulgaariakeelsed sõnad tulevad siiski välja ühekaupa, samas kui eestikeelseid paneb paar tükki ritta. Samas on tunne, et ta tahaks rääkida palju rohkem ja pikemalt - ning selleks on ta nüüd - viimaks! - välja töötanud oma keele. Varem tal sellist oma keelt ei olnud, ent nüüd jutustab ta selles kohe väga palju ja keegi aru ei saa.

Ent ühte teeb ta kahes keeles võrdselt hästi - laulab. Plameni ema laulab palju (Plameni ema ja isa laulsid nooruses pidudel duetti), kätepesemiseks ja hammastepesemiseks ja muudeks toiminguteks on oma laul. No ja eesti keele poolt on praeguseks lemmikuks rongisõidulaul, mida me laulame enne magamaminekut Eesti lasteluule kuldraamatut lehitsedes. See on ka uus, et Miale on hakanud luuletuste lugemine meeldima, enne tal ei olnud jaksu neid kuulata, ent nüüd ootab väga viisakalt, kui ma luuletusega ühele poole saan ja keerab alles siis lehte. Kulminatsiooniks on siis "Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh...".

Plaatidest on ta vist tüdinud, neid ta viimasel ajal peaaegu ei kuulagi. Tundub, et ta laulaks heameelega ise ja koos teistega, aga kuna me pole ikka veel teda kuhugi lasteaeda möllinud, siis seda kooslaulmist natuke napib. Aga mul on ülihea meel, et tüdruk viisi peab - minul endal seda andi teatavasti napib.

Mis lasteaeda puutub, siis meie seisukoht on olnud, et las kinnistab olemasolevaid keeli, enne kui ungari keele ka veel kampa võtame, ent meie kolleegid, kes kodus kahe-, kolme- mõnikord ka neljakeelne laps kasvamas, ütlevad, et pole mitte mingisugust põhjust muretsemiseks - nad haaravad selle keele ka nagu muuseas ja probleem on pigem selles, et ei saa teisest enam lahti...

Ei tea-ei tea - kui mitmekeelsete laste arengufoorumeid lugeda, siis mitte vähe pole neid lapsi, kes juba pooleteiseaastaselt kolmes keeles räägivad, no ja Mia väiksed enamvähem samavanad (ühekeelsed) sugulased on tast keelearengus valgusaastate kaugusel... Mia ilmselt vajab natuke rohkem aega.
___

* Kelgupuhkusele seepärast, et Ungari kelguvarud on end ammendanud. Plamen on poolteist nädalat mööda poode silganud, mida pole-seda pole. Ent kelgumägi on meil peaaegu ukse all.

Kuidas inglane, hispaanlane ja eestlane....

... türklaselt pügada said.

Eelmine nädal möödus taas Istanbulis, detsembris Grand Bazaarilt soetatud teetassid said täiendust teekannu näol, lisaks muidugi tuli kaasa mitmesuguseid kausse ja kausikesi. No ei saa mina neist mööda! Mingi uuringu järgi pidavat inimestel olema komme osta oma ostuiha rahuldamiseks enam-vähem ühtesid-samu asju. Kui keegi ostab nt kingi, siis ei saa ta kosmeetikat ostes hoopiski mitte nii suurt rahuldust. Mina ostan raamatuid ja nõusid. Ning nõudest ostan ma eriti veel kausikesi...:) Ma olen palju mõelnud, et kuidas perekond Raudnask, kelle ümbermaailmareisi blogi ma loen, suudavad maailmale tiiru peale teha, ilma et nad midagi eriti kaasa ostaksid. Ma oleksin enam-vähem esimesse kohta ilmselt kogu oma raha jätnud ning peagi suurte pakkidega koju naasenud:)))

Nojah, aga igaljuhul on kolmekesi ostlemine palju huvitavam ja odavam ka. Kui mu britist kolleeg, kes pelgab kauplemist, on oma salatikausi kalli rahaga kätte saanud, sokutatakse mulle teekann juba peaaegu suisa kingitusena kotti. Nii et bazaaril me petta ei saanud.

Seekord. Paar aastat tagasi ühes oma Bossiga tollelsamal turul käies juhtus küll nii, et otsustasime oma saapad jaanuarikuisest sodist lasta ära puhastada (kunagi oli mul Bakuus tänavasaapapuhastaja nii hea töö teinud, et ma käisin detsembris puhastatud ja läikima löödud saabastega kevadeni välja, ja ma eeldasin, et siinkandis nad tunnevad asja). Bazaari saapapuhastaja tegi väga meisterliku show, viskas saapaid nühkimise vahepeal nagu tsirkuseartist üles-alla, ning viimaks - küll kogemata - pani mu Bossi saapa ka põlema, st kukutas põleva puupulga talle saapasse, mispeale osa sisevoodrist krussi tõmbus - aga see kõik käis Allahi nimel ja vanavanaisasid meenutades, kes kõik sedasama ametit täpselt samas kohas olid pidanud. Lõpuks maksime, saapapuhastaja lapselaps saadeti raha vahetama, ja kui me siis selle tagasisaadud rahaga tahtsime peagi taksos maksta, tegi taksojuht suured silmad - pakkusime talle 20 liirise sõidu eest umbes 10 senti või nii.

Nii et jah, kuna vahepeal on vanad paljude nullidega liirid turult kõrvaldatud, tundus, et pettasaamine on raskendatud.

Aga võta näpust. Lasime end üleeile vihmasajuses Istanbulis Ayasofya juurest hotelli viia, hotelli ees maksma hakates pakkus esmalt raha eespingil istuv hispaanlane, millegipärast taksojuhile see raha ei meeldinud ning ta andis selle tagasi, ise samal miskipärast "all in corpore" või miskit sellist seletades. Siis pakkus 50 liirist inglasest kolleeg, kellele jälle samade sõnade saatel raha tagasi anti, ainult et ups jah tõesti - kuidas me kogemata 50 liiri asemel 5 andsime, no anname siis uuesti... Kusjuures samal ajal hispaanlasest kolleeg püüab seletada, et kas me ikka oleme kindlad, et me ei andnud juba 50, aga seda ikka nii tsiviliseeritud moel, et me ei saa aru... Kui me pärast omavahel arutasime, kuidas me umbes 70 liirist oma lääneliku tsiviliseeritusega ilma jäime - küsib juurde, anname lahkelt juurde... siis küsimus ei olegi umbes 35 EUR, mille eest tollessamas hotellis, kuhu me paigutatud olime, kolm värskelt pressitud apelsinimahla sai, vaid moes, kuidas too piinlikult täpne, üliviisakas, tsiviliseeritud, teisi inimesi usaldav sisemine mina nii ülitobedalt tüssata saab.

Aga lõpuks käib see asja juurde.

Tore oli õhtuti vanade heade kolleegidega väljas hängida, ilma laste ja lastevanemate juttudeta. See on seltskond, kellele lähevad korda keskkonnaasjad ja tänu kelle jõupingutustele on maailmas pisut rohkem avatust. We call it Aarhus family. Ühel õhtusöögil selgus, et väga paljudega neist, kellega ma täna koostööd teen, lendasin ma enda teadmata 2000. aastal ühes lennukis Dubrovnikusse, ent kuna üldiselt on Dubrovnikusse raske maanduda, siis maandusime me Spliti ja meid veeti bussiga peaaegu öö läbi Dubrovnikusse. Jeremy oli seal, Fe, Magdi Jamesiga... Ma mäletan, et istusin bussis ühe norra poisi kõrval, kes rääkis mulle, et ta läheb edasi Montenegrosse ja ma mõtlesin, et ta on veel rohkem eksinud kui mina... Montenegro-nimeline koht ei saa ju mujal kui kuskil Lõuna-Ameerikas olla...

Ja ega minu naasemine Budapestigi päris sujuvalt läinud - vahepeal oli Ungaris üle 40 cm lund maha tulnud, lennujaam oli suletud, ning me maandusime umbes 8 tundi plaanitust hiljem Viinis, kust meid bussidega Budapesti tagasi toodi.

Ent täna on see-eest imeilus päikseline rohke lumega talveilm, ning poodides valitseb totaalne kelgudefitsiit.

Helge sünnipäevahommik

Juba paar päeva enne Mia sünnipäeva sadas maha õhuke kiht lund, sünnipäevaöösel tuli veel juurdegi ning sestap puges sünnipäevalapsele hommikul ootamatult põue üks väike kohalik lumememm. Ma sooviks alati elada kohas, kus jaanuaris ikka lund leidub!

Mial tuli öelda, kui vanaks ta saab, aga nagu näete, sõrmed ei allu korraldustele.

Suure patsutamisega kukkus lumememme pea viimaks ära ning ma kardan, et umbes pool keret pistis Mia ka nahka, ta armastab samamoodi kui mina lund süüa ning jääd krõpsutada.

Nagu tellitud oli sel hommikul ka päikesepaiste, mis on nüüd jaanuaris olnud küll tõeliselt harv külaline. Hommikulaual oli minu elu esimene Manhattani juustukook (ahjus küpsetatud, välja tuli nii täiuslikult nagu mõnikord ainult esimest korda asjad välja tulevad), aga Mia, nagu ka pildi pealt näha, vohmib suurema isuga hoopis oma igahommikust neljaviljaputru. Seda sööks muidu isegi, aga meil on siinsed neljaviljapudruvarud piiratud.


Laua peal istub Arabella, kes lastekirjandusega tuttav, siis konnast Arabella on pärit siit Ta aitab Mial hommikul putru süüa. (Lugu ise on tobe, aga need illustratsioonid! Illustraatori Maggy Kneen´i kodulehe leiab siit)

Baba sünnipäevapakist tuli välja aga bulgaaria keeles laulev nukk ning ülistiilne prantsuse kleidike, mil kõlinad küljes. Kleit rõutab oma lõikega puusajoont ja sisse on ka kirjutatud, et neljaaastasele, ent tegelikult on see Miale absoluutselt paras.


Väga helge hommik oli. Ent lõunast pidime siiski tööle minema, ning Mia jäi tavapäraselt babaga. Päev hiljem pidasime täiskasvanute pidu (Manhattani juustukook läks juba teist korda tegemisse) ning sel nädalavahetusel jätkuvad lastepeod. Ma tahaksin teha aeda lõkke ja küpsetada seal skaudisaia (puupulga otsa aetud pärmitaignast) ning sardelle, aga ma ei tea, kas see siinsetele lõunamaalastele ikka peale läheb. Lumi ju maas ning kerged miinuskraadid. Aga see võib küll juhtuda, et ma teen kartulisalatit. Seda enam, et eestlasi ka oodata!

Milline me kaheaastane Mia Johanna on, kirjutan järgmises postituses.

Pilditegemisereziim oli tol hommikul täiesti puusse.

Sünnipäeva eelõhtul

Niisiis kestis Mia Lotte-paast nädala ning minu suureks kergenduseks saime oma 60 kilo esmatarbekaupa kätte. Reede õhtul helistati mulle, et helistame Finnairist, tuleksime homme läbi ja võtaksime teie katkise kohvri parandada. Mina siis vastu, et tore uudis vähemalt, ehkki minuni ei ole veel ühtegi kohvrit - ei tervet ega katkist - jõudnud. No ja siis varsti laekusidki. Laupäeva varahommikul tuldi katkise kohvri järele, ent nii kui pilk peale visati, toodi autost uus, katkine kohver võeti kaasa ja sellega sai saaga läbi. Supi kõrvale sõime Jussi seemneleiba...

Kogu nädalavahetuse kraamisin elamist, pesin aknaid, lagesid, kardinaid, poleerisin põrandaid - ütleme, et koristasin end meie järjekordsesse majja sisse -, pühapäeval tegin süüa ning siis saabusid esimesed Mia sünnipäevakülalised. Nii tore, kui inimesed, kes pole kunagi varem üksteist näinud, end tundide viisi nii mõnusalt tunnevad. Väga õnnestunud ungarlaste, bulgaarlaste ja eestlaste matching oli seekord. Viimaks pidime me kõik lahkuma, sest meil tuli veel hilisõhtul Budapesti bussijaama Mia bulgaaria vanaema - baba - järele sõita. Selle nädalal on kolm pidu ja söömingut veel ees ning homme hommikuks tuleks ikka ka väike sünnipäevatort küpsetada.

Aastavahetus Arankülas

Kolmenädalane jõulupuhkus Eestis kujunes nii kiireks ja tihedaks, nagu oleks kodunt mitu aastat ära olnud. Põhitegija oli ja on muidugi lumi, lumevalgus, härmatis (mis tekkis meie viimasel kodusolemise päeval ja pidavat praegugi veel muutumatul kuhul kestma).

Aasta viimane päev osutus päikseliseks nagu paljud päevad enne ja pärast seda - nii päikselisi talvepäevi mäletan ma ainult lapsepõlvest. Kui mul on millesti kibedasti kahju, siis sellest, et tolle kolme nädala jooksul mere äärde päikseloojangut vaatama ei jõudnudki. Tuleb teha päikseloojanguvaatamise puhkus. Igaljuhul vaated, mis viimasel päeval Raplamaal Kristil-Kuldaril külas olles avanesid, olid sellised -


Nõmme kõrtsi naaberkõrts, millest äkki mu tegus õepere veel päriskõrtsi üles lööb. 
 

Tüüpiline eesti hajaküla - naaber on vähemalt poole kilomeetri kauguses. Aga katus ikka paistab. 


Zuumime naabri lähemale.



Aasta viimane päikeseloojang.

Aasta viimasel päeval olen mina ikka siin-seal lõket teinud, seekord, nagu ka eelmine aasta, käisimine metsas Kristi ja Kuldariga. Lõkkele eelnev kohustuslik matk jäi ära, sest lume sees oli pea võimatu matkata. Ning jube külmaks (-20) kiskus ka, põhimõtteliselt oligi ainult lõkkeraadiuses võimalik olla.



Teekond lõkkeplatsile.



Suvel on siin metsmaasikavälud.


Lõkkeplats asub seal, kus Kristi-Kuldar oma unistustekodu kavatsevad rajada (st 300 meetrit nende praegusest kodust), suvel laiuvad ümberringi metsmaasikavälud. Mia tulevased tädilapsed saavad olema puhta maalapsed.

Väike lõkkemeister.

Meie AD2009/2010

Kristi oli teinud pajatäie hernesuppi, Kuldari õed tegid muusikat (ning Varje tõi paar päeva hiljem Miale kamaluga lastelauluplaate ning laulupeoülekandeid - ilmselgelt oli Mia nende kõige tähelepanelikum kuulaja), mida president rääkis, ma ei kuulnud, sest Mia otsustas just sellel hetkel viimaks magama jääda.

Ja kui meie õuele oli näha Nõmme kõrtsi ilutulestik, siis pool tundi hiljem saatsime vastu ka oma.

Urbaniseerunud

Mina: "Mia, see lind punase kurgualusega on leevike."
Mia: "See on lennuk."
Mina: "Ei, leevike on."
Mia: "Ei, lennuk."

Olemise talumatu kergus

Kõigile lugejatele head uut aastat!

Iga algus on raske - ja tundub, et see käib ka blogi toimimasaamise kohta uue aasta alguses. Me oleme Ungaris tagasi - Eesti supertalvest on vaid ilus mälestus ja ma saan aru, miks mu lõunamaakolleegid vaevu usuvad, et Põhjamaa talv on nautimist väärt - siinses lumetus ja uduses talves on päris talve nagu ta on - ühes rohkete miinukraadide, paksu lume, härmatise ja uskumatu lumevalgusega - tõeliselt võimatu ette kujutada.

Kui kõik pildid saab viimaks arvutisse laetud, teen kolmenädalasest kodusviibimisest reportaazi, ent hetkel olen ma liiga uneasy, et seda ette võtta. Tundub, et meie aasta on alanud umbes samamoodi, nagu vana lõppes - asjade kadumisega. Seekord pole Finnair suutnud me 35 pluss 25 kilo kohvreid siia toimetada ning me oleme üsna püksatud (seda ka otseses tähenduses - ma nägin Plamenit täna kandmas punast aluspesu, mis ma olin talle kinkinud Sõbrapäevaks, siiamaani polnud ta pakkigi lahti võtnud). Ma ei tea, kellel meist on kõige suuremad kaod, aga Mia on kaotanud küll enamvähem kõik - kogu garderoobi talveasjadest suveasjadeni välja (enda suveasjad jätsime veel Eestisse), lisaks muidugi raamatud ja plaadid (nii et väiksel melomaanil Mial on nüüd kodus vaid kaks eesti ja kaks bulgaariakeelset plaati, mida käiata). Peale kõige olid mul kaasas Mia esimesed kleidid ja särgid, mis oli kavas memoriseerida, ja mul on tunne, et just nende pärast on mu asjad ka on omapäi rändama läinud, sest viimasel ajal võetakse ära mult kõik, mis on seotud mälestustega.

Mia viskas killu lennukis - "tita hammustab", ütles ta rinda saava tita kohta. Eile hommikul putru süües, muutus ta korraga unelevaks ja ütles "kukupai". Täna öösel sonis ta ühtevalu "pähkleid ja piima". Ja tänane öö oli eriline veel selle poolest, et ta jäi esimest korda ööunne lutita. Meil on kõik lutid kadunud, see ongi vist lutiaja lõpp.

Pildi tegi muidugi Heikki.