Me saime oma voodi tagasi

Eksivad need, kes arvavad, et Mia meiega kooliminekuni ühes voodis magab.

Sellest, kuidas meil magamisega lood, olen juba ka varem kirjutanud. Ent tundub, et asi liigub paremuse poole. Umbes kuu või natuke peale tagasi ostsime väikesele inimesele oma voodi (olgu siinkohal meenutatud, et võrevoodis on ta maganud ainult loetud tunnid), sest väike inimene hakkas juba lubamatult palju ruumi meie voodis ära võtma. (Ma tean, et teie, kes te oma lapsi olete peaaegu esimesest päevast mitte ainult oma voodis, aga ka oma toas lasknud magada, ei suuda seda mõista. Aga ma ütlen ka, et teise lapsega teeksin ma teistmoodi, ent meil see lihtsalt kujunes nii, sobis enam-vähem ja tõe huvides tuleb öelda, et Mial pole ka veel oma tuba).

Aga oma voodi nüüd on, ning tellimus voodikatte tegemiseks on ka sisse antud:) Kui esialgu püüdis Mia meid iga nipiga üle kavaldada, et enda voodist meie voodisse pääseda, siis eile jäi ta juba täiesti iseseisvalt oma voodis magama ning täna öö oli ka täitsa esimene, kust ta ei teinud katsetki sealt plehku panna, vaid vastupidi, pärast varahommikul potilkäimist läks täiesti iseseisvalt oma voodisse tagasi. (See on ka temast muidugi tore, et ta küsib kasvõi südaöösel potile, kui vaja.) No aga tihti olid need küsimised sellised, et "kaka!" (see on tal märksõna, tegelikult nii hull asi keset ööd just ei ole), ja siis kui Plamen end üles ajab ning vannituppa poti järele tuiab, kasutab Mia olukorda ja lipsab meie voodisse ja sonib läbi une "mütsike..." See tähendab, et tuleb Punamütsikest jutustada. Ma mõnikord siis läbi une naeruga pooleks ütlen, et "elas kord Punamütsike", ja Mia nohiseb õndas rahus edasi magada.

Mind muidugi mingi "kaka" öösel üles ei aja, ja ma vaevu märkan, et ta mulle külje alla poeb. (See toob jälle omakorda meelde, et kui minu ema meiega detsembris siin oli, siis Mia jäi öösel haigeks, ema kuuleb, et laps hingab raskelt, katsub ta pead - no ilmselgelt palavik -, mina aga muidugi ei kuule ega näe midagi. Lihtsalt hea soe oli palavikus inimesega ühe teki all magada.)

Aga muus osas ongi nii kujunenud, et meie igaõhtuse magamaminekurutiini juurde käib esmalt paari raamatu lugemine, ja kui tegemist on luuleraamatuga, siis ka laulmine, seejärel tuli kustu, tekk üle pea ning Punamütsikese jutustamine. Tavaliselt kuulab Mia Punamütsikese hoolikalt lõpuni, pähekulunud fraase kaasa korrates, mõnikord väga harva jääb ka ta enne magama, kui hunt Punamütsikese ära sööb.

Ma küsisin hiljuti Plamenilt, mida tema Miale jutustab, selgus, et ka Punamütsikest.