Elu siis, kui...

...kodu, töö ja lasteaed ühe kilomeetri sisse mahuvad.

Kaks viimast nädalat oli hullus kuubis. Kõik hakkas sellega, et Plamenil oli vaja Bulgaariasse minna, peaasjalikult selleks, et oma tulusid deklareerida (ma võtsin siis ka asja kätte ja tegin tervelt ühe minutiga ära, nüüd ootan ülekannet:) ja mina hakkasin kirjutama FP7-le (kes teab, see teab) oma projektitükikest kokku. Õigemini oleks öelda, et arvutama, sest põhiaur läks tohututele arvutustele ja pidevatele ümberarvutustele. Esmalt oli vaja projekt kasumlikuks saada, siis see kasumlikkus meie finantsosakonnale maha müüa, nemad reele saada ning nende protsentarvutused omakorda projektipartneritele maha müüa.

Alguses olid ainult hommikud hullud, kui ma higipull otsa ees lasteaeda kärutasin ja sealt siis joostes kontorisse tormasin. Õhtul Miale järele minnes oli laps alguses ainult õueriidesse pandud, aga hiljem juba ka ukse kõrvale välja „tõstetud“. Ent õhtud olid ikka veel meie päralt, mida me meie väikses linnakeses patseerides ning jäätist süües veetsime. Aga mida tähtaja poole asi liikus, seda hullemaks läks.

Teise nädal õhtutel käis Mia juba minuga tööl kaasas, sorteeris kolleegide sahtleid ja joonistas nende laudadele seda, mis paberile ei mahtunud. Nii et õhtu lõpetuseks saatsin ma alati kolleegidele kirja, et vabandust, teie kirjaklambrid on vahetuses, makrerid valedes topsides, augustaja umbes, küpsised kappi peidetud jne.

Lisaks võttis Mia osa senior managemendi pidulikust õhtusöögist, kuna see oli ainus võimalus pidevalt hõivatud finantstegelasi kohata, ausalt öeldes keegi ei pahandanudki, aint direktril oli mure, et ta koht laua taga on ära võetud.

No ja lõpuks – ehk siis lõpuponnistuse viimaseks päevaks – jäädi lasteaias ülestõusmispühade puhkusele ning mul tuli Mia juba hommikul tööle kaasa võtta. Mia päralt oli terve kabinet, sest mina olin pidevalt kuskil mujal, ning see oli ikka hullus kuubis, milline me toake päeva lõpuks välja nägi. Vahetevahel õnnestus tal mõni vähem hõivatud tegelane endaga mängima meelitada – ühel hetkel, kui ma sisse astusin, istus Mia Jani (meie autojuht) põlve peal, kahekesi joonistati muidugi autosid. Hiljem voltis Jani talle RECi plankidest lennukeid. No ja siis, kui väga igavaks läks, jalutas preili lihtsalt alla receptionisse ning veetis aega Andrasi ja Eva süles istudes ning tulijaid tervitades.

Ent reede õhtul kell 6 sai see asi läbi, me istusime autosse ja kimasime Prahasse minu suveriiete järele. Südaööseks olime kohal. Kuna auto oli olnud peaaegu kogu selle aja teeninduses, siis polnud kordki võimalik sellest ühe kilomeetri sees rahmeldamisest välja sõita. Ah, mis kergendus oli taas teel olla!

Prahas oli muidugi tore, Mia leidis endale väikse sõbra Peetri (kes on serblasest isa ja eestlasest ema laps ning saanud oma nime (mis tegelikult on Peter, aga kuidas siis käänata?) ungarlasest vanaisa järgi. Peetri ema võiks olla peagi potentsiaalne „Minu Kosovo“ raamatu autor, sest nad lähevad Pristina alla (esialgu) kolmeks aastaks elama. On ikka elusid ja saatuseid!




Ah, ja Prahast tagasitulek käis muidugi Viini kaudu. Mul on nii ilus pea! Mial nii ilus ei ole, sest ta lubas ainult poolenisti tukka lõigata. Ülejäänud aja veetis ta soengumannekeenidele lokirulle juustesse keerates.

Kevad on võtnud hoogu maha – päikese käes on soe, ent muidu on õhk jahedamapoolne. Toomingad õitsevad. Kirss juba variseb. Plamen tuli eile tagasi. On päikseline kevadhommik ja ma ootan taksot, mis mind lennujaama viib, et Luksemburgi sõita.

_______

Ja jàlle tàhtis lisandus, mis mul alles nyyd meelde tuli - varahommikuti jàtsin ma Mia ka ju veel yksinda magama, et ise juba yhtteist kontoras valmis meisterdada. Reedel, sellel viimasel hullul pàeval, kui ma siis taas Mia hommikul 40 minutiks olin yksi jàtnud, leidsin ma ta esiku porandal istumast ja saapaid jalga panemast. Seina oli pastakaga tàis joonistanud, aga triikrauda, mille ma olin ka sisse jàtnud, polnud ta onneks puudutanud.