Lugesin kuskilt lehesabast, et täna on Mia nimepäev. Tore, et Miaga seoses midagi kevadist ikka ka on. Mina põlise suvelapsena mõtlen ikka veel, et kas pole imelik olla sündida ning sünnipäeva pidada jaanuaris. Aga ju sellel sünnikuupäeval ikka on oma tähendus mingis suuremas süsteemis. Või vähemasti minu jaoks on, et Mia sündis just 19., mitte nt 20. jaanuaril. Aga muidu... pole armsamat olendit kui üks 1,3 kuune lapsuke. No nii nunnu, et söö või ära. Ja nii ma siis vaikselt ohin, et "oh aeg, peatu viivuks!". Et asi veel magusam oleks on Mia hakanud omal initsiatiivil kallistama (ilma, et peaks ütlema, et teeme nüüd kalli-kalli, pai või musi), õhusuudlusi saatma (no see käe pealt puhumise osa ei tule veel hästi välja) ning sülle pugema. Hommikul voodis pistab lõkerdades terekäe pihku "te(r)e-te(r)e"...
Väike iseloomu näitamine käib ka juba (ma ei tea, kas on vara või juba õige aeg...?) - trambib jalgu ning viskab põrandale pikali, kui miski ei meeldi, aga siimaani pole midagi väga piinlikku olnud ning möödub õige lühidalt.
Suur traageldis ta ei ole, kogu kodusisustus püsib oma endisel kohal. Vast kuu aega tagasi hakkas keset põrandat maha kukkudes sealsamas ka püsti tõusma, enne seda roomas ikka esimese toeni - kõlab küll uskumatult hilise arenguna, eks ole! Ma nägin beebikoolis sedasama tegemas seitsmekuist poissi. No ja üles voodisse ronima hakkas ka alles hiljuti. Eile siis oli esimene tõsisem turnimiskatse - laps oli omaette magamistoas ja kui sinna läksin, oli teine aknalauale roninud ja vaatas aguliaknast välja sellise põnevusega, nagu oleks akna all tegemist Manhattaniga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar