Nojah, Mia siiski õnneks Ignalina tuumajaama minema ei pidanud, aga mina käisin ära. Väga filmilik oli - mitte et niiväga palju näha oleks olnud, ehkki tehnoloogia sai muidugi selgemaks ning küsimusi tekkis palju - eriti muidugi Ignalina tuumajäätmete ladustamise osas (päris hull lugu), aga riietusprotseduur (kõik oma riided kuni pesuni ära anda, kaks kihti turvariideid selga…) ja muude turvanõuete jälgimine oli "elamus" omaette.
Place your hand, step closer… five, four, three, two, one. Turn around, lean back, five, four… you are not contaminated. Step out, have a good day! ütles masin, millest tuli läbi astuda pärast esimese reaktori visiteerimist.
Nii et minuga peaks kõik korras olema, loodetavasti...
Kuus nädalat Kesk-Euroopa kevadet on läbi. Teel koju mõtlesin, et mulle Eestis küll väga meeldib, aga ära käia ja teel olla meeldib mulle ikka ka väga. Ning pole kergemat reisiseltsilist kui Mia. Selle kuue nädala jooksul ei tekkinud mul kordagi küsimust, et kuidas ta meelt lahutada, kellega kohtuda, kus mängida... Reis toob ise kätte uued kohad, inimesed, mängukaaslased ja -platsid, seekord isegi koduloomad, kelle eest oli vaja hoolt kanda.
Kas ma tõesti pean homme tundide viisi Adamsoni pargi liivakasti äärel seisma...?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar