Teisipäev, 14. aprill 2009

Titekas ja memmekas



Üks raske asi sai eelmise nädalaga mööda, kergemini kui oleks arvanud. Mitte et ma poleks olnud tüdinud öisest tissitamisest - ainult siis oli seda veel vaja -, aga kuna kõikide väliste näitude järgi oli Mia tugev tissisõltlane, siis me aint ohkasime, ning lükkasime muudkui edasi seda aega, kui me arvasime, et peame öö otsa üleval olema ja ta protesteerimist kuulama. Teistpidi muidugi Plamen ikka tegi vihjeid, et pole siin teada, kes seda tissitamist rohkem vajab, ning teised kodakondsed ka juba naersid, et lapsel ulatuvad jalad varsi maha, aga ikka tissi otsas.

Niisiis, nädala keskel läksin hambaarsti juurde, sest põsk oli kergelt paistes, ning arst avastas vist küll kakskümmend aastat tagasi pandud plommi alt juurepõletiku. Antibiotsid, valuvaigistid. Tolle arsti pärast jõudsin koju just Mia magamapaneku ajaks, ning alles siis, kui Mia kahe minutiga koomalaadsesse unne vajus, jõudis mul kohale, et ma olen talle paraja keemilise kokteili kokku keeranud. No ja see jäigi siis viimaseks. Sel ööl magas ta teatavatel põhjustel ülisügavalt, kõik sellele järgnevad ööd on ta lihtsalt sügavalt maganud. Paugupealt, ilma igasuguse tissi-nututa. Enne ärkas ta ikka mitu korda öö jooksul üles. Ning lutiga teda küll magama ei saanud.

Tänu sellele on ta ka päevasel ajal hoopis iseseisvamaks muutunud. Kui paar nädalat tagasi nuttis ta lohutamatult, kui me hommikul mõlemad tööle läksime, siis nüüd vaat et lehvitab trepil järele. Aga eks see meie tööleminek on rutiiniks saanud ning rutiini ju lapsed armastavad (mida me siin kohe jälle oma tagasisõiduga lõhkuma hakkame).

Nii et jah, pole teada, kes see meil siin memmekas ja kes titekas oli. Järgmine päevakorrapunkt on ta meie voodist välja saada.

Aga seda ma küll ei raatsi...:)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar