Kevad!

Nii sõbrad, käsi südamele pannes - esimest korda elus ei tahakski Ungarist lahkuda. Nii hullutav kevad on käes! Õitsemise poolest - nagu meil juunis. Palavuse osas - kipub juba kohati augustikuu lämbuse poole. Ja meie kõige selle keskel... Juba hommikusöögiajal lükkame ukse lahti ning edasine elu toimubki väljas. Täpselt selline, nagu ma olen unistanud. Ehkki-ehkki... hommikul maja ees kivitrepil kohvi juues - kõik on nii nagu olema peab: päike paistab silma, linnud laulavad, putukad sumisevad, mõnus palavus, tunne on peaaegu..., aga ikkagi mitte see päris õige. Sest lõppude lõpuks on ju koht vale... ent praegu see ei loe.

Isegi see ei loe, et õhtul läheb imelikult vara pimedaks (üks mu pidevaid halasid Ungari suunal), ilmselt seetõttu, et me ärkame hommikul niipalju varem üles, et päeva on küllal ja jääb ülegi. Päris ungarlaste kombed külge võtnud, pean praegu tõdema. Nemad teevad ju kohaliku toidupoekese juba kl 5 hommikul lahti, aga kõrts seevastu pannakse kl 9 õhtul kinni.



Nii et jah, esimest korda elus - ma üldse ei raatsiks. Häda on selles, et ma pean järgmisel pühapäeval Ignalina tuumaelektrijaamas olema ning sestap tuleb perekond kokku pakkida ning varsti sõitma hakata.

Ma ei kujuta ette, et ma pean rihmikud kinniste kingade vastu vahetama ning sukkpüksid uuesti jalga tõmbamama. (Ja kuidas see Kristi rida jätkuski... mul on seljas talvejope, käes kindad, peas müts ja mütsi peal kapuuts - nii siis paar päeva tagasi). Prrr!



Kusjuures selle Druksiai projektiga olen ma sattunud mingisse prantslaste tuumaprojekti, kus tahetakse, et ma jaanipäeval Luksemburgis Baltimaade tuumaplokki modereeriksin. Väga halb ajastus!

Aga kõige selle juures on hea siiski see, et me saame tänavu kaks kevadet!

_______

Pildid on tehtud päevaselt jalutuskäigult eesmärgiga Mia magama saada. Asi lõppes sellega et... miks need koerad kõik hauguvad...?