Ja Szentendresse patseerima.
See on õige naljakas - on ju Szentende üks armastatumaid nädalavahetuse väljasõidulinnakesi, aga kuna meie iga päev siia tööle sõidame, ei tule kellelgi meist mõttesse seda linna nädalavahetusel kaema tulla.
Hoopis teine koht. Doonau kaldad paksult jalutajaid ja jalgrattureid täis. Kohvikuterassid juba ummistavad, martsipanimuuseumi jäätiseleti ning ungari rahvuskiirtoidu langosi (rohkes rasvas praetud lai pirukas, mille peale pannakse enamjaolt juustu või ka siis punast sibulat) putka ees lookleb pikk saba. Kui see langos täiega ära süüa, on tunne, et kõhtu on sattunud telliskivi.
HEVi pealt saabuvad üha uued hordid, piknikukorvike näpus. Kui HEV (kohalik linnalähiliini rong) juba mainitud, siis saagu kirja seegi, et me Plameniga kohtusime justnimelt HEVis. Mingil hirmhilisel õhtul, kui nii mina kui ka tema töölt tulime. Täpselt ühest samast töökohast, muide. Aga kui mina teadsin teda küll, nägu ja nimepidi - kui üht kolleegi, kes tuli üht teist kolleegi lühidalt asendama -, siis Plamen ehmus väga ära, kui ma enesestmõistetavalt ta kõrvale istusin ning tööasjadest juttu tegin. Ta ei olnud mind kunagi tähele pannud:)))
See juhtus siis sel nädalal neli aastat tagasi. Mispuhul Plamen kutsus mind rongiga sõitma. Tal on sellest ajast hirmnostalgilised mälestused. Minu jaoks pole aga tüütumat kohta kui Bp-Szentende HEV. No ma tegin selle nalja kaasa, aga ühtlasi ka lubasin, et see viimane kord...
Õhtul läheb meil siin mägedes ikka jahedaks. Peab minema ahju kütma.
------
Olgu veel mainitud, et ülal pildil võib vabalt olla parim mehhiko restoran väljaspool Mehhikot. Väärib kindlasti külastamist, kui Sentendresse satute. Kunagi saab vast interjöörist ka pilte. See on nii autentne, et puudu on ainult laudade all siblivad kanad.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar