Väike väänik anna asu...

Lugesin kuskilt lehesabast, et täna on Mia nimepäev. Tore, et Miaga seoses midagi kevadist ikka ka on. Mina põlise suvelapsena mõtlen ikka veel, et kas pole imelik olla sündida ning sünnipäeva pidada jaanuaris. Aga ju sellel sünnikuupäeval ikka on oma tähendus mingis suuremas süsteemis. Või vähemasti minu jaoks on, et Mia sündis just 19., mitte nt 20. jaanuaril.

Aga muidu... pole armsamat olendit kui üks 1,3 kuune lapsuke. No nii nunnu, et söö või ära. Ja nii ma siis vaikselt ohin, et "oh aeg, peatu viivuks!". Et asi veel magusam oleks on Mia hakanud omal initsiatiivil kallistama (ilma, et peaks ütlema, et teeme nüüd kalli-kalli, pai või musi), õhusuudlusi saatma (no see käe pealt puhumise osa ei tule veel hästi välja) ning sülle pugema. Hommikul voodis pistab lõkerdades terekäe pihku "te(r)e-te(r)e"...

Väike iseloomu näitamine käib ka juba (ma ei tea, kas on vara või juba õige aeg...?) - trambib jalgu ning viskab põrandale pikali, kui miski ei meeldi, aga siimaani pole midagi väga piinlikku olnud ning möödub õige lühidalt.

Suur traageldis ta ei ole, kogu kodusisustus püsib oma endisel kohal. Vast kuu aega tagasi hakkas keset põrandat maha kukkudes sealsamas ka püsti tõusma, enne seda roomas ikka esimese toeni - kõlab küll uskumatult hilise arenguna, eks ole! Ma nägin beebikoolis sedasama tegemas seitsmekuist poissi. No ja üles voodisse ronima hakkas ka alles hiljuti. Eile siis oli esimene tõsisem turnimiskatse - laps oli omaette magamistoas ja kui sinna läksin, oli teine aknalauale roninud ja vaatas aguliaknast välja sellise põnevusega, nagu oleks akna all tegemist Manhattaniga.

Üks ilus tüdruklapsenimi

Saage tuttavaks, tema nimi on Kaidi. Ta elab Ungaris, Szentendres ja läheb sügisel kooli. Ta isa on poola juurtega ameeriklane, Baltimore'ist, ema ukraina juurtega ungarlane Ida-Ungarist.

Nad otsustasid oma tütrele panna tüüpilise k-tähega algava eesti tüdrukunime pärast seda, kui ma olin Steve'iga esimest korda Eestis kohtunud ning Olde Hansas ühise ürituse raames õhtusöögi ajal pikemalt rääkima sattunud. Siis polnud mul veel aimugi, et meist saavad peagi kolleegid ja head tuttavad. Aga kui ma pool aastat pärast Kaidi sündi RECi jõudsin ja end tutvustasin, oli reaktsioon ühene... ah Sina oled siis see Kaidi, kes Steve'i tütrele nime andis...


Igaljuhul - mul on hea meel, et vastureaktsioonina kõikvõimalikele võõrapärastele nimedele, mida eesti lastele pannakse, on ka üks eesti nimi laia maailma rändama läinud.

Ja muide, Kaidi is made in Estonia:) Nii vähemasti vanemad räägivad...

Päikeseloojang Tallinna lahte

Päikeseloojangu nautimisega Tallinna lahel sai kojutulemisele punkt pandud. Pilisszentlaszlos kadus päike veel enne küngaste taha, kui korralikult loojuma oleks hakanudki.

Not contaminated...

Nojah, Mia siiski õnneks Ignalina tuumajaama minema ei pidanud, aga mina käisin ära. Väga filmilik oli - mitte et niiväga palju näha oleks olnud, ehkki tehnoloogia sai muidugi selgemaks ning küsimusi tekkis palju - eriti muidugi Ignalina tuumajäätmete ladustamise osas (päris hull lugu), aga riietusprotseduur (kõik oma riided kuni pesuni ära anda, kaks kihti turvariideid selga…) ja muude turvanõuete jälgimine oli "elamus" omaette.

Place your hand, step closer… five, four, three, two, one. Turn around, lean back, five, four… you are not contaminated. Step out, have a good day! ütles masin, millest tuli läbi astuda pärast esimese reaktori visiteerimist.

Nii et minuga peaks kõik korras olema, loodetavasti...


Kuus nädalat Kesk-Euroopa kevadet on läbi. Teel koju mõtlesin, et mulle Eestis küll väga meeldib, aga ära käia ja teel olla meeldib mulle ikka ka väga. Ning pole kergemat reisiseltsilist kui Mia. Selle kuue nädala jooksul ei tekkinud mul kordagi küsimust, et kuidas ta meelt lahutada, kellega kohtuda, kus mängida... Reis toob ise kätte uued kohad, inimesed, mängukaaslased ja -platsid, seekord isegi koduloomad, kelle eest oli vaja hoolt kanda.

Kas ma tõesti pean homme tundide viisi Adamsoni pargi liivakasti äärel seisma...?

Tagasiteel

Magnoolia variseb, sirel õitseb, toomingad õitsevad, kastanid on kergelt küünaldes, päike kütab. Sellise muinasjutulise Ungari jätsime me üleeile maha. Slovakkias, mägedest hoolimata oli veel ilus kevad, ehkki me nägime võrreldes kohalikega natuke liiga pariisi suvitajad välja. Varssavi all, kus öömajale jäime, oli lõikavalt külm tuul ja raagus puud. Suvekübar - da-da, sukapüksid jalga... natukese aja pärast ka müts pähe, jope selga... isegi poole valgemaks veninud õhtu ning imeilus päikeseloojang, mis meid Poola-Leedu vahel saatis, ei kipu seda jahedust kompenseerima.

Koju veel ei pääse, eile 15 kuuseks saanud Mia visiteerib enne veel Ignalina tuumaelektrijaama...

Szentendre vabaõhumuuseumis

Viimaks on siis selgunud, et see, mis meil siin on, on kuumalaine. Pärast pikka talve kulub üks säherdune väga ära.

Pildid on tehtud nädalavahetusel Szentendre vabaõhumuuseumis käies. Nii ilus pehme valge taust oli:)

Nagu näha, on Mial silma ääres väike arm, see on kõige hullemast kukkumisest, näoli- kõhuli. Aga kokku on tal vist küll kümme ja rohkem sinikat. Kuna kõik teed on meil aias kivised, siis pole palju vaja, väike põlve mahapanek ning taas marraskil.

Pildil Mia kohe 80 aastaseks saav bulgaaria vanaema. Ma ütleks, et ta noorenes selle kuu ajaga, kui last hoidis umbes 60 aastat. Kohati on täiesti aimata, kuidas ta võis 18 aastaselt välja näha. See on ikka vist lõunamaa kliima, mis inimesed nooruslikud hoiab. Kui vanaema sügisel oma teise lapselapse pulmadeks kostüümi ostis, siis ikka sellise mõttega, et see Mia pulmadeks ka sobib:)

Vabaõhumuuseumist endast pilte järgmise satsiga.

Titekas ja memmekas

Üks raske asi sai eelmise nädalaga mööda, kergemini kui oleks arvanud. Mitte et ma poleks olnud tüdinud öisest tissitamisest - ainult siis oli seda veel vaja -, aga kuna kõikide väliste näitude järgi oli Mia tugev tissisõltlane, siis me aint ohkasime, ning lükkasime muudkui edasi seda aega, kui me arvasime, et peame öö otsa üleval olema ja ta protesteerimist kuulama. Teistpidi muidugi Plamen ikka tegi vihjeid, et pole siin teada, kes seda tissitamist rohkem vajab, ning teised kodakondsed ka juba naersid, et lapsel ulatuvad jalad varsi maha, aga ikka tissi otsas.

Niisiis, nädala keskel läksin hambaarsti juurde, sest põsk oli kergelt paistes, ning arst avastas vist küll kakskümmend aastat tagasi pandud plommi alt juurepõletiku. Antibiotsid, valuvaigistid. Tolle arsti pärast jõudsin koju just Mia magamapaneku ajaks, ning alles siis, kui Mia kahe minutiga koomalaadsesse unne vajus, jõudis mul kohale, et ma olen talle paraja keemilise kokteili kokku keeranud. No ja see jäigi siis viimaseks. Sel ööl magas ta teatavatel põhjustel ülisügavalt, kõik sellele järgnevad ööd on ta lihtsalt sügavalt maganud. Paugupealt, ilma igasuguse tissi-nututa. Enne ärkas ta ikka mitu korda öö jooksul üles. Ning lutiga teda küll magama ei saanud.

Tänu sellele on ta ka päevasel ajal hoopis iseseisvamaks muutunud. Kui paar nädalat tagasi nuttis ta lohutamatult, kui me hommikul mõlemad tööle läksime, siis nüüd vaat et lehvitab trepil järele. Aga eks see meie tööleminek on rutiiniks saanud ning rutiini ju lapsed armastavad (mida me siin kohe jälle oma tagasisõiduga lõhkuma hakkame).

Nii et jah, pole teada, kes see meil siin memmekas ja kes titekas oli. Järgmine päevakorrapunkt on ta meie voodist välja saada.

Aga seda ma küll ei raatsi...:)

Kevad!

Nii sõbrad, käsi südamele pannes - esimest korda elus ei tahakski Ungarist lahkuda. Nii hullutav kevad on käes! Õitsemise poolest - nagu meil juunis. Palavuse osas - kipub juba kohati augustikuu lämbuse poole. Ja meie kõige selle keskel... Juba hommikusöögiajal lükkame ukse lahti ning edasine elu toimubki väljas. Täpselt selline, nagu ma olen unistanud. Ehkki-ehkki... hommikul maja ees kivitrepil kohvi juues - kõik on nii nagu olema peab: päike paistab silma, linnud laulavad, putukad sumisevad, mõnus palavus, tunne on peaaegu..., aga ikkagi mitte see päris õige. Sest lõppude lõpuks on ju koht vale... ent praegu see ei loe.

Isegi see ei loe, et õhtul läheb imelikult vara pimedaks (üks mu pidevaid halasid Ungari suunal), ilmselt seetõttu, et me ärkame hommikul niipalju varem üles, et päeva on küllal ja jääb ülegi. Päris ungarlaste kombed külge võtnud, pean praegu tõdema. Nemad teevad ju kohaliku toidupoekese juba kl 5 hommikul lahti, aga kõrts seevastu pannakse kl 9 õhtul kinni.



Nii et jah, esimest korda elus - ma üldse ei raatsiks. Häda on selles, et ma pean järgmisel pühapäeval Ignalina tuumaelektrijaamas olema ning sestap tuleb perekond kokku pakkida ning varsti sõitma hakata.

Ma ei kujuta ette, et ma pean rihmikud kinniste kingade vastu vahetama ning sukkpüksid uuesti jalga tõmbamama. (Ja kuidas see Kristi rida jätkuski... mul on seljas talvejope, käes kindad, peas müts ja mütsi peal kapuuts - nii siis paar päeva tagasi). Prrr!



Kusjuures selle Druksiai projektiga olen ma sattunud mingisse prantslaste tuumaprojekti, kus tahetakse, et ma jaanipäeval Luksemburgis Baltimaade tuumaplokki modereeriksin. Väga halb ajastus!

Aga kõige selle juures on hea siiski see, et me saame tänavu kaks kevadet!

_______

Pildid on tehtud päevaselt jalutuskäigult eesmärgiga Mia magama saada. Asi lõppes sellega et... miks need koerad kõik hauguvad...?

Juuksuris

juuksuris on jube vahva
mees- ja nais- ja lasterahva
pügab juuksur naks-naks-naks
ütlemata ilusaks

(Leelo Tungal)

Eelmine kord lõikas Mia juukseid sugulane Inga. Väga ilusa poisipea lõikas (tal kodus kaks Mia-ealist possi, kelle peal harjutada). Seekord siis läksime proffi juurde - ja mitte niisama proffi juurde, vaid Philipi juurde Viini.

Philip on minu suurte otsingute tulemus. Ma ei osanud iial ette kujutada, et juukselõikusest kujuneb siin Kesk-Euroopas üks pidev hala ja itk. Päris alguses, kui juukselõikuse aeg kätte jõudis, skriinisin ma kolleegidelt välja (nendesõnul) hea juuksuri, andsin oma pea täie usaldusega juuksuri käsutusse... ning... salongist väljudes (esindussalongist, värv ja lõikus, aastal 2003 üle 1000 kr) tulid meelde nood kauged ajad, kui kuskilt ABC 8 taga keemilisi lokke tegemas käies pidi pärast mööda majanurkasid ja tagahoove kiiresti koju lippama ning pea kraani alla pistma...

Nii et ma hakkasin ajastama kodus Eestis käimisi selle järgi, kuidas minu kodusel superjuuksuril Anneli Kangrol aeg klappis, komandeeringutes käies üritasin samas ka välja selgitada, kas kuskil leidub head juuksurit (ning tõepoolest, Montenegros, Podgoritsas on mul väga hea juuksur välja pakkuda) ning kui siis ikka pidi Budapestis lõikama, oli õudus kuubis - "Mis me teeme?" - "Ma heameelega kuulaks, mis Sina kui juuksur arvad, et võiks teha..." Silmadepööritus. "See tukk mulle eriti ei meeldi". "Ahah, võtame siis maha". Säuh. Kogu tukk maas. "Mis me veel teeme?" "Nüüd ei ole vist midagi enam teha..."



Vahepeal olin ma nii meeleheitel, et ma küsisin ilusa soenguga inimestelt tänaval, kes nende juuksur on. Kolmest korrast kolm oli lasknud lõigata oma sõbrannal. Mis näitab väga kujukalt juuksurite taset ses suurlinnas. Ma võin mürki võtta, et kui teile jalutab Budapestis vastu ilusa poisipeaga naine, on ta 100% välismaalane... või siis lasknud oma juukseid lõigata Viinis.

Nagu mina:)

Igaljuhul jah, Mia kuklajuuksed on pärast Philipi väikest kärpimist lokki tõmbunud. See ongi põhiline erinevus oskajate ja mitteoskajate juuksurite vahel. Ühed lõikavad aint maha, teised aga teevad juurdelõikust.

Mia haugub

Öösel kui koer haugub, haugub Mia läbi une kutsule vastu.

Päeval seevastu toidab peost. Ma ei tea, kuidas ta julgeb, mina küll natuke kardan.

Mida Mia veel teeb -

- viimaks-viimaks suudab ise voodisse ronida. Ehkki seegi võib tuleneda ainult sellest, et voodi on madalam kui tavaliselt. Igaljuhul, mingit hullu turnijat temast (veel) ei ole.

- seevastu voodist välja siis, kui juba tuttu peaks jääma, pageb ta väledalt ja järjekindlalt. Tavaliselt siis läbi köögi vanaema tuppa, too muidugi rõõmustab, hakkab laulma... ja öörahu lükkub edasi.

- ütleb esimesi bulgaariakeelseid sõnu "dai" (anna), "tati" (isa) - need ei ole tulnud eestikeelsete sõnade asemel, vaid nende kõrvale. Samas, eestikeelseid sõnu lisaks pole tulnud. Endiselt on igapäevaselt kasutuses "pai" - seda saab rohkelt kutsu -, "pall", "te-tere", "emme", "lill", "paba" (naba) ja loomahäälitsused - hirmus haleda häälega "mää", "mnjäu", "auh", "ka-ka-ka".

- lemmiktegevus on mööda tuba joosta ja samas mobiiliga kellegagi hästi kõva häälega rääkida.

- kussutab heameelega nukke, eestikeeli: äiu-ää äiu-ää.

- endiselt räägib oma "koogel-koogel" keeles, kui erutuma juhtub.

- üritab süüa noa ja kahvliga:)


Szentendres patseerides kukkus põlve verele, sellest siis pilt, kuna koera ei ole õnnestunud mul veel pildi peale saada.

D-vitamiini tilkade aeg on möödas

Ma olen alati öelnud, et Ungaris ei ole normaalset aastaaegade vaheldumist. Nädala eest oli meil siin küngaste vahel alles lumi, õueriieteks sobisid need, mis kogu talve seljas olnud... ja siis korraga laupäeval... voilaga - 25+, talvemütsi vahetame suvekübara vastu (kuna see õige ootab alles Eestis paremaid ilmu, siis midagi improvisatsioonilist), selga paneme kõige õhema sitsikleidi (õnneks just päev varem Viinist muretsetud) ning peale rohkelt päikesekreem (sedagi pole veel õiget, nii et Mia pidi leppima minu kortsudevastase kreemiga:).

Ja Szentendresse patseerima.

See on õige naljakas - on ju Szentende üks armastatumaid nädalavahetuse väljasõidulinnakesi, aga kuna meie iga päev siia tööle sõidame, ei tule kellelgi meist mõttesse seda linna nädalavahetusel kaema tulla.





Hoopis teine koht. Doonau kaldad paksult jalutajaid ja jalgrattureid täis. Kohvikuterassid juba ummistavad, martsipanimuuseumi jäätiseleti ning ungari rahvuskiirtoidu langosi (rohkes rasvas praetud lai pirukas, mille peale pannakse enamjaolt juustu või ka siis punast sibulat) putka ees lookleb pikk saba. Kui see langos täiega ära süüa, on tunne, et kõhtu on sattunud telliskivi.

HEVi pealt saabuvad üha uued hordid, piknikukorvike näpus. Kui HEV (kohalik linnalähiliini rong) juba mainitud, siis saagu kirja seegi, et me Plameniga kohtusime justnimelt HEVis. Mingil hirmhilisel õhtul, kui nii mina kui ka tema töölt tulime. Täpselt ühest samast töökohast, muide. Aga kui mina teadsin teda küll, nägu ja nimepidi - kui üht kolleegi, kes tuli üht teist kolleegi lühidalt asendama -, siis Plamen ehmus väga ära, kui ma enesestmõistetavalt ta kõrvale istusin ning tööasjadest juttu tegin. Ta ei olnud mind kunagi tähele pannud:)))





See juhtus siis sel nädalal neli aastat tagasi. Mispuhul Plamen kutsus mind rongiga sõitma. Tal on sellest ajast hirmnostalgilised mälestused. Minu jaoks pole aga tüütumat kohta kui Bp-Szentende HEV. No ma tegin selle nalja kaasa, aga ühtlasi ka lubasin, et see viimane kord...

Õhtul läheb meil siin mägedes ikka jahedaks. Peab minema ahju kütma.

------
Olgu veel mainitud, et ülal pildil võib vabalt olla parim mehhiko restoran väljaspool Mehhikot. Väärib kindlasti külastamist, kui Sentendresse satute. Kunagi saab vast interjöörist ka pilte. See on nii autentne, et puudu on ainult laudade all siblivad kanad.