Niisiis tuulerõuged. Ausalt öeldes jõudsin ma juba mõelda, et millal siis Mia need kohustuslikud lastehaigused läbi põeb, kui ta kunagi haige ei ole, aga see jõudis nüüd küll kätte kõige ebasobivamal ajal.
Mia on nimelt olnud kolm nädalat Bulgaarias, tagasilennupilet oli tänaseks (mis jäi kasutamata) ja meil temaga edasilennupilet Eestisse laupäevaks! Mis tähendab seda, et kui ma Eestist tagasi tulen, pole ma last poolteist kuud näinud! Selle eest pannakse vist küll vangi!
Ja nüüd paar tundi tagasi hakkas Plamen rääkima, et asi siiski juba paraneb, et äkki ikka lastakse reisima, ja kui nad nüüd mere äärest Sofiasse jõuaks, kas tuleksin neid siis ära viima! Kahjuks baba ja taadu Petko juures internetti ei ole, nii et ma ei saa ka oma "eksperthinnangut" tuulerõugete seisule anda... Reisimise kasuks otsustamisel peab järgmise 36 tunni sisse mahtuma 1500 km sõitu ja õigeks ajaks lennukile jõudmine. Või ei ole sel ikkagi mõtet, laps peaks rahulikult paranema (palavikku oli tal vaid pool päeva juba hulk aega tagasi) ja mitte teistega kokku puutuma...? Nakkusohtlik ei pidavat ta enam olema.
Öelge nüüd, mis peaks tegema?
neljapäev, 26. aprill 2012
pühapäev, 15. aprill 2012
Lõuna-Albaania rannikul
Kogu Albaanias käib vilgas ehitustegevus, kui jubedalt on nad nad näiteks Durrëse ranniku ära rikkunud, pääsu pole olnud ka Beratil, aga ma loodan siiski, et sügaval lõunas, kus juurdepääsuteed on enam kui kehvad, pole asjad veel väga hullud.
Kuna mul seekord eriti aega uidata pole, panen üles paar pilti sügisesest Albaaniast Joonia mere rannikul, kus me Entela, mu kunagise Albaania kolleegiga, aasta viimast suplust käisime tegemas. Tähendab mina tegin, oli oktoobri keskpaik ning meres vähemasti 25 kraadi sooja, Entela istus telefoni otsas ja rahustas oma vanemaid, onupoegi, täditütreid, ühesõnaga kogu suguvõsa, kes tundis muret niivõrd ebakonventsionaalse käitumise pärast, st sõita keset talve Lõunasse ja minna veel ka merre ujuma.
Albaania pereelu, nagu ilmselt kõikjal lõunas, on ikka tõeliselt tihe! Ma tunnen peale Entela vanemate ka kõiki ta onusid, nii Albaanias kui ka Ameerikas elavaid. Kõiki ta täditütreid, nii siin kui sealpool piiri, Andi (Entela abikaasa) õde... Ei ole võimalik, et suhtled ühe inimesega, ei, kohe oled haaratud sugulaste sooja ja juba tuttavasse embusesse.
Aga ülemisel pildil, seal taamal, ainult kahe meremiili kaugusel on juba Korfu saar. Loomulikult ei olnud albaanlastel sinna ega rannikule üldse mingit ligipääsu, ehkki vahetevahel üritati vist siiski üle ujuda. Ent Korfu saare vastas olev, st Albaania rannik on selline. Muide, rannikumets lõhnab täpselt nagu Hiiumaa kadastik ja on samamoodi kivine ka.
Seda kaljunukki kutsutakse Zeusi istmeks (jah, me oleme
iidsetel Zeusi aladel) ning kaljunuki sees olevas mereveebasseinis käib Entela
ühes poja Matthiasega suplemas ning Zeusist lugusid vestmas.
Kunagi küsisin Entelalt, et kas nad tunnevad suuremat sugulust kreeklaste või itaallastega. Ma eeldasin, et itaallastega, nad näevad sedamoodi välja, zestikuleerivad samamoodi, albaania keel kõlab nagu mingi iidne itaalia dialekt, aga ei - nad samastuvad kreeklastega!!! Entela ütleb, et see on absoluutselt loomulik, et just kreeklased on finantskriisis, nad majandavad samamoodi kui albaanlased. Itaalia kohta rääkis ta aga huvitava loo - nimelt nii nagu meie saime vene ajal vaadata soome televisooni, said nemad vaadata itaalia oma. Kui meie viimaks Soome jõudsime, ma usun, oli reaktsioon kõigil ühetine - päriselu on veel parem kui telekas nähtu, samas kui albaanlaste reaktsioon Itaalias oli täpselt vastupidine - jube, kuidas see televiisor meile valetanud on, milline jube vaene kole ja räpane Itaalia tundub.Vot nii. Hetkel elab Itaalias miljon albaanlast.
***
Rannikult ära sõites sattusime ühte mahajäetud ja pooleli mahalammutatud kloostrisse, aga selle koha energia oli kujutlematu. Täiesti oimetuks võttis. Minu jaoks midagi samasugust nagu ma kogesin kord (siis veel viltuse) Kiipsaare majaka juures südaöösel mäslevaid laineid vaadates.
Eriti müstiline oli värav merre, aias kasvasid laimi- ja litšipuud, saak kõik korjamata ning keegi pidi seal ka toimetama, sest ikoonide ees algelises kabelis põlesid küünlad.
***
Tagasiteel Tiranasse ostsime tee ääres mingit täringumängu mängivatelt meestelt tohutusuuri granaatõune ning muid puuvilja, osade nimed olen unustanud ja osade nimesid ei teagi. Entela kaupleb ja mina kuulen kõrvalt, et jutt läheb õige imelikuks. Mainitakse prantsuse revolutsiooni ja kommunismi. Külafilosoofid hakkasid targutama kuuldes, et olen Eestist, et noh, kas kahetsete ka, mis juhtus. Et nemad küll kahetsevad. Entela: "Mis kahetseb, õnnelik on!" Külamees: "Kus see õnn siin peitub, ma näen, daamid, et te pole kapitalismi valusaid vitsu tunda saanud!" Teine külamees: "Ja ongi hea, et ei ole. Las neile jääb nende õnn!"
Eks siis peagi jälle Albaaniast.
laupäev, 14. aprill 2012
Natuke siit ja sealt
Vabandan vaikuse pärast, aga luban, et teen oma "kohustusliku neli" selle kuu sissekannet ikka ära. Kunagi sai endale lubatud, et kui blogi pidada, siis ikka vähemasti mõningase regulaarsusega.
Hetkel on vabanduseks see, et blogi peategelane on Bulgaarias. Telefonis ta minuga rääkida ei taha, väidab, et tal on paha tuju (mida tal muidugi ei ole!). Mina ise olin aga äärmiselt hõivatud Valgevenega, mis mulle kõikides muudes plaanides, v.a Lukashenka reziim, väga meeldis! (Sellest aga järgmises postituses.)
Plamen ja Mia plaanisid oma reisi nii, et nendega üheaegselt saaks lennata meie bulgaarlasest sõbra Paveli ungarlasest naine Emese oma kolme lapsega, nii et Plamen ja Emese olid moodustanud neljalapselise (vanuses aasta kuni viis) perekonna, mis pälvis muidugi rohkelt tähelepanu ja eesõigusi.
Nüüd üks väike vahepala teile:)
Emese kolmas laps, Peter, sündis eelmise aasta mais Oxfordi sünnitushaigla esisel parkimisplatsil, ja selgus, et ta ei ole oma sünniasukoha osas üldse mingi erand. Kui perekond kolm tundi (!!!) pärast parkimisplatsil sünnitamist haiglast välja kirjutati, ja nad majast välja astusid, sünnitas parkimisplatsil parasjagu järgmine naine. Nimelt on Inglismaa riigisüsteem selline, et pärast haiglasse sissekirjutamist peab naine sünnitama mingite lühikeste loetud tundide jooksul ja sestap hoiavad ämmaemandad sünnitusele minejaid kuni viimase hetkeni kodus ja nii saabuvadki mõned lapsed varem, kui kohale on jõutud. Nende jaoks on isegi eraldi termin välja mõeldud - born before arrival. Erahaiglates, ma eeldan, sellist probleemi muidugi pole. Ja eriti jube tundub meie jaoks, eks ole, et paar tundi pärast sünnitust käidi järjepidevalt uksele koputamas, et ega te ei ole mõelnud, eksju, koju mineku peale... Siiamaani kõlab lugu parasjagu hirmsalt! Aga edasi tuleb jutus pöördepunkt.
Haiglast välja kirjutamise paberite üleandmisel palus ämmaemand mõelda järgmine kord kodusünnitusele. Emese vastas, et rohkem tal sünnitada plaanis ei ole. Aga pange nüüd see Eesti konteksti! Minu arvates on jube õudne lugeda neid kodusünnitusi taunivaid lugusid, mida illustreeritakse mingite äärmuslike negatiivsete näidetega. Need tunduvad olevat nagu mingi riikliku strateegia tellimuslood. Eestis pakutav sünnitusabi tundub Vana Hea Inglismaa kõrval muidugi superluks, aga teha mingiteks veidrikeks naerualuseks need, kes on otsustanud sünnitada kodus, on ikka väga mage. Inglismaad ei tea, aga Hollandis sünnitab kolmandik naistest kodus. Minu arvates on meil - vähemalt tolerantsi suhtes - kõvasti arenemisruumi.
***
Natuke kontorijuttu ka. Paar aastat tagasi toimus kontoris mingi suurem istekohtade ümberkorraldus. See käis õilsate juttude saatel - direktor oli sepitsenud e-maili pealkirjaga "Back to the future" ning see rääkis sellest, kuidas meie new seating aitab kaasa tõhusamale keskkonnakaitsele Kesk- ja Ida-Euroopas... Nalja kui palju! (Kui meie poolt keskkonnakaitsele üldse miskit kaasa aitab, siis on see lennumiilide vähendamine.) Nüüd mõni aeg tagasi hakkasid jälle jutud pihta uutest kontorikompositsioonidest, aga direktor unustas meile seekord sootuks kirjutada. Ma olin parasjagu kesk kõige tihedamat tööpäva, kui kaks meest haarasid mu laua ja kolmas arvuti... Kuidagi sain nad pidama ja ühtlasi ka teada, et kuhu mind siis seekord kolitakse - ja nüüd ma siis maandusingi täpselt samale kohale, kus ma olen varem viis aastat istunud, ja kust me välja kolisime, sest kolmele jäi kontor väikseks. Palju meid siin nüüd istub? Neli. See on vist kontorielu klassika.
Ainult et vahepealsete aastatega on mulle kogunenud kõvast paberimaterjali, raamatuid, lahkunud kolleegide pärandatud kaustu, organisatsiooni mälu, suuri kaste raamatutega, mida ma 2007. aastal Eestisse kolides kaasa ei saanud võtta. Üks töömees kandis neid kogu päeva ühelt korruselt teisele, mulle eraldati koridoris lahkesti üks suuremat sorti kogu seina täitev riiul, mis kuulus vanasti raamatukogule ja kui siis töömees tuli mulle päeva lõpuks raporteerima, et pani kõik ka riiulisse, pidin ma naerukrambid saama! Seal nad siis uhkeldasid!!! Krossi "Kaasteelised", Orwelli "1984", ERMi "Eesti rahva elulood", aastakäigud Loomingut ja Vikerkaart läbinisti RECi manuaalide ja 10 aasta projektidokumentidega. Rohket väärtkirjandust oli mul kohe uhke vaadata (ega ma ise ka ei teadnud, mis mul nendes kastides on), aga kui naerud naerdud, toppisin kirjanduse kastidesse tagasi. Mine tea, kellele see ette jääb. Aga vahepeal tegin ikka päras raamatukoguhoidja tööd ka - soovitasin kolleegidele, kes mööda läksid, lugemist, rääkisin raamatute ajalugu jne. Ei, igav siin ei hakka.
Järgmiseks tahan ma teha sissepõike kevadisse Budapesti, Albaaniasse ja Valgevenesse. Olge kuuldel!
Hetkel on vabanduseks see, et blogi peategelane on Bulgaarias. Telefonis ta minuga rääkida ei taha, väidab, et tal on paha tuju (mida tal muidugi ei ole!). Mina ise olin aga äärmiselt hõivatud Valgevenega, mis mulle kõikides muudes plaanides, v.a Lukashenka reziim, väga meeldis! (Sellest aga järgmises postituses.)
Plamen ja Mia plaanisid oma reisi nii, et nendega üheaegselt saaks lennata meie bulgaarlasest sõbra Paveli ungarlasest naine Emese oma kolme lapsega, nii et Plamen ja Emese olid moodustanud neljalapselise (vanuses aasta kuni viis) perekonna, mis pälvis muidugi rohkelt tähelepanu ja eesõigusi.
Nüüd üks väike vahepala teile:)
Emese kolmas laps, Peter, sündis eelmise aasta mais Oxfordi sünnitushaigla esisel parkimisplatsil, ja selgus, et ta ei ole oma sünniasukoha osas üldse mingi erand. Kui perekond kolm tundi (!!!) pärast parkimisplatsil sünnitamist haiglast välja kirjutati, ja nad majast välja astusid, sünnitas parkimisplatsil parasjagu järgmine naine. Nimelt on Inglismaa riigisüsteem selline, et pärast haiglasse sissekirjutamist peab naine sünnitama mingite lühikeste loetud tundide jooksul ja sestap hoiavad ämmaemandad sünnitusele minejaid kuni viimase hetkeni kodus ja nii saabuvadki mõned lapsed varem, kui kohale on jõutud. Nende jaoks on isegi eraldi termin välja mõeldud - born before arrival. Erahaiglates, ma eeldan, sellist probleemi muidugi pole. Ja eriti jube tundub meie jaoks, eks ole, et paar tundi pärast sünnitust käidi järjepidevalt uksele koputamas, et ega te ei ole mõelnud, eksju, koju mineku peale... Siiamaani kõlab lugu parasjagu hirmsalt! Aga edasi tuleb jutus pöördepunkt.
Haiglast välja kirjutamise paberite üleandmisel palus ämmaemand mõelda järgmine kord kodusünnitusele. Emese vastas, et rohkem tal sünnitada plaanis ei ole. Aga pange nüüd see Eesti konteksti! Minu arvates on jube õudne lugeda neid kodusünnitusi taunivaid lugusid, mida illustreeritakse mingite äärmuslike negatiivsete näidetega. Need tunduvad olevat nagu mingi riikliku strateegia tellimuslood. Eestis pakutav sünnitusabi tundub Vana Hea Inglismaa kõrval muidugi superluks, aga teha mingiteks veidrikeks naerualuseks need, kes on otsustanud sünnitada kodus, on ikka väga mage. Inglismaad ei tea, aga Hollandis sünnitab kolmandik naistest kodus. Minu arvates on meil - vähemalt tolerantsi suhtes - kõvasti arenemisruumi.
***
Natuke kontorijuttu ka. Paar aastat tagasi toimus kontoris mingi suurem istekohtade ümberkorraldus. See käis õilsate juttude saatel - direktor oli sepitsenud e-maili pealkirjaga "Back to the future" ning see rääkis sellest, kuidas meie new seating aitab kaasa tõhusamale keskkonnakaitsele Kesk- ja Ida-Euroopas... Nalja kui palju! (Kui meie poolt keskkonnakaitsele üldse miskit kaasa aitab, siis on see lennumiilide vähendamine.) Nüüd mõni aeg tagasi hakkasid jälle jutud pihta uutest kontorikompositsioonidest, aga direktor unustas meile seekord sootuks kirjutada. Ma olin parasjagu kesk kõige tihedamat tööpäva, kui kaks meest haarasid mu laua ja kolmas arvuti... Kuidagi sain nad pidama ja ühtlasi ka teada, et kuhu mind siis seekord kolitakse - ja nüüd ma siis maandusingi täpselt samale kohale, kus ma olen varem viis aastat istunud, ja kust me välja kolisime, sest kolmele jäi kontor väikseks. Palju meid siin nüüd istub? Neli. See on vist kontorielu klassika.
Ainult et vahepealsete aastatega on mulle kogunenud kõvast paberimaterjali, raamatuid, lahkunud kolleegide pärandatud kaustu, organisatsiooni mälu, suuri kaste raamatutega, mida ma 2007. aastal Eestisse kolides kaasa ei saanud võtta. Üks töömees kandis neid kogu päeva ühelt korruselt teisele, mulle eraldati koridoris lahkesti üks suuremat sorti kogu seina täitev riiul, mis kuulus vanasti raamatukogule ja kui siis töömees tuli mulle päeva lõpuks raporteerima, et pani kõik ka riiulisse, pidin ma naerukrambid saama! Seal nad siis uhkeldasid!!! Krossi "Kaasteelised", Orwelli "1984", ERMi "Eesti rahva elulood", aastakäigud Loomingut ja Vikerkaart läbinisti RECi manuaalide ja 10 aasta projektidokumentidega. Rohket väärtkirjandust oli mul kohe uhke vaadata (ega ma ise ka ei teadnud, mis mul nendes kastides on), aga kui naerud naerdud, toppisin kirjanduse kastidesse tagasi. Mine tea, kellele see ette jääb. Aga vahepeal tegin ikka päras raamatukoguhoidja tööd ka - soovitasin kolleegidele, kes mööda läksid, lugemist, rääkisin raamatute ajalugu jne. Ei, igav siin ei hakka.
Järgmiseks tahan ma teha sissepõike kevadisse Budapesti, Albaaniasse ja Valgevenesse. Olge kuuldel!
teisipäev, 27. märts 2012
Raamatukoi
Kevad tuleb vääramatu jõuga, kirsid juba õitsevad. Kuna mul on sel kevadel sõitmist nii põhja kui ka lõunasse, saan ma kevadist õitsemist üsna mitu korda nautida:) Ja varsti on taas aeg ka traditsiooniliselt vabaõhumuuseumisse jalutama minna (vaata siia ja siia), aga talvised pildid, pealegi veel profi tehtud, on täiesti näitamata.
Nagu Krista oma blogis kirjutas, oli Miat väga raske fotosessioonile keskenduma panna, muudkui jooksis ringi, püüa sa tuult väljalt... aga vot siis, kui raamatud välja võeti, käitus Mia 100% mialikult. Süvenes, uppus raamatute maailma, muu ei olnud enam oluline. Meil on igal hommikul üks selline hetk. Kõigepealt õudne venitamine pudrukausi taga, siis suuremat sorti tants ja tagaajamine, et riided selga saaks. Ent siis tuleb taevalikult vaikne hetk, kus Plamen kammib Mia juukseid (mind seda tegema ei lasta) ja Mia "loeb" süvenenult raamatuid.
Aga sellest küll mingit märki ei ole, et ta päriselt tahaks tähed ära õppida ja lugema hakata. Tegelikult suuremas osas tähti ta ikka tunneb, aga lugemismehhanism pole talle seni huvi pakkunud. Hiljuti küll üllatas mind sellega, et hakkas hoogsalt oma nime kirjutama... ehkki ütleme nii, et pärast M tähte jõud rauges...
Kui midagi on sellel tüdrukul palju, siis on need suvekleidid. Natukese liialdades - iga suvepäeva kohta üks. Ja nüüd fotosessioonil, mis te arvate mis tal seljas on...? Üks Krista tüdrukute kleitidest! Sest oma keeldus ta panemast, kui riietevahetuseks läks. Muidugi pole meil ka talvel pildistama minnes meeles näiteks suve etendada... Minul, piltide pealt vaadates, on näiteks kaks aastat järjest olnud seljas üks ja seesama villane seelik.
Paar traditsioonilist perepilti tuleb ikka veel sellest sarjast. Kannatage ära!
Nagu Krista oma blogis kirjutas, oli Miat väga raske fotosessioonile keskenduma panna, muudkui jooksis ringi, püüa sa tuult väljalt... aga vot siis, kui raamatud välja võeti, käitus Mia 100% mialikult. Süvenes, uppus raamatute maailma, muu ei olnud enam oluline. Meil on igal hommikul üks selline hetk. Kõigepealt õudne venitamine pudrukausi taga, siis suuremat sorti tants ja tagaajamine, et riided selga saaks. Ent siis tuleb taevalikult vaikne hetk, kus Plamen kammib Mia juukseid (mind seda tegema ei lasta) ja Mia "loeb" süvenenult raamatuid.
Aga sellest küll mingit märki ei ole, et ta päriselt tahaks tähed ära õppida ja lugema hakata. Tegelikult suuremas osas tähti ta ikka tunneb, aga lugemismehhanism pole talle seni huvi pakkunud. Hiljuti küll üllatas mind sellega, et hakkas hoogsalt oma nime kirjutama... ehkki ütleme nii, et pärast M tähte jõud rauges...
Kui midagi on sellel tüdrukul palju, siis on need suvekleidid. Natukese liialdades - iga suvepäeva kohta üks. Ja nüüd fotosessioonil, mis te arvate mis tal seljas on...? Üks Krista tüdrukute kleitidest! Sest oma keeldus ta panemast, kui riietevahetuseks läks. Muidugi pole meil ka talvel pildistama minnes meeles näiteks suve etendada... Minul, piltide pealt vaadates, on näiteks kaks aastat järjest olnud seljas üks ja seesama villane seelik.
esmaspäev, 19. märts 2012
Varbad paljad!
Äärepealt olekski veel mäesuusahooaja alanud - suusamäed olid lumised ning tõstukid töötasid - aga kuna üks meist otsustas viimasel hetkel veel endale täisvarustuse hankida, saabusime Alpidesse siis, kui suusarente juba kinni hakati panema:) Järgmine aasta, ma luban, lähme juba varakult kohale!
Aga kelgutamas käisime küll, ehkki väljas oli +26! Vaat see on alles kogemus! Talverõõmud talvise külmata!
Paljajalu murul tundub esialgu tõelise tasakaaluharjutusena.
Ma salajas ikka lootsin, et meie tagasi naastes jookseb soe vesi kraanist ning kui vähemalt mitte küttesüsteem, siis päike on ikka maja soojaks kütnud. Aga ei, pugesime kolmekesi kolme teki alla. Kraadiklaas näitas toas kõigest 17 kraadi.
Aitäh, Ene!
esmaspäev, 12. märts 2012
Punase mantli lugu
Plamen aitab mulle mantlit selga, Mia kõrvalt: "Kas Sa ikka veel ei oska ise mantlit selga panna?"
Alloleva punase mantli, mille lasime ka Kristal üles pildistada, lugu on aga selline, et kunagi mitu aastat tagasi tuli Plameni ema soojalt lõunamaalt rõskesse Ungaris sügisesse ilma talvemantlita. Kohe täitsa kampsuni väel tuli. No käisime siis kõik poed läbi, miski kiirmoekettide toodangust ei sobinud. Viimaks pöördusime Budapesti arvukate second handide poole - poole tunniga sai vanaema endale musta täisvillase mantli ja lapselaps selle punase. Oli teisel veel hinnasiltki küljes. Lasteriideid müüakse siin katsukatest kilokaupa, too mantel maksis 4 Eurot.
Ma ikka vahetevahel mõtlen, et läheks tooks veel midagi toredat ära, aga viimase kahe aasta jooksul pole sellist hetke tekkinud.
Hindadega seoses - üks asi on Moldovas supertore! Nimelt saan ma üle pooleteise aasta (ehk siis sealtmaalt alates, kui Eesti eurole üle läks) aru, mis midagi maksab! Nimelt on Moldova lei sama kursiga kui Eesti kroon ja alles sealses poes saab aru, et enamiku ajast, olgu siis euro või forintiga arvestades koban ma täielikus pimeduses.
Alloleva punase mantli, mille lasime ka Kristal üles pildistada, lugu on aga selline, et kunagi mitu aastat tagasi tuli Plameni ema soojalt lõunamaalt rõskesse Ungaris sügisesse ilma talvemantlita. Kohe täitsa kampsuni väel tuli. No käisime siis kõik poed läbi, miski kiirmoekettide toodangust ei sobinud. Viimaks pöördusime Budapesti arvukate second handide poole - poole tunniga sai vanaema endale musta täisvillase mantli ja lapselaps selle punase. Oli teisel veel hinnasiltki küljes. Lasteriideid müüakse siin katsukatest kilokaupa, too mantel maksis 4 Eurot.
Ma ikka vahetevahel mõtlen, et läheks tooks veel midagi toredat ära, aga viimase kahe aasta jooksul pole sellist hetke tekkinud.
Hindadega seoses - üks asi on Moldovas supertore! Nimelt saan ma üle pooleteise aasta (ehk siis sealtmaalt alates, kui Eesti eurole üle läks) aru, mis midagi maksab! Nimelt on Moldova lei sama kursiga kui Eesti kroon ja alles sealses poes saab aru, et enamiku ajast, olgu siis euro või forintiga arvestades koban ma täielikus pimeduses.
laupäev, 10. märts 2012
Fukushima, Doonau ja Moldova värvilised külad
Ma olen tahtnud teile kirjutada olukorrast Jaapanis aasta pärast Fukushima katastroofi, sealsest infosulust ja sellest alguse saanud kodanikuliikumisest. (Kas te kujutate ette, et jaapanlased ei tea pooltki sellest, mida meie ajakirjandusest Fukushima katastroofi ulatusest ning sealsest radioaktiivsest saastatusest teada oleme saanud?) Mul oli paar nädalat tagasi ühe tuumaenergeetika ja avalikkuse kaasamise (teemadekomplekt, millega ma olen paar viimast aastat tegelenud) üritusel Luksemburgis väga huvitav kohtumine ajakirjaniku Takashi Uesugiga, kes esindab Jaapani vaba ajakirjandust ning kelle lood Fukushimast on täiesti uskumatud, aga vastavad ka Euroopa Komisjoni missiooni raportites kirjutatutele. Kel huvi, võib uurida http://www.uesugitakashi.com/
Aga loomulikult vajus see kõik kohe uute asjade/aistingute/avastuste alla, ja kui ma teile lubaks, et kunagi ikka kirjutan, siis ilmselt läheb nii, nagu üks mu sõbranna on öelnud… lubad maad ja ilmad kokku kirjutada, aga kunagi ei tee seda.
Pärast silmiavavat Luksemburgi, pidin ma kohe kuhugi Belgradi taha kihutama. Ega ma täpselt ei teadnudki, kus see Golubaci nimeline koht asub. Belgrad on Budapestist järgmine suurlinn, pole muud kui sõida aga kohale, aga kui teeviit näitab ikkagi, et ees on 450 kilomeetrit ja sa oled lubanud kolleegile, et pärastlõunaks oled Belgradis ja kell on juba 11 ennelõunal, siis reguleerid kiiruse 150 peale (lootes, et diplomaatiline registrimärk kaitseb ka sel korral igasuguste trahvide eest) ja mõtiskled omaette, et kas kõik maailmas teevad umbes selliselt tööd, et kõigepealt kihutavad 150 km/h kohale, siis veavad kaks täispäeva koolitust, mis koosneb eranditult ülesannetest, rühmatöödest, rollimängudest, pidevast tagasiside andmisest, suhtlemisest-suhtlemiset-suhtlemisest, õnneks ka osaliste väga ergutavast rahulolust, ning kimavad siis samamoodi tagasi, olles kolme päevaga sõitnud taaskord maha 1300 kilomeetrit, muu, sh orienteerumine Belgradi kesklinnas ilma igasuguse GPSi või kaardita, pealekauba…? Seda ma lubasin endale küll, et kui kunagi aega peaks olema, löön ma 10 aastat vana mobiiltelefoni lauale ja nõuan tööandjalt sisse mõne natuke kaasaegsema seadme, millel ka GPS peal oleks.
Aga Golubac, täpsemalt sealne Doonau, võitis mu südame! Ma pean jälle sõber Google poole pöörduma, et te sellest kohast aimu saaksite, aga ütlen kohe, et ükski piltidest ei anna edasi kogu asja süngust ja võimsust. Küll ma siis jälle ise kord… eks!
Alustuseks peab ütlema, et ma olen üdini mereinimene, siis tulevad metsajärved ja siis kärestikulised Bosnia mägijõed. Mingid suured lahmakad Euroopa linnadest läbivoolavad solgineevad a’la Doonau jätavad mind täitsa külmaks (kas pole irooniline? 10 aastat väärtustamata elukeskkonda; ma olen veendunud, et väga paljud tahaksid minu asemel olla). Ja siis korraga seal allavoolu muudab Doonau oma palet. Esiteks muutub ilmatuma laiaks, seitse kilomeetrit, vähemasti järv, peaaegu et meri, mõlemal kaldal (sealpool juba Rumeenia) kerkivad sünged mäed, asjale lisab vürtsi vana kindlus, mis on plaanis lähiaastatel renoveerida. Doonaule tekib iseloom! Huvitav on ka see, et ehkki allavoolu, ja peaks veelgi saastatum olema, käib sealkandis Doonaul vilgas tegevus. Supelrand, Ungaris ei käi keegi Doonaus ujumas, taldrikul on Doonaust püütud ja maitseomaduste poolest väga hinnatud kala. (Mina isiklikult küll seda ei söö(ks).) Turism õitseb. Siuksel tohutul veekogul on siiski võimas puhastusvõime. Kuna Belgradist enam tööstusest tulenevat reovett peale ei tule, on Doonau palju puhtam kui Ungaris.
Kuna tegemist on siiski maakohaga ja suitsetamist eriti ei reguleerita (Serbia seaduse kohaselt saab meelelahutusasutus ise otsustada, kas keelab sees suitsetamise või mitte, ja suitsuvaba nurk tuleb tekitada ainult siis, kui kohvikul/restoranil on pinda rohkem kui 80 m2)¤, siis oli restoran, kus meile hommikut-lõunat pakuti, paksus suitsuvines ning selmet süüa, sõitsin ma mööda udust Doonau-äärset ja kahetsesin paksus udus väikse mootorpaadiga järvele, vabandust jõele, popsitavad kalamehi vaadates hirmsasti, et ma fotokat kaasa ei võtnud. Ja kohe paari päeva pärast siin Moldovas pidin ma seda jälle hirmsasti kahetsema.
Muide, selliseks rõskeks-uduseks ilmavahetuseks polnud ma enam sugugi valmis, Ungaris asusin teele +18ga.
Teiseks, koolituse viisime läbi kohalikus omavalitsuses, mis sarnanes oma sisustuse, tolmususe, allakäigu jm poolest ühe omavalitsushoonega Armeenias, kus ma 2004. aastal koolitust pidasin. Need omavalitsushoones on kohe siuksed puutumatud saarekesed üleüldiste muutuste keskel.
Aga selle nädala jooksul olen ma näinud palju võluvat Moldovat, millel sellest kahest korrusmajast koosneva linnaväravaga, millest ma siin hiljuti kirjutasin, miskit ühist pole. On lagunenud, aga imeilusate mosaiikidega bussiootepaviljonid, mida on kirjeldanud Marje Aksli oma „Minu Moldova“ raamatus (millest, ma pean ütlema, juba sellesama nädalaga välja kasvasin – mul on juba oma Moldova:) On imeilusad värvilised külad. Te peaksite neid nägema! Julgelt sinist, rohelist, valget. Puitnikerdustega aknapits, karniis, väiksed puidust nikerdatud tornikesed. Võluvad suveköögid lumises aias. Majaseintel on korduvad motiivid hobuste ja hanedega.¤¤ Hanekarju on kohutavalt palju igal pool. Mehed toestavad kõva talve järel viinamarjaoksi. Paari lambaga on orus jalutamas karjus. Surnuaias on kõik puuristid sinised. Ühes sellises külas, ma isegi ei tea täpselt, kus ta Euroopa kaardil asub, Rumeenia paistab kätte, Transnistriast võimalikult kaugel, pidin ma peaaegu ühe sellise maja ära ostma. See oleks ka ainuke kinnisvara, millele mul hammas peale hakkab:)
Ma olen rääkinud n arv inimestega, tüürinud ühes nendega läbi 30+ küsimusest, mis peaks aitama meil luua pilti valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide tegevusest ja probleemidest. Meil on olnud kolleegidega, nagu alati, tohutult lõbusad sõidud ühest kohast teise, teemaks näiteks täna nõukaaegne elu Moldaavias, Ungaris ja Eestis. Pidepunkte leiab igast küljest, aga kui minul on rääkida rohkem sellised naljakad lood a’la Disko ja Tuumasõda, siis Moldaavia reaalsus oli see, et neil polnud näiteks mitte ühtegi emakeelse raamatu poodi. Mu kolleeg tõi rumeeniakeelseid raamatuid endale koju Moskvast. Paar sellist asja, näiteks ka fakt rumeenia televisioonist, mis töötas kaks tundi päevas, ja millest 1,5 tundi vatras kingsepp, Mõtete Doonau, nagu ta ennast kutsuda lasi – Ceauşescu, ja sa mõistad, miks sul ei ole selles kandis peale hea veini, söögi, pitskaunistuste ning aastaid kolhoosiesimeeste poolt juhitud riiki jäänud heade ja tarkade inimeste mitte midagi imetleda.
Homme vaatan ma Turkish Airline’siga koju sõites ära teise poole filmist, mis siia lennates pooleli jäi. Ma loodan, et Mia pole vahepeale kogu eesti keelt ära unustanud. Kui ma talle viimati helistasin, ütles ta, et „emme, ma ei saa praegu rääkida, mu pitsa jahtub ära!“
¤ Zorica, mu Serbia kolleeg rääkis kunagi, kuidas esimesel suitsetamist reguleerival päeval läks ta jala läbi linna tööle ning mõtles, et mingi demonstratsioon on hakanud. Kõik inimesed seisavad väljas uste ees ja tõmbavad viimaseid mahve. Justiitsministeeriumi ees olevat oma 60 inimest olnud… see näitab ilmekalt suitsetajate ja põhimõtteliselt ahelsuitsetajate osakaalu.
¤¤ Ma üritasin Google'ist ka mõne külapildi leida, üsna asjata. No üks suvine hetk sealsamas võiks olla selline
Aga loomulikult vajus see kõik kohe uute asjade/aistingute/avastuste alla, ja kui ma teile lubaks, et kunagi ikka kirjutan, siis ilmselt läheb nii, nagu üks mu sõbranna on öelnud… lubad maad ja ilmad kokku kirjutada, aga kunagi ei tee seda.
Pärast silmiavavat Luksemburgi, pidin ma kohe kuhugi Belgradi taha kihutama. Ega ma täpselt ei teadnudki, kus see Golubaci nimeline koht asub. Belgrad on Budapestist järgmine suurlinn, pole muud kui sõida aga kohale, aga kui teeviit näitab ikkagi, et ees on 450 kilomeetrit ja sa oled lubanud kolleegile, et pärastlõunaks oled Belgradis ja kell on juba 11 ennelõunal, siis reguleerid kiiruse 150 peale (lootes, et diplomaatiline registrimärk kaitseb ka sel korral igasuguste trahvide eest) ja mõtiskled omaette, et kas kõik maailmas teevad umbes selliselt tööd, et kõigepealt kihutavad 150 km/h kohale, siis veavad kaks täispäeva koolitust, mis koosneb eranditult ülesannetest, rühmatöödest, rollimängudest, pidevast tagasiside andmisest, suhtlemisest-suhtlemiset-suhtlemisest, õnneks ka osaliste väga ergutavast rahulolust, ning kimavad siis samamoodi tagasi, olles kolme päevaga sõitnud taaskord maha 1300 kilomeetrit, muu, sh orienteerumine Belgradi kesklinnas ilma igasuguse GPSi või kaardita, pealekauba…? Seda ma lubasin endale küll, et kui kunagi aega peaks olema, löön ma 10 aastat vana mobiiltelefoni lauale ja nõuan tööandjalt sisse mõne natuke kaasaegsema seadme, millel ka GPS peal oleks.
Aga Golubac, täpsemalt sealne Doonau, võitis mu südame! Ma pean jälle sõber Google poole pöörduma, et te sellest kohast aimu saaksite, aga ütlen kohe, et ükski piltidest ei anna edasi kogu asja süngust ja võimsust. Küll ma siis jälle ise kord… eks!
Alustuseks peab ütlema, et ma olen üdini mereinimene, siis tulevad metsajärved ja siis kärestikulised Bosnia mägijõed. Mingid suured lahmakad Euroopa linnadest läbivoolavad solgineevad a’la Doonau jätavad mind täitsa külmaks (kas pole irooniline? 10 aastat väärtustamata elukeskkonda; ma olen veendunud, et väga paljud tahaksid minu asemel olla). Ja siis korraga seal allavoolu muudab Doonau oma palet. Esiteks muutub ilmatuma laiaks, seitse kilomeetrit, vähemasti järv, peaaegu et meri, mõlemal kaldal (sealpool juba Rumeenia) kerkivad sünged mäed, asjale lisab vürtsi vana kindlus, mis on plaanis lähiaastatel renoveerida. Doonaule tekib iseloom! Huvitav on ka see, et ehkki allavoolu, ja peaks veelgi saastatum olema, käib sealkandis Doonaul vilgas tegevus. Supelrand, Ungaris ei käi keegi Doonaus ujumas, taldrikul on Doonaust püütud ja maitseomaduste poolest väga hinnatud kala. (Mina isiklikult küll seda ei söö(ks).) Turism õitseb. Siuksel tohutul veekogul on siiski võimas puhastusvõime. Kuna Belgradist enam tööstusest tulenevat reovett peale ei tule, on Doonau palju puhtam kui Ungaris.
Kuna tegemist on siiski maakohaga ja suitsetamist eriti ei reguleerita (Serbia seaduse kohaselt saab meelelahutusasutus ise otsustada, kas keelab sees suitsetamise või mitte, ja suitsuvaba nurk tuleb tekitada ainult siis, kui kohvikul/restoranil on pinda rohkem kui 80 m2)¤, siis oli restoran, kus meile hommikut-lõunat pakuti, paksus suitsuvines ning selmet süüa, sõitsin ma mööda udust Doonau-äärset ja kahetsesin paksus udus väikse mootorpaadiga järvele, vabandust jõele, popsitavad kalamehi vaadates hirmsasti, et ma fotokat kaasa ei võtnud. Ja kohe paari päeva pärast siin Moldovas pidin ma seda jälle hirmsasti kahetsema.
Muide, selliseks rõskeks-uduseks ilmavahetuseks polnud ma enam sugugi valmis, Ungaris asusin teele +18ga.
Teiseks, koolituse viisime läbi kohalikus omavalitsuses, mis sarnanes oma sisustuse, tolmususe, allakäigu jm poolest ühe omavalitsushoonega Armeenias, kus ma 2004. aastal koolitust pidasin. Need omavalitsushoones on kohe siuksed puutumatud saarekesed üleüldiste muutuste keskel.
Aga selle nädala jooksul olen ma näinud palju võluvat Moldovat, millel sellest kahest korrusmajast koosneva linnaväravaga, millest ma siin hiljuti kirjutasin, miskit ühist pole. On lagunenud, aga imeilusate mosaiikidega bussiootepaviljonid, mida on kirjeldanud Marje Aksli oma „Minu Moldova“ raamatus (millest, ma pean ütlema, juba sellesama nädalaga välja kasvasin – mul on juba oma Moldova:) On imeilusad värvilised külad. Te peaksite neid nägema! Julgelt sinist, rohelist, valget. Puitnikerdustega aknapits, karniis, väiksed puidust nikerdatud tornikesed. Võluvad suveköögid lumises aias. Majaseintel on korduvad motiivid hobuste ja hanedega.¤¤ Hanekarju on kohutavalt palju igal pool. Mehed toestavad kõva talve järel viinamarjaoksi. Paari lambaga on orus jalutamas karjus. Surnuaias on kõik puuristid sinised. Ühes sellises külas, ma isegi ei tea täpselt, kus ta Euroopa kaardil asub, Rumeenia paistab kätte, Transnistriast võimalikult kaugel, pidin ma peaaegu ühe sellise maja ära ostma. See oleks ka ainuke kinnisvara, millele mul hammas peale hakkab:)
Ma olen rääkinud n arv inimestega, tüürinud ühes nendega läbi 30+ küsimusest, mis peaks aitama meil luua pilti valitsusväliste keskkonnaorganisatsioonide tegevusest ja probleemidest. Meil on olnud kolleegidega, nagu alati, tohutult lõbusad sõidud ühest kohast teise, teemaks näiteks täna nõukaaegne elu Moldaavias, Ungaris ja Eestis. Pidepunkte leiab igast küljest, aga kui minul on rääkida rohkem sellised naljakad lood a’la Disko ja Tuumasõda, siis Moldaavia reaalsus oli see, et neil polnud näiteks mitte ühtegi emakeelse raamatu poodi. Mu kolleeg tõi rumeeniakeelseid raamatuid endale koju Moskvast. Paar sellist asja, näiteks ka fakt rumeenia televisioonist, mis töötas kaks tundi päevas, ja millest 1,5 tundi vatras kingsepp, Mõtete Doonau, nagu ta ennast kutsuda lasi – Ceauşescu, ja sa mõistad, miks sul ei ole selles kandis peale hea veini, söögi, pitskaunistuste ning aastaid kolhoosiesimeeste poolt juhitud riiki jäänud heade ja tarkade inimeste mitte midagi imetleda.
Homme vaatan ma Turkish Airline’siga koju sõites ära teise poole filmist, mis siia lennates pooleli jäi. Ma loodan, et Mia pole vahepeale kogu eesti keelt ära unustanud. Kui ma talle viimati helistasin, ütles ta, et „emme, ma ei saa praegu rääkida, mu pitsa jahtub ära!“
¤ Zorica, mu Serbia kolleeg rääkis kunagi, kuidas esimesel suitsetamist reguleerival päeval läks ta jala läbi linna tööle ning mõtles, et mingi demonstratsioon on hakanud. Kõik inimesed seisavad väljas uste ees ja tõmbavad viimaseid mahve. Justiitsministeeriumi ees olevat oma 60 inimest olnud… see näitab ilmekalt suitsetajate ja põhimõtteliselt ahelsuitsetajate osakaalu.
¤¤ Ma üritasin Google'ist ka mõne külapildi leida, üsna asjata. No üks suvine hetk sealsamas võiks olla selline
Tellimine:
Postitused (Atom)