Kuidas maasikast triikraud sai

Nagu blogi usinad lugejad teavad, läks kolmene Mia juba oma kolmandasse lasteaeda. Kui eelmisel aastal oli Mia lasteaia-sümboliks maasikas (eper, eperke), siis sel aastal, ilmselt seoses faktiga, et Mia oli viimane 28 lapsest, kes tihase rühma kohale jõudis, on Mia sümboliks aga triikraud!!! Miale ulatati esimesel päeval pidulikult tema kott (mis on tegelikult ümberkeeratud SPARi poekott), mille peale on tikitud triikraud ja mille sees hoiab laps edaspidi oma riideid. Riidekappe üldiselt lasteaedades pole, eelmistes olid küll riiulid, aga seekord tuleb siis poekotiga läbi ajada ja niikuinii viskab kasvataja 28 lapse riided - kuidas ta jõuakski neil silma peal hoida - kokku ühte suurde läbipaistvasse kilekotti, mille peale on kirjutatud "kelle oma?" ja kust siis lapsevanemad õhtul oma võsukese asju välja otsivad.

Nüüdsest munitsipaallasteaias käiva triikrauakese emal on igaljuhul tekkinud võrdlusmoment Tallinna lasteaiaprobleemidega. Szentendre, mida mina hellitavalt Doonau rivieraks kutsun, ja mille tänavatel on samasugused turistidehordid nagu keset kuuma juulit Tallinnas, on ilmselget Ungari üks kõige rikkamaid omavalitsusi. Sellest hoolimata on 28 lapse peale lasteaias üks kasvataja ning lapsevanemad toovad lasteaeda nii WC-paberi/salvrätikud/seebid-shampoonid kui ka juur- ja puuviljad!!!!

Voodiriideid- ja pesu ma ei meenutakski, aga miskipärast oleme me iga lasteaia lõpus unustanud tekid-padjad koju tagasi tuua või on need unustatud meile tagasi anda.

Programmist ei oska ma veel suurt rääkida, sest paar esimest kuud pidi mööduma eelkõige mängides ja kohanedes, kuna tegemist on esimese lasteaia(mitte enam sõime)rühmaga. Tore on kergelt ornitoloogiline kalle - lastega käib regulaarsetel linnu- ja loodusvaatlustel ornitoloog.

Sarnaselt teiste lasteaedadega on probleem aga selles, et kl 5.05 lapsele järele minnes on ta viimane rühmas ning kasvataja on seda nägu, et ta võinuks juba ammu kodus olla, kui seda sinu last siin poleks.

Hommikuti on minu töökohas küllalt suur vabadus tulla, millal tahad, aga enne kella 5 jalga laskmine meil hea tooni juurde ei käi. Kas tõesti on kõikidel , v.a meil, lapsehoidja varuks?

Sarnased nagu kaks tilka vett

Seoses Mia vanaisa 75. juubeliga sai sisse skännitud patakas vanu pilte, fotoülesvõtteid alates revolutsioonilisest 1917. aastast:) Näppu sattus ka üks teistsugune pilt - mina 9. päevasena. No kas ei ole erakordselt sarnane viiepäevase Miaga? Või on kõik vastsündinud ühte nägu?

Palus pohli punetab

Ega vahepeal midagi suurt juhtunud ei ole... suvi muudkui kestab ja kestab. Viluvarjus näitab kraadikaas +34, välibasseinid on jälle inimestega täitunud, sügise hõngu pole isegi mitte hommikutes-õhtutes. Ungarist ei tea, aga Bratislavas, kus vahepela käisime, räägiti küll, et nii kuuma septembrit pole ilmajaamad varem mõõtnud.

Mia läks oma elu kolmandasse lasteaeda (meil ikka õnnestub laps panna just sellesse lasteaeda, mis oma viimaseid agooniapäevi elab) ja esialgu kestab sisseelamisfaas. Lapsele, kes on kolm viimast nädalat veetnud hommikust õhtuni paljajalu kahe koeraga ringi lipates, on maandumine 28 lapse ja ühe kasvatajaga klassiruumi tõeline shokk! Nagu nendest numbritest võite välja lugeda, õnnestus meil Mia ikkagi munitsipaallasteaeda smurgeldada, aga nüüd me küll juba mõtleme, et ei tea, kas oli ikka õige tegu! Aga anname aega.

Enne kui mõni siinse elu-olu pilt fotokast välja pudeneb, veel meenutusi Eesti-suvest! Suvi ei ole veel ju läbi, kõlbab vast panna üles küll!

Ühtlasi tervitan kõiki salajasi lugejaid! Nii tore on teist ühte- või teistpidi kuulda!

---------
Üks viimased käike oli maalilisse Kakerdaja rabasse. Rabas oli hulgaliselt pohli, mõnusaid pilvi, tuult, rabalaugastelt peegeldavat taevast... ning mälestusi ühes hoopis teistsugusest, täpselt kümne aasta tagusest Kakerdajas-käigust, mil maailm oli veel noor ja Elu kogu oma mitmekesisuses alles ees.

Mulle meeldivad sellised sünged rabapildid - meenutavad globelääne vanade naiste magamistubades.

Vahepeal ei läinud õhtule, aga hoolikas lugeja on kindlasti tähele pannud, et mulle meeldib piltidele sooje toone juurde keerata. Kunagi keerasin ma sooja filtri objektiivi ette, aga Kaupo Kikas ütles fotokoolis väga mõjusalt, et filtrid muudavad objektiivi vähem valgustundlikuks ning sestap mul enam seda seal ees ei ole;) Igaljuhul lõpetuseks üks soe ja veelgi soojem pilt. 

Ma tean, et läks paljuks, aga raba on nii müstiline koht.

Metsik. Hullumaja

Nii ütleb Mia vanaema selleaastase õunasaagi kohta. Eriti hull on asi veel seetõttu, et põhiline õunte hävitaja, st mina pole käepärast! Enam ma nii võimekas ei ole kui vanasti (ikka paar kilo õunu päevas ja nii iga päev), aga abiks oleks ikka.

Üldjuhul on muidugi nii, et millele meie ema käed külge paneb, see hakkab tohutult õitsema, vohama, saaki kandma ja igal aastal on üks uputus teise järel. Näiteks avamaa kurkide ja tikrite rohkuse pärast on häda ikka iga kogu aeg. Aga sellist õunasaaki selles aias ei mäletata. Ema ütles, et kui õunad veel väiksemad olid, oli neid nii tihedalt nagu viinamarju.

Isegi ammu juba dekoratiivstaatuses õunapuu, mille tüvi on täiesti õõnes, kannab vapralt tohutultpalju õunu, rääkimata metsikust õunapuust, mis on idanema läinud, kui ma eksi, mingist Kaukaasiast toodud seemnest ja kannab õunu ka siis, kui ühelgi teisel puul neid peal ei ole.

Lingi siinse postitusega plaanin ma saata ühele oma ungarlasest kolleegile, kes hiljuti ikka väga imestas, et Eestis, seal igikeltsa peal üldse midagi kasvab. Ma ütlen ausalt, mina pole suutnud mitte ühtegi lõunamaist kolleegi stampmõtlemisest terveks ravida. Kui korraks ka tundub, et läks nagu korda, siis järgmine aasta algab kõik otsast peale - kust selline päevitus, kas käisid lõunas?, mis! te ujute meres, jne jne...  

 Ilusat septembrit!

Jälle tagasi!

Tagasi! Boss ütles, et ta vaevu mäletab, missugune ma välja näen, aga võttis ikka tagasi! Mis tal, vaesekesel, üle jääb:)

Esimene emotsioon seoses Ungariga oli positiivne - kui kõikide läbitavate riikide teed oleks nii korras kui Ungaris, jõuaks palju kiiremini ja vähema vaevaga kohale. Poolas ei suuda ma üldse enam pimedas sõita. Seekord ka, kottpimedus, kitsas halb tee ja ma näen, et mingi rekka roomab mäest üles minu poole, st tähendab vastasreas, sõites samal ajal mööda teisest rekkas. No kuhu ma pean tõmbama? Tõmbame aga 120 pealt piduri peale ja nii kraavipervele kui võimalik. Ma ütlen, kogu Läti, Leedu, Poola ja Slovakia peale tuleb neljarealist teed umbes 2x40 kilomeetri jagu. Ja siis tuleb Ungari, kus tee sõidab ise. Siin vist kihutatakse nii kohutavalt sellepärast, et Ungari maanteed on tõesti head ja kiired. Põhimõtteliselt on tegu kolmerealise teega, kus iga paari kilomeetri tagant vahetub kaks sõidurida üherealisega. Ja kõik saavad vabalt sõita omas tempos.

Ma jõudsin Ungarisse õhtul kell kaheksa, viis minutit hiljem vajus nagu must kott pähe, jah.., selline too lõunamaa pime õhtu oligi, millega ei harju ma iial!!! Nii et esimene negatiivne emotsioon. Mis jääb korduma õhtust õhtusse!  Õhtut ju üldse ei ole, tuled töölt koju, paned laualambi põlema ja pidzaama selga. Sest pime on ju!

Teine positiivne emotsioon on seotud meie väikese erimissiooniga - nimelt kantseldame me paar kuud kahte suurt koera - ma ei tea koertest midagi, nii et ärge nende tõugu küsige -, Maxi ja Opraht. Ma ostsin koertele Slovakkias peatust tehes itaalia salaamit, käisin nendega juba koos jooksmas ja ma arvan, et me oleme nüüd sõbrad! Ühes koertega on meil ka hulgaliselt muid hüvesid, mis meid hirmsat moodi ära rikuvad! Õnneks või pigem siiski kahjuks on seda aega üsna vähe.

Kolmas emotsioon on ülinegatiivne - olude sunnil pidin ma minema toidupoodi. Seal ei ole ju mitte midagi!!! Alustades kontseptsioonist, et toidupood peaks olema koht, kus meelitatakse inimene toitu ostma ja lõpetades faktiga, et poes võiks ju siiski midagi söödavat müüa, mitte ainult värvilisi karastusjooke ja vaakumpakendatud kemikaale. Pärast Eestist tulekut on see tohutu nutukoht! Isegi juurviljad pole värsked!!! Ma kuidagi jõudsin juba ära unustada, et Ungaris on selle toiduga kohutav ikaldus ja häda. Isegi normaalset leiba tahtes pead kolm poodi enne läbi käima... Õnneks käib meil endiselt lõuna ajal koos Vietnami toidu klubi ja loomulikult saab kapsa ja porgandi kätte (10 kilo kartuleid võtsin ma Eestist kaasa), et kodus süüa teha. Aga ikkagi - toidupood on ju selline koht, kus sul jääb miskit värsket silma, mille järele sul kohe isu tekib. Siin on täielik tühermaa. Humanitaarabipakikesed oodatud!

Lõpetuseks üks positiivne pilt Miast, tehtud paar tundi enne seda, kui teda too larüngiit tabas. Ma olen nüüd jälle online ja valmis vaatama, mida ma suvel üles pildistasin.

Haapsalu rannapromenaadil

Sellise tempoga küll Hiiumaa randadele tiiru peale ei tee:( Kahest tahaks veel rääkida, aga vahepalaks üks ilus spontaanne juulialguse päev Haapsalu lahe ääres, mis jäigi sellesuve ainsaks Haapsalus käiguks. Haapsalu on nii võluv maaliline väikelinn, et pool mu südant kuulub juba talle.

Sõbrannad omavahel, vol1

Sõbrannad omavahel, vol2

Kuna blogis kohe kindlasti ühtegi Haapsalu sissekannet pole, siis olgu paar pilti ka promenaadi keskel troonivast pitsilisest kuursaalist, ainsast, mis oma esialgsel kujul on Eestis säilinud.

Suur Promenaad lõpeb toreda Aafrika rannaga, kus pole põrmugi kehvem laste mänguväljak kui lossihoovis.

Õigupoolest peaks me juba Ungaris tagasi olema, asjadki olid pakitud ja hädavajalikud söögid kaasa ostetud. Siis jäi Mia haigeks. Kõriturse, mis siiski üsna hästi lastehaiglas inhalaatorisse hingates ja süsti saades taandus.* Nii et siis vast viimaks homme teele!

Viimasel ajal on blogis palju pilte, aga selline ta oli meie Eesti suvi '11!

* Mia just praegu meenutas mulle, et tühja sest süstist, arst kirjutas kõriturse vastu välja ka jäätist! Põhiline tervistav faktor oli ikka Eskimo jäätis, mida me kohe pärast süstisaamist ka sööma läksime!

Hiiumaa rannad - Kärdla

Kärdla on minu lapsepõlverand numero uno. Selle juurde kuuluvad natuke liivased vorsti- ja kurgivõileivad, punassõstra mahl, lõputu kiikumine (kõik tollased kiiged on alles ka tänapäeval ja suurtele kiikujatele teadmiseks, et Kärdla ranna väikeste üheinimesekiikedega on võimalik ka üle võlli kiikuda), rannapaargu,  kuumad suved, mil meil õnnestus ka Hiiumaa sugulased vette meelitada. Mäletan eredalt, kuidas kogu suguvõsa Kärlda ranna madalas vees kulli mängis - see on midagi väga erandlikku, põlishiidlane ju rannas aega viitmas ei käi, tea kas ujudagi oskab. No ja siis muidugi pärastlõunad Lodju hoovis ühes sealsamas saunaköögis praetud lesta, värske kartuli ja tomati-kurgi-hapukooresalatiga. Ma ütleks paradiis, aga Tõnu Õnnepalu on selle juba ära öelnud.

Aga rannas käidi ikka päevasel ajal, lapsepõlvest küll mingit suplust päikeseloojangul meeles ei ole. Ja ometi pole maalilisemat asja, kui päikeseloojanguaegne suplus Kärdla rannas.