A room with the view

Ükskord mingil hotelliaknal seistes ja vaadet imetledes/selle üle imestades vm iganes, mõtlesin ma kahjutundega, et oleks võinud kõik oma hotelliakende vaated üles pildistada. Saanuks toreda dokumentaalsarja. Siis aga keerasin selja ja nentisin ohates, et nüüd pole ka enam mõtet alustada, sest mitu aastat ülespildistamata hotellivaateid on juba tühja läinud.

Asja paradoks on selles, et tollal oli mul käsil teine-kolmas tööaasta RECis, ning praegu kümnes (fossiil olen). Ning mu ****tärnise akna taga laiutab selline datsadepiirkond, mida näeb/nägi üsna hiljuti Tallinna lennujaama maandumisel. Ning loomulikult ei ole mul fotokat ligi. Ma olen Moldovas, mis on ühes Valgevenega mu peamine sihtkoht järgmisel kolmel aastal. Kui eksootiline!!!

Kunagi teismeas tahtsime sõbranna Maega arbuusihooajaks (tollal veel) Moldaaviasse sõita, aga impeerium hakkas lagunema enne, kui plaan konkreetsemaks sai. Täna lennujaamas tund (!!!) aega hotellist vastusaadetud autot oodates, tõdesin ma, et selle aja jooksul pole Moldovas vist kõige vähematki muutunud. Ikka need tumedad palitud, läki-läkid, tsellofanipaberisse pakitud krüsanteemid. Kulunud välimus. Klientideta taksojuhid lõbustavad end i-phonist (varem ilmselt transistorraadiost) folkmuusikat kuulates. Kogu tee lennujaamast kesklinna on palistatud allakäinud kortermajadega, nõukogude tegelikkus nii nagu ma seda ennekooliealisena 70ndatest mäletan. Mitte keegi ei ole liigutanud siin sellest ajast alates mitte lillegi. Te linnaväravaid ikka teate? Olete te midagi inetumat kunagi näinud? Ühel mu endisel moldova kolleegil, Rodical, on fb-s "Ilusa Moldova" nimeline kaust ning seal on kõik pildid taevasinast ning päikesesärast, põhimõtteliselt ükskõik millise maa kohal. See on kuidagi tähenduslik.

Aga küll ma selle kolme aasta jooksul ka meeldivama üles leian, juhul kui mind Transnistrias (kus me ka õnnetuseks peame muutusi ellu viima) ei vahistata. Äkki jõuan ka mõnda arbuusikasvandusse. Näitan teilegi Moldova ilusamat palet.

Peale Transnistria on muidugi veel Valgevene küsimus: kui ma ühele sugulasele käsilolevat projekti kirjeldasin, siis ütles ta, et tema Lukašenkona paneks mu juba ette vangi ära ja ilmselt saabki sellest paras noateral kõndimine.

***
Mia on ikka veel Eestis, ise üritan pärast siinset Ungari ja Luxembourgi kaudu järgmise nädala lõpuks Eestisse tagasi jõuda, suusatada (mida jäi väheseks) ja siis tuleb tõesti Ungarisse, kus möllab Viktor Orban, permanentsemalt tagasi naasta. Huvitav, kas mul õnnestub veel Doonau peal triivivaid jäätükke näha. Midagi sellist pole mu silm veel enne näinud.

Eesti päiksepaistelistest talvepäevadest (ma tõesti ei saa aru inimestest, kes räägivad, kui pime on talvel), väljasõitudest, rabamatkast ja kultuurielamustest siis, kui pääsen ka piltide ligi.

70% kehasoojusest väljub pea kaudu. Hoidke müts peas.

Palju õnne!

Kui Mia hakkas sünnipäevaküünlaid ära puhuma, soovitas keegi, et ta enne puhumist midagi sooviks. Mia mõtles natuke aega, puhus siis küünlad ära ning kui talt siis küsiti, et mis Sa soovisid, ütles ta, et soovis palju õnne!

Mis taiplik soov!!! Kõik muidugi naersid ja see ongi üks märksõnadest, millega neljaseks saanud Miat iseloomustada - temaga saab palju nalja! Kui suu lahti teeb, siis puhast mudilasklassikat sealt ka pudeneb. Vestlus Miaga on ütlemata meeleolukas tegevus!!! Isiklikult minu südant soojendab (ilmselt alatiseks) üks tore aastaalguse pärl - mina kükitasin Mia ees ja panin ta saapakrõpse kinni, Mia mulle otsa vaadates: "Sa oled ikka nii ilus naine!"  Ma kardan, et ükski mees mulle nii öelnud ei ole, igasugu muu soga on aetud.

Asja teine külg on kirjas aga hiljuti logopeedi juures saadud diagnoosis (läksime ainult sellepärast, et Mia puhast R veel ei ütle), et lapse kõne pole eakohaselt sujuv, otsib sõnu, teeb grammatilisi vigu. Nii see on - mõte liigub ja assotsiatsioonid on kiired tekkima, aga selle kõige väljendamisega, ilma et poole lause peal sõnad otsa ei lõpeks, on probleeme. Kusjuures nüüd isegi rohkem kui näiteks pool aastat tagasi. Ilmselt on mõttemaailm nii oluliselt avardunud - tegemist pole ju enam titaga - aga sõnavara mitte. Kolme keele peale tuleks kokku vast täiuslik keel, aga kolm keelt eraldi on kõik puudulikud. Haiguste ravi? Logopeed: "Te peate rohkem koos lugema, ümber jutustama, pilte vaatama!" Mia lasteaiakasvatajad, ungarikeelsete käsitsikirjutatud laulusõnade üleandmisel: "Te peate temaga kodus rohkem laulma ja luuletusi lugema, niimoodi jääb Mial ungari keel kõige kergemini meelde!" Plamen&Co: "Me peaksime palju rohkem aega Bulgaarias veetma!" Niisiis soovitused sarjast "nõuandeid lapsevanemale, kuidas kasvatada üles oma multikulti last".

Mis grammatikasse puudub, siis asi ei ole tegelikult hull - on toredaid sõnade kokkupanekuid, naiteks nagu "kingitus" ja "pakk" on kokku "pakitus" - andekas, kas pole! - ja siis selliseid tüüpilisi välismaalase vigu, nt sõnad "käima, minema, läksin" on mõnikord segamini. Sõna "vaatama-vaadata" asemel ütleb alati "... /tahan/ vaatada"... Ausalt öeldes korrigeerin ma valesti öeldud käänet või valet väldet pigem harva.

Ega ma ei tea, millele ma loodan - ilmselt elu muutvatele ümberkorraldustele (kunagi lähitulevikus), sest kooliaeg on varsti käes ning see on selge, et Mia ungari kooli ei lähe. See on ka juba selge, et veel ühe keele tutvustamine (mis oleks siis viies keel, kuna inglise k on juba neljas) ei oleks väga mõttekas. Nii keeleandekas, nagu mu mõnede kolleegide lapsed, ta kohe kindlasti ei ole.

Perearsti juures nelja aastaseks saamise puhul tehtud korralise kontrollis sai Mia aga kiita - arst küsis, kas tüdruk käib trennis, ja kui kuulis, et ei käi, on niisama sportlik - siis käskis panna. Väga tugevate lihastega olevat. See asjaolu ei ole tegelikult jäänud ka meil kahe silma vahel - vahel taga mürades on täitsa tegu, et teda maha saada. Mul oligi plaanis Eestis olles ta akrobaatikatrenni viia, aga õnnetuseks on meie vana armastus - Kukupai laulutund - täpselt samal ajal. Käisime siis ühte tüdrukute võimlemistundi kaemas, sest midagi võiks ju laps teha, kui ta parasjagu lasteaias ei käi, aga minu arvates oli see õhtune kepslemine Inglise kolledzi spordisaalis täielik haltuura. Võib-olla paneme Ungarisse tagasi minnes Mia lasteaia judotundi kirja (seni on seal küll ainult poisid).

Eks me väike bibliofiil - raamatute "lugemine" tähti oskamata on ta absoluutne lemmiktegevus, mis võib kesta tunde, ongi tugevasti liikumise ja spordi poole kaldu. Tähtede ja numbrite selgekssaamine teda veel ei huvita, nukud pole kunagi väga huvitanud, joonistamise ja käelise tegevusega on suhe nõrk (nagu meil kõigil), aga matkamisest, möllamisest, turnimisest, suusatamisest, uisutamisest ja allveeujumistest peab ta väga lugu:)))

Ja muidugi meeldib talle samamoodi nagu minule teel olla ja uusi impulsse saada. Ühe väga vinge sünnipäevapakituse (peale lumelabida muidugi) sai 15 riigis käinud Mia tee peale kaasa - rohket nuputamist nõudva kaardipaki reisivale lapsele. Mulle meeldiks küll Miaga ümbermaailmareisile minna. Oleks see alles fun!

Pilt on aastatagune, Krista tehtud, aga et ta lubas meid uuesti üles pildistada, tuleb vanad ära kasutada:)

Öine sissekanne

Kell on hommikul veerand viis, ahjus jahtub Mia sünnipäevakook, mis on iseenesest klassikaline Manhattani juustukook (sedapuhku Viitna taguste või siis Käsmu maade mustikatega), aga sinna peale peavad tulema Mia tungival soovil M&M kommid. Fakt öisest koogiteost ei ole muidugi tõestus muust, kui minu organiseerimatusest.

Teatavasti on sel juustukoogil mitu küpsemis- ja mahajahutamise faasi. Jahtumishetkedel vaatasin akna peal, kuidas väikesed sahad usinasti lund roogivad (see on mõttelagedalt zen tegevus) ning uurisin pildipangast, et kas sünnipäevalast ka näidatakse... eriti ei näidata, sel aastal pole veel pilte jõudnud teha. Aga vana aasta viimane (selge) päikeseloojang Kakumäe rannas nägi välja selline.

Üsna erinev tollest kaugest päevast Kakumäel. See on imelik, et saab juba rääkida ühes Miaga oldud kaugematest ja lähematest aegadest. Ta ju nii hiljutine nähtus!

Päevavalgel kirjutan sünnipäevalapsest ka!

Süda

Nagu te mäletate, tulin ma seekord Eestisse autoga ja sestap ei olnud ma ka kohe pärast pühade lõppemist valmis tagasi kimama. Kuna meie organisatsioonil on ka väike kontor Tallinna südalinnas, elan ma hetkel väga keerulist elu - kontoorasse jõudmiseks pean ma loovima mööda kõikidest ahvatlevatest kohvishopidest, Kaubamaja toiduosakonnast, õdusatest söömakohtadest, gigantide allahindluseheitlustest, kuhu nad hirmasti mind tõmmata tahavad, siis pean ma veel võitlema kiusatusega tööle tulemise asemel hoopis kelgumäele minna, suusatama-uisutama, sõbrannadega kohvitama, mehega kinno. Niisama luusima. Kiusatus, millega ma enam ei võitlegi, on mind lõuna ajal Bestselleris ootav Tom Ka Ghai supp. Ma ei tea, kuidas see supp päriselt Tais maitseks, aga Bestselleri oma on minu absoluutne lemmik kõikides supikategooriates kokku..

Niisiis mitte mingisugust rütmi, rutiini ega korduvust pole mu elul praegu (peale Tom Ka Ghai muidugi) - mis meeldib mulle niikaua, kui päris kaoseks kätte ei lähe. Teiseltpoolt pole mul kontoris peaaegu mitte kellegagi suhelda, ja seetõttu on mul asjad juba kaugelt enne tähtaega tehtud ja esitatud ja südametunnistus vähemasti ses osas puhas. Kas selline võiks ka päriselu olla, mitte ainult ajutine väljaaste elust?

¤¤¤¤

Ma tahtsin juba ammu esitada esimest Mia tehtud pilti, aga eile tuli lugu ka sinna juurde. Niisiis, olime Nõmme uisuplatsil, Mia leidis sealt endale ühe väikse sõbranna, kes varsti minu juurde uisutas ja ütles, et Mia kaotas oma südame ära. Liuglen siis vaatama - Mia kompab südant püksisäärest ja mujalt, ise hirmus murelik, et süda kadunud.... Ei jäänudki muud üle, kui jopelukk lahti teha ja käsi südamele panna. Tuksus küll. Seepeale rahunes vaeseke maha ja uisutas edasi.

Selle pildiga oli aga nii, et hulkusime suvel Viitna järve taga metsas, sõime mustikaid ja siis Mia korraga ütles, et las ma teen sellest südamest pilti. Mina ei näinud mingit südant, aga Mia silmade kõrgusel oli kännuseen tõesti südamekujuline. Siin ta on. Täitsa tema tehtud, isegi fotokat ei pillanud maha.

Pärast Viitnat suundusime loomulikult Võsule, ma ikkagi pean need kaks suvist pilti ka panema. Eks siis edaspidi talve ka.  

Head uut aastat!

Soovin ühes muksudega, kelle vanaisad on (kaksik)vennad.

Kuna enne südaööd lahknesime eri suundadesse, siis tegime paugutamise kell pool üksteist juba ära! Mulle sobis, kett käiski juba väga maha ning minupärast võinuks see aasta paar minutit lühem olla küll. Plamen oli see, kes meenutas, et presidendi kõneni võiks ikka proovida üleval olla, aga kohe pärast "Elagu Eestit!" ma ka unemaale vajusin... et siis puhtasse, valgesse ja lumisesse jaanuarihommikusse tõusta. Mis siin enam soovida, ma juba tean, et tuleb väga huvitav aasta!

Sarajevo-Tallinn

Miskipärast on kujunenud nii, et umbes sel ajal, kui peaks autonina Eesti poole keerama, tuleb enne veel Bosnia Hertsegoviinas kiiresti ära käia. Jõulude ajal on selleks ka mõistlik põhjendus: kuna tegemist on vähemasti poolenisti islamimaaga, siis võib seal vabalt ka veel 24. detsembril kellegagi tööasju ajada.

Enam-vähem umbes nii juhtuski - mul oli väga tore koolitus Lukavaci tsemendivabrikantidega, kellel on oluline hoida kohalike elanikega häid suhteid, seda eriti peatselt avatava autokummide põletamistsehhi ning kohalike seas ringiliikuvate kuulujuttude valgel sellest, et öösiti lülitab vabrik oma puhastusfiltrid välja. Ma ise küll usun, et filtreid ikka välja ei lülitata, see on tohutult kulukas protsess, aga see Tuzla ja Lukavaci kandi õhk on küll LIHTSALT JUBE!!! See on jube haisev keemiline kokteil, mida nad iga päev sisse hingavad. Ausalt öeldes ei vastanud autokummide põletamise testtulemused ka ootustele, aga siin on tsemendivabriku austerlasest omanikud siiski muretsenud korralikud testseadmed ja regulaarse monitooringu. Kõrval asuvate sooda- ja koksitehaste keskkonnainvesteeringud jäävad aga sinna null Euro kanti.

Igaljuhul, pika jutu mõte on, et see on üks selliseid kohti, kus tajud globaalse saaste ulatust, tajud füüsiliselt, kuidas me oma elukeskonda hävitame ja teiseltpoolt - Bosnia on imeilus koht, looduse pärl, kui kellelgi on alla rannikule asja, käige Bosnia mägedes ka ära, aga kui võimalik, vältige seda Tuzla kanti.

Kõik see aeg, mis ma seal olin, sadas lund, sestap teile paar pilti suvisest Sarajevost, ma lubasin neid juba suvel postitada.

Need on kõige punasemad pildid, mida te võite sellest blogist jõulude ajal leida - mina siseruumides pilti teha ei oska, lisaks on olulistel hetkedel, näiteks Eesti Ungari laste ühisel piparkookide küpsetamisel või saatkonna jõulupeol fotokas maha ununenud või patarei just sel hetkel tühjaks saanud, kui jõuluvana tuppa astub. Lasteaia jõulupeol olin ma aga ülalnimetatud kohas. 

Kui töö läbi sai, oli mul ees läbida üks haldusüksus (Serblaste vabariik, Republika Srbska) ja muud seitse riiki (neid teate isegi). Mia muidugi rõõmustas, kui teele asusime: nüüd saab pikalt magada! Tundub, et mitte kuskil mujal ei puhka ta nii hästi välja kui autoistmes:) Kõikjal kuni Baltimaadeni kas sadas lund või oli teine juba maas. Riskisime siiski minna üle Kõrg-Tatrate ja sealne oli täielik piltpostkaart. Kui saanuks kõik need pereliikmed, kellega 24. õhtul kuuse all pidi kokku saadama, Tatra mägedesse võluda, oleks seda küll teinud!

See 24. õhtu kokkutulemine, maailma parim söömaaeg, luuletuste lugemine, laulmine, kinkide lahtiharutamine ja rääkimine on siiski seda pikka pimedat ja kohutavalt väsitavat sõitu väärt!!! Muidugi on lumetu detsember trööstitu, aga kui päike välja tuleb ja siis tundide viisi loojuma hakkab, kompenseerib ta nii mõndagi. 

 Ilusat aastalõppu, kallid sõbrad!  

Adrenaliinilaks

Detsembri alguses rajati Szentendre kesksele parkimisplatsile uisuväli. Tegemist on väga meeleoluka kohaga, mis näikse toovat kokku kogu sportlikuma osa linna elanikest. Lapsed on jääl, lapsevanemad rüüpavad väljaku ääres hõõgveini ning krõbistavad küpseid kastaneid. Tegemist ei ole säärase suure peaaegu et tühja halliga, kus me eelmine aasta uisutamist harjutasime, aga seltsis ongi palju toredam. Lisaks on õhtupimeduses tekkinud uisutada oskavate täiskasvanute seltskond; ühelt kutilt olen ma juba kaks uut trikki juurde õppinud. Tema õppis need viieselt, aga minul jäid need vahele. Ma arvan, et amatöörina oled kõik, mida uiskudel teha oskad, omandanud enam-vähem viiendaks eluaastaks. Jagasime siis mõtteid uisutama õppimise kohta - see on käinud täpselt ühtemoodi: lapsena vaatasime õhtul telekast võistlusi ja järgmine päev proovisime jää peal järele.

Miale on see juba kolmas hooaeg jääl ning sellest oli ka kohe aru saada. Esimene uisutamine käis endiselt käest kinni, mina omaette mõtlemas, et kuidas ikkagi meie uisutama õppisime, ma ei usu, et keegi mul käest kinni hoidis. Teisel korral tegime vabakava, st Mia astus juba omaette edasi, ehkki tempo ei olnud veel suurem asi. Õppisime selgeks ühe väikse (tõstetega) tantsu:) Ja kolmas kord keelduti mu käest kinni võtmast. No ja nüüd ta uisutabki! Korralikult tõukab edasi, väga ilusti keerab ringi, kukkuda ei karda, ei karda ka minna uisuplatsi keskele, kus teismelised tavaliselt kulli mängivad. Minu arvates võiks jõuluvana meile mõlemale ilusad nahksed uisud tuua!

Nalja ka. Üks nendest teismelistest on väga hea uisutaja, näitan teda Miale ja räägin, et vaata seda tüdrukut, ta saab nii uljalt uisutada, sest ta hoiab kätega ilusasti tasakaalu, natuke hiljem näen, et Mia on visanud mütsi keset uisuplatsi, aga ise uisutab käed hoogsalt külgedel. "Miks Sa mütsi peast ära viskasid?," küsin mina. "Sellel tüdrukul pole ka mütsi peas!", vastab Mia.

Igaljuhul on see tunnike või rohkem uisuplatsil, mis lõpeb kuuma tee ja koju magamaminekuga ütlemata mõnus. Lausa siuke Szentendresse kuulumise tunne tuleb peale. Ehkki just ühel hilisõhtul mööda Buda-poolset Doonau äärt valgustatud Parlamendist mööda imeilusasti renoveeritud ja valgustatud Margareti silla poole sõites, pidin tõdema, et kui ma üldse kuskil Ungaris end kodus tunnen, siis ikkagi siin, viis aastat peetud Ööbikutänava kõrgete lagedega residentsi läheduses. See on mu kodutee. (Ma katsusin teile Googlist renoveeritud Margareti sillast mõnda pilti leia, aga ei ole. Peab ikka jälle minema ise oma piiratud vahenditega tegema.)  Aga Mia on juba selline provintsineiu, kellele linnatoss kurku ja silma läheb ning hirmasti läkastama ajab.

Ööbikuresidentsi ajad on alatiseks möödas.