...ja liiga vara t-särgi peal õue lipata

Niisiis, ütleme et tinglikult oli eile "nii" (nagu te näete, ei suuda ma ikka veel talvepiltidest loobuda, ma arvan, et neid tuleb enne magnooliate presenteerimist veel;)

Ja täna on "nii". Ehk siis kohe, kui me olime saabunud, kostitas Ungari meid +22 kraadise soojusega! Kõik on paari viimase päevaga õitsema hakanud ning täna Doonau kaldal lõunat süües kurtis Kristi juba päiksepiste üle. Ta meil ju üldse kuumust ei kannata.

Ma usun, et algavast nädalavahetusest naaseme juba klassikaliste kevadpiltidega (kirsid, magnooliad ja rohelus). Täna suundume Kärdile suvekleidikest ostma - ega lõputuna kestvas talves suvekotti väga adekvaatselt ei paki. 

Mia vehib uhiuue kastekannuga (tänud, Liina!) natuke viltu! Tegelikult vajavad kastmist meie metsiku üüriaia esimesed õitsejad, tulbid. Arvatavasti saab järgmisel nädalal neid juba õitsemas näha.

Ei ole kunagi liiga hilja lõpetada suusahooaega...

Lühidalt öeldes - tagasisõit ei olnud sama roosiline. Tohutult ummikuid, teetöid ja avariide pärast seisma pandud liiklust. Alles nüüd hakkab mu keha toibuma. Lapsed pidasid oluliselt paremini vastu - selgub et ka Kärdile meeldib rändamine, eriti meeldis talle Poola. Küll ta vaatas huviga aknast välja! Ta oli isegi natuke pahane oma emme peale, et see teda varem rändama pole viinud ega suurt-laia maailma talle tutvustanud:)

Aga fotokast pudenesid esmalt välja sellised pildid -

Need Trummi suusarajad on nagu oaas keset linna. Kui me sinna jõudsime, köeti parasjagu tünnisaunu ning raiuti basseinijääd. Mmmmmõnus lõhn, valgus, meeleolu...

 

Mia esimest korda suuskadel. Täitsa toredasti hakkas kohe libisema. Suusatama on ilmselt kergem õppida kui uisutama! 

Vahefinish!

Pärast lõpuspurti!

Kuidas Ungari meid vastu võttis, näete juba järgmises postituses.

Supelsakste, Läti põhjaranniku jne kaudu tagasi

Pilte päikselisest Eestist näeb ehk ikka ka, hetkel hakkab tagasisõit. Seekordne tandem koosneb minust, mu õest, tagapingil istuvast Miast ja kümnekuusest Kärdist. Me oleme enamvähem samas kooseisus kogu Balkani poolsaare läbi sõitnud, nii et mul ei ole vähematki kahtlust, et homme pärastlõunal istun ma juba kontora laua taga. Aga eks asi ise on ikka allolevast seeriast...:)

20 tundi piltides: värvitust Kesk-Euroopast valguse ja värvide sisse

Sellest on juba nädal tihedat kelgutamist-suusatamist-uisutamist möödas, aga ma panen ikka üles. Peagi saab fotoreportaazi tagasiteest.

Rongis Budapestist Brnosse. Pool aega neljatunnilisest sõidust istusime kupeekaaslastega vaikides, siis hakkas Mia korraga minuga bulgaaria keeles rääkima, mille peale krapsas püsti vastasistuv onu, kes oli enne rääkinud tsehhi keeles - "Te laps räägib bulgaaria keelt. Mina olen bulgaarlane...!" Järgmised kaks tundi läksid lenneldes ja ühtevalu lobisedes.

Brno rongijaamast oli võimalik väljuda vähemasti nelja väljapääsu kaudu. Ma valisin umbropsu ühe ja see oli nii lõpmata armas, et just selle väljapääsu ees seisis Helle eesti numbrimärgiga auto, mootor käis, tuled põlesid, ainult autojuht magas äsja Washingtonist saabunult ajavahet välja. GPS näitas, et meil on Tallinna 19 tundi ja 1600 km millegagi sõitu. Kell oli kümme õhtul.

Hommik Poola bensukas, kui esimene Statoil end ilmutab, on koju juba kiviga visata. Mia võtab endale hommikukakaod.

Natuke lund nägi Põhja-Poolas. Leedu oli peaaegu lumeta, lõunapoolne Läti ka. Mul tekkis juba hirm, et ei saagi suusatada... Riiast edasi hakkas ilm ja olemine jumet võtma. Ning esimese tõsise peatuse tegime keskpäeval Põhja-Läti rannikul. Totaalne valguseteraapia!!! Tasus öö otsa sõitmist!!! Kui peaks ka kohe otsa ringi keerama, oleks sõit olnud asja eest!

Kell 2 pärastlõunal võtame istet Pärnu Supelsakste kohvikus, kahetsedes, et pole selleks toredaks esmakohtumiseks pestud ja kasitud, väljamagamisest rääkimata. Aga toit on kosutav ja pärastlõuna meeleolukas.

Kus iganes on menüüs soe kanasalat praekartulitega, meenub mulle legendaarne Café Anglais Raekoja platsi Õpetajate majas. Sellist sooja kanasalatit, kui seal sai söödud, palju sai söödud, ilmselt minu maitsmismeel enam kunagi kogeda ei saa.

Kes joonistab sinitaevale kreeka tähti?

Niisiis leidis Ilmar Laabanit lugedes igaüks oma. Miale meeldis –

Väike kass kel on suured vurrud

su käpp juhatab tuulte koori

tähti langeb kui sa lööd nurru

ookean peegeldub su silmis

Mõnikord küsid sa endalt

miks sinu saba sind kardab

Ja allpool üks minu läbi aegade lemmikluuletusi. Ma olen sellele ka Toomas Liivi kirjandusanalüüsiloengus süvaanalüüsi teinud ning too ei muutunud seeläbi kehvemaks.

Vaikuse lõputu eepos katab samblana redelipulki

meenutades merele aegajalt kuninga surmaeelset tõotust

lõõmab tuleriidana suure lumepilve turjal

hulgub kivist palitus mööda linnatänavaid

purskub äkki tähesajuna kündva talupoja suust

Kes joonistab sinitaevale kreeka tähti

hukkuvaid laevu ja naisenägusid

jääva vaevunähtava joonega? Kes variseb aegamööda

õietolmuna hirmupuu okstelt

rõupade katkematusse unne

mis vuliseb ojana üle valvava liiva?

Igavik paljuneb määratumas salajases intsestis

vesipüksina tõuseb merest kalade igatsus

oi naeratavat miljonipäist leinarongi

oi nägusid pöörlemas surnuvankri rattaina

oi tasast laulu tühja puusärgi taga

Võibolla on peagi hävind kõik

mis pole julgend loobuda püsimast

võibolla jääb püsima ainult see

mis on julgend riskida hävimist

siis puruneb päike nagu muna

ja üle taeva valgub rebuna loojumatu päev

-------
Niisiis, kolm asja on elu edasikestmiseks Maal, täpsemalt siis Madjaritemaal, otsa saanud - sidrunipipar, neljaviljahelbed ning kohvi.

Fb noorusaegadel ringles seal mingi nimekiri asjadest, mis teevad eestlasest eestlase. No ja sidrunipipra ohjeldamatu kasutamine kõikide toitude maitsestamisel oli suhteliselt esirinnas. Nii et mina olen küll täisvereline eestlane. Ja mu Balkani kolleegidele maitseb sidunipipardatud toit ka väga.

Neljaviljapudru hommikuseks aseaineks on meil seitsmeviljapuder seemnetega (minu lemmik, Mia keeldub seemnete pärast söömast), riisihelbepuder (Mia keeldub söömast), tartrahelbepuder (Mia keeldub söömast), mannapuder (Mia palub mõnikord teha ja siis keeldub söömast), kaerahelbepuder (Mia keeldub söömast, tegin kaerahelbeküpsisteks, Mia keeldus ka neid söömast). Ainult neljaviljapuder päästab päeva!

No ja kohvi, teate isegi! Peab ikka Eestisse tulema! Pealegi on mul Pipi piletid ka võetud Näeme seal! Ja ärge selle sulaga ka liiale minge, mul on ikka plaanis suusatama minna!!!

Tänaseid muigamisi

Täna hommikul omast voodist kööki hüüdes: "Emme, ma ärkasin ellu!"

Laupäeval, pärast tunde kestnud koristusrallit: "Aitäh, et kõik ära koristasid!"

Magamisest: pärastlõunal kl kuus lõunauinakule, kell neli öösel ööunele

Müts maha kõikide lapsevanemate ees, kes planeerivad keset päeva oma lastele kosutava unepausi ning suudavad sellest ka kinni pidada! Meie seda teha pole suutnud. Tõele au andes pole me jätnud ära ühtegi üritust sellepärast, et see sõidab sisse võimalikku uneaega. Seega saab Mia keset päeva magada ainult juhul, kui ta on lasteaias või satub potentsiaalsel uneajal autosse. Viimane on magamisvõimalusena vastupandamatu, samas lasteaias ei kipu ka Mia eriti magama (graafik on niivõrd teistsugune meie kodusest rütmist).

Kaks esimest eluaastat magas Mia peaaegu kõik oma uned väljas – ööunele jäi ka väljas, pidi ainult peale passima, et ei unustaks last enne enda suikumist tuppa tõsta:) (Vahemärkuse korras: võib-olla tänu kosutavatele õhuvannidele pole Mia veel kunagi haige olnud, kui kaks ühepäevast palavikku välja arvata. Ta ei oska veel nuusatagi, sest tal pole olnud põhjust seda teha.) Mia mahtus hämmastavalt kaua vankrisse, siis kärusse ja lõpuks, kui ta ka vihmavarjukas – jalad rippu - magama jäi, panime tavaliselt koduaeda jõudes lapsele jalgade alla tabureti ning ta magas.

Aga sestsaadik, kui ta oma veermikesse magama ei mahu, pole me talle sisetingimustes päevasel ajal suutnud magamist selgeks õpetada!

Enda sõnul väidab Mia end lasteaias magavat, aga lõpuni ei saa teda selles küsimuses usaldada – ta räägib pärast lasteaiapäeva maad ja ilmad kokku, ning kui endal sõnad lõpevad, siis käsutab, et räägi ise edasi.

Ma pole kunagi saanud näiteks adekvaatset pilti sellest, mida laps lasteaias sööb – menüüs näib alati olevat kartulisupp ja kui ma küsin, kas liha ka pakuti, siis Mia noogutab, ikka pakuti ja kas porgandit ka – ikka porgandit ka jne jne, mida iganes ma välja käin. Teinekord muidugi on Mia taas hoopis teises tujus ning saab kole vihaseks, kui ma lasteaia kohta midagi küsin. „Ma ei taha sellest enam rääkida, ma ei taha seda lasteaeda meenutadagi!“

Aga jah tagasi magamise juurde - lugesin just suvist juttu sellest, kuidas me Miaga juunis Eestisse sõitsime (samasugust etteastet ootaks sel laupäeval, kui me autoga Eestisse tuleme) – auto on ikka see kõik see parem magamiskoht. Kui me jõulupuhkuselt tagasi tulime, ohkas Mia kohe mõnuga, kui oma autoistmesse sai, viie minuti pärast keeras poolküljetsi ning magas nii, nagu poleks ta kõik see aeg saanud voodis magades korralikult välja puhata.

Kõige ohtlikum on hakata kuhugi sõitma kella nelja-viie paiku. Eelmisel nädalavahetusel otsustasime me viimaks üsna meie kodu lähedal asuvasse Kesk-Euroopa suurimasse veekeskusesse minna, aga seks ajaks kui me parkimiskoha olime leidnud, magas Mia juba sügavalt oma hilist uinakut ning me tulime sama targalt tagasi. Järgmine päev läksime uuesti ja leppisime juba enne kokku, et juhul, kui ta magama jääb, äratame ta üles. Vaeseke jäigi muidugi taas magama ja sai peaaegu une pealt vette visatud. (Ma usun, et veekeskusest tuleb edaspidi veel juttu, aga peab ütlema, et asi on tehtud ungari parimate SPAde vaimus – seda asja need madjarid oskavad!)

Ebaregulaarne päevauni, mida see lapsuke iseenesest näib veel vajavat, tipnes eelmisel nädalal aga sellega, et kl kuus õhtul vajus Mia autos magama. Sai tõstetud tuppa, kl kaheksa katsusin vaesekest üles äratada. Ei võtnud jalgu alla. Miskipärast ei olnud me ise ka veel öösel kl kaks magama läinud, ja siis otsustaski Mia üles ärgata. Läksime kööki, sõime kõhu täis, lugesime korralikult unejuttu, pesime hambad puhtaks, ning läksime kl nelja paiku magama tagasi.

Ega muud ei olegi, kui et sellise rütmivaba elu juures pole oma hobide (loe: raamatute) jaoks peaaegu ühtki vaba hetke. Aga sellestki olen ma juba kirjutanud. Mis siis ikka, hiljuti lugesime koos Miaga Laabanit. Mõlemad leidsid oma. Mia jagu saab siia ehk ka üles.

Pilt on eelmisest suvest.

Tänane naljaannus

Segi nagu Kört-Pärtli särk
Mia paneb pükse jalga, topib ja sikutab ning just enne, kui need viimaks üles saab, tähendab: "Need ei ole püksid, see on hoopis särk."

Muide, Mial on endiselt täiesti ükskõik, mida ta kannab. Pole mingeid ilminguid selles suunas, et peaks kolm korda päevas kostüümi vahetama või riiete abil kellekski kehastama. Kui ma lasen tal ise riideid valida, siis põhimõtteliselt ei pane ta midagi selga.
 
Lumivalgukese teemal
Mia peegli ees: "Peeglike-peeglike, kes on seina peal?"

Mia nimetab end teiseks lumivalgukeseks ja toob tõenduseks, et neid on kaks, oma käekotikese, kus peal lumivalguke ja tema sõbranna. "Aga Mia, kui Sa lumivalguke oled, siis kas Sulle ka printsi jagub?", küsin mina. "Issi on minu prints!"

"Mia, magama!", "Ma ei saa, ma keedan pöialpoistele süüa!"

Mälust
"Mia, mida te sporditunnis tegite?" "Me tantsisime käest kinni, Luca ja Dorka ja Lena ja mina ja poiss ja poiss ja tädi ja tädi."

Eksole - olemasolevate laste nimesid ei mäleta, aga Luca - ta sõbranna eelmisest lasteaiast, keda ta pole peaaegu aasta otsa näinud, on kaljukindlalst meeles ja alati olemas.

Mia oma sünnipäevakülalisi ootamas.