Magamisest: pärastlõunal kl kuus lõunauinakule, kell neli öösel ööunele

Müts maha kõikide lapsevanemate ees, kes planeerivad keset päeva oma lastele kosutava unepausi ning suudavad sellest ka kinni pidada! Meie seda teha pole suutnud. Tõele au andes pole me jätnud ära ühtegi üritust sellepärast, et see sõidab sisse võimalikku uneaega. Seega saab Mia keset päeva magada ainult juhul, kui ta on lasteaias või satub potentsiaalsel uneajal autosse. Viimane on magamisvõimalusena vastupandamatu, samas lasteaias ei kipu ka Mia eriti magama (graafik on niivõrd teistsugune meie kodusest rütmist).

Kaks esimest eluaastat magas Mia peaaegu kõik oma uned väljas – ööunele jäi ka väljas, pidi ainult peale passima, et ei unustaks last enne enda suikumist tuppa tõsta:) (Vahemärkuse korras: võib-olla tänu kosutavatele õhuvannidele pole Mia veel kunagi haige olnud, kui kaks ühepäevast palavikku välja arvata. Ta ei oska veel nuusatagi, sest tal pole olnud põhjust seda teha.) Mia mahtus hämmastavalt kaua vankrisse, siis kärusse ja lõpuks, kui ta ka vihmavarjukas – jalad rippu - magama jäi, panime tavaliselt koduaeda jõudes lapsele jalgade alla tabureti ning ta magas.

Aga sestsaadik, kui ta oma veermikesse magama ei mahu, pole me talle sisetingimustes päevasel ajal suutnud magamist selgeks õpetada!

Enda sõnul väidab Mia end lasteaias magavat, aga lõpuni ei saa teda selles küsimuses usaldada – ta räägib pärast lasteaiapäeva maad ja ilmad kokku, ning kui endal sõnad lõpevad, siis käsutab, et räägi ise edasi.

Ma pole kunagi saanud näiteks adekvaatset pilti sellest, mida laps lasteaias sööb – menüüs näib alati olevat kartulisupp ja kui ma küsin, kas liha ka pakuti, siis Mia noogutab, ikka pakuti ja kas porgandit ka – ikka porgandit ka jne jne, mida iganes ma välja käin. Teinekord muidugi on Mia taas hoopis teises tujus ning saab kole vihaseks, kui ma lasteaia kohta midagi küsin. „Ma ei taha sellest enam rääkida, ma ei taha seda lasteaeda meenutadagi!“

Aga jah tagasi magamise juurde - lugesin just suvist juttu sellest, kuidas me Miaga juunis Eestisse sõitsime (samasugust etteastet ootaks sel laupäeval, kui me autoga Eestisse tuleme) – auto on ikka see kõik see parem magamiskoht. Kui me jõulupuhkuselt tagasi tulime, ohkas Mia kohe mõnuga, kui oma autoistmesse sai, viie minuti pärast keeras poolküljetsi ning magas nii, nagu poleks ta kõik see aeg saanud voodis magades korralikult välja puhata.

Kõige ohtlikum on hakata kuhugi sõitma kella nelja-viie paiku. Eelmisel nädalavahetusel otsustasime me viimaks üsna meie kodu lähedal asuvasse Kesk-Euroopa suurimasse veekeskusesse minna, aga seks ajaks kui me parkimiskoha olime leidnud, magas Mia juba sügavalt oma hilist uinakut ning me tulime sama targalt tagasi. Järgmine päev läksime uuesti ja leppisime juba enne kokku, et juhul, kui ta magama jääb, äratame ta üles. Vaeseke jäigi muidugi taas magama ja sai peaaegu une pealt vette visatud. (Ma usun, et veekeskusest tuleb edaspidi veel juttu, aga peab ütlema, et asi on tehtud ungari parimate SPAde vaimus – seda asja need madjarid oskavad!)

Ebaregulaarne päevauni, mida see lapsuke iseenesest näib veel vajavat, tipnes eelmisel nädalal aga sellega, et kl kuus õhtul vajus Mia autos magama. Sai tõstetud tuppa, kl kaheksa katsusin vaesekest üles äratada. Ei võtnud jalgu alla. Miskipärast ei olnud me ise ka veel öösel kl kaks magama läinud, ja siis otsustaski Mia üles ärgata. Läksime kööki, sõime kõhu täis, lugesime korralikult unejuttu, pesime hambad puhtaks, ning läksime kl nelja paiku magama tagasi.

Ega muud ei olegi, kui et sellise rütmivaba elu juures pole oma hobide (loe: raamatute) jaoks peaaegu ühtki vaba hetke. Aga sellestki olen ma juba kirjutanud. Mis siis ikka, hiljuti lugesime koos Miaga Laabanit. Mõlemad leidsid oma. Mia jagu saab siia ehk ka üles.

Pilt on eelmisest suvest.