20 tundi piltides: värvitust Kesk-Euroopast valguse ja värvide sisse

Sellest on juba nädal tihedat kelgutamist-suusatamist-uisutamist möödas, aga ma panen ikka üles. Peagi saab fotoreportaazi tagasiteest.

Rongis Budapestist Brnosse. Pool aega neljatunnilisest sõidust istusime kupeekaaslastega vaikides, siis hakkas Mia korraga minuga bulgaaria keeles rääkima, mille peale krapsas püsti vastasistuv onu, kes oli enne rääkinud tsehhi keeles - "Te laps räägib bulgaaria keelt. Mina olen bulgaarlane...!" Järgmised kaks tundi läksid lenneldes ja ühtevalu lobisedes.

Brno rongijaamast oli võimalik väljuda vähemasti nelja väljapääsu kaudu. Ma valisin umbropsu ühe ja see oli nii lõpmata armas, et just selle väljapääsu ees seisis Helle eesti numbrimärgiga auto, mootor käis, tuled põlesid, ainult autojuht magas äsja Washingtonist saabunult ajavahet välja. GPS näitas, et meil on Tallinna 19 tundi ja 1600 km millegagi sõitu. Kell oli kümme õhtul.

Hommik Poola bensukas, kui esimene Statoil end ilmutab, on koju juba kiviga visata. Mia võtab endale hommikukakaod.

Natuke lund nägi Põhja-Poolas. Leedu oli peaaegu lumeta, lõunapoolne Läti ka. Mul tekkis juba hirm, et ei saagi suusatada... Riiast edasi hakkas ilm ja olemine jumet võtma. Ning esimese tõsise peatuse tegime keskpäeval Põhja-Läti rannikul. Totaalne valguseteraapia!!! Tasus öö otsa sõitmist!!! Kui peaks ka kohe otsa ringi keerama, oleks sõit olnud asja eest!

Kell 2 pärastlõunal võtame istet Pärnu Supelsakste kohvikus, kahetsedes, et pole selleks toredaks esmakohtumiseks pestud ja kasitud, väljamagamisest rääkimata. Aga toit on kosutav ja pärastlõuna meeleolukas.

Kus iganes on menüüs soe kanasalat praekartulitega, meenub mulle legendaarne Café Anglais Raekoja platsi Õpetajate majas. Sellist sooja kanasalatit, kui seal sai söödud, palju sai söödud, ilmselt minu maitsmismeel enam kunagi kogeda ei saa.