Nii, nüüd tuleb ilus eesti talv selja taha jätta ning kevadele vastu sõita. Kuna Mia ema on töönaine - seda pealegi Ungaris - on Mia omas noores elus juba ligi kakskümmend korda lennukiga sõitnud. Seekord otsustasime minna autoga. Aga autoga mineku häda on see, et ei saa ega saa minema... ikka on veel miskit vaja ära teha, siis tuleb taas Mia lõunauinak peale, siis ongi õhtu käes, asjad ikka pakkimata... Lennukipilet lihtsalt sunnib end kätte võtma, asjad kohvisse loopima ja minek...
Autoga... praegu on siis mõte, et hakkame sõitma homme varahommikul kl nelja paiku, et olla hommikusöögiks Riias. Näis, kuidas läheb... Ja kui kaua me kokkuvõttes veel teel oleme. Tavaliselt olen ma teinud selle 2000 km peal pikema peatuse Krakowis ning nii kõrg- kui ka madal-Tatrates, aga seekord pole teada, kas tuleks järelejätmatult uhada või siis pigem Mia päevakavaga arvestada. Viimane muidugi tähendab, et oleme teel vist küll nädal aega. Aga mind tõesti oodatakse juba esmaspäev-teisipäev kontorisse.
Uh. Üldse ei tahaks minna. Seda enam, et kohe käändub kevadevalgus siinse kasuks.
Aga enne veel, kui minek, peaks tegema postituse selle kohta, mida 14 kuune Mia rääkida oskab; ma olen üsna veendunud, et järgnev kuu mõjub eesti keelele üsna pärssivalt.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar