Kõik on endine Ungarimaal... Võtame pühapäeva. Plameni emale on vaja kõnekaarti, et saaksime taga kontaktis olla, kui koolis-tööl oleme. Selleks siseneme Pannoni-maailma (Ungari suurim mobiiltelefonifirma), uksel haigutavad kaks nn uksehoidjat (tööhõivepoliitika näikse olevat ikka veel sama), kelle peamine ülesanne on juhatada meid järjekorranumbrimasina juurde (ja hiljem muidugi ka Mia meelt lahutada). Pärast järjekorratamist juhatatakse meid kõrge leti taha, kus meiega tegeleb vähemasti kolm laitmatus vormis klienditeenindajat. Nii komplitseerituks osutub kõnekaardi ostmine.
Esmalt nõutakse Ungari elamisluba!!! Kuna Plamenil on juba eelmisest päevast kogemus, et ilma elamisloata kõnekaarti osta ei saa, kaevan ma kotist välja oma diplomaatilise kaardi. Et seesinane kaart on üsna teistmoodi tavalisest elamisloast, panevad kolm "stjuardessi" pead kokku ning otsustavad lõpuks, et see sobib. Teen strateegilise vea ja räägin, lihtsalt ajatäiteks, et ostame kõnekaardi vanaemale... hakkab pihta, kas nii ikka tohib... lõpuks antakse alla, küsitakse vanaema nime, sünniaega ja -kohta...
Viimaks allkirjastame kaheksa paberit - rohkem kui autot ostes, nagu Plamen tabavalt ütleb - ja lahkume Pannonist nii umbes 200 kroonise kõnekaardiga, millega saab kõneleda ainult saja krooni eest, ülejäänu on lepingutasu. Ma ei tea, kas kõnekaardi laadimiseks peab kogu seda protseduuri kordama...
Töökaaslane Orsolya, Transilvaania ungarlane, väitis, et Rumeenias pidid ta vanemad viima selleks, et mobiilifirmaga tavaleping sõlmida, neile näha oma korteri ostu-müügilepingut.
Ma ei saa aru, MIS selle kandiga on...?
(Kevadist pilti Bp-st pakkuda ei ole, seega leppige paari aasta taguse sügisesega. Pildi autor on MK.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar