Mia küll oma alalhoidlikkusega minusse ei ole!
Meie ajutise kodu köögi ning elutoa vahel on kõrge kolmeastmeline maakividest trepp. Mia ronib sealt ise ilusti üles, aga alla tulla ei oska ning pealegi ei lubata ka. Selle kivitrepi suhtes käib ikka üks pidev hoiatamine ja ettevaatlikkusele manitsemine. Plamen koguni arvas, et me peaksime elupaika vahetama, sest Plameni ema, kes last hoiab, ei saa hetkekski end lõdvaks lasta, kuna laps võib trepist alla kukkuda. Tegelikkuses... seisab Mia ilusti uksepiida juures ja ootab kannatlikult, kui keegi ta trepist alla aitab. Kusjuures täna, kui ma teda tollest kolmest astmest alla aitasin, hüppas ta juba nagu väiksed tüdrukud kogu oma lapsepõlve treppidest alla hüppavad (mul ongi selline kontseptsioon, et täiskasvanuiga hakkab siis, kui trepist allajooksmise asemel sealt alla kõnnitakse - millal see teiega juhtus? Minuga vist kuskil 25 eluaasta juures).
Igaljuhul, rohkem majas lävepakke polegi, kui umbes 5 cm pakk esiku ja vannitoa vahel välja arvata. Ja mida ma näen - Mia kõõlub vannitoa lävepakul, proovib ja proovib varbaga paku kõrgust, üritab üliettevaatlikult seal alla astuda, aga lõpuks ikka ei astu ka. Ikkagi lävepakk ja pole ju lubatud. Kui ma seda nägin, pidin end herneks naerma...
Kuumade pliitide, radiaatorite jm pole ka seni probleeme olnud. Kui korra on selgeks saanud, et need on kuumad, siis hoiab Mia end kohe heaga eemale. Ja kui lähebki mööda, siis teeb meile kõigile selgeks, et on hästi teadlik, kui kuumad ja ohtlikud need asjad on...
Mu enda üks esimesi lapsepõlvemälestusi on seotud keldrissekukkumisega - olime läinud vanaemale külla, kes parasjagu keldris asjatas, no ja kui mina hea tujuga tuppa marssisin (ma isegi mäletan, kui mõnusalt hea tuju mul oli) ning siis kolinal köögi põranda all olevasse keldrisse kukkusin... sellist asja ei saa vist Miaga juhtuda, ta on nii üliettevaatlik meil.
(Pilte mu uue aparaadiga peab veel ootama, olgu siia üks mu suvine lemmikpilt - Minni rukkilillega)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar