Maiustamas

Tegemist on serbia desserdiga - mandlid või/ja pähklid purustada ning pannil pisut pruunistada, segada kvaliteetse meega ning nautida ühes naturaalse jogurtiga. Meile serveerib seda me landlady Krisztina, Serbias üles kasvanud ungarlanna, Mia assisteerib ning kiidab heaks.

Tere hommikust, põllumehed

Me oleme päris maakateks hakanud. Meil on kaks majapidamist, koer Salma, kes on toodud Iraanist, kus ta ringi hulkus, kass, kelle nimi mulle hetkel meelde ei tule, kutsume teda cica-cica (ung k. kiisu) ning ülisuur valge jänes Mimi. Mia ja Mimi ei ole veel kohtunud, õigupoolest eelmine aasta korra kohtusid, aga siis oli jänes poole väiksem ning Mia ei teinud sellest tittedele omaselt numbrit, et jänes mööda elutuba ringi kalpsab. Nüüdseks ei mäleta ta seda kindlasti, ning vahepeal on ka jänes nii ülisuureks kasvanud, et tuppa teda enam ei lasta, kuna ta närib juhtmed läbi.

Nii et jah, maaperele omaselt kütame muudkui ahju, lähme kl 9 magama, sest mis siin pimedas ikka teha, ning hommikul kl 7 ärkame iseenesest üles. Ma ei tea, kas maaõhk või mis, aga igaljuhul väga väljapuhanud tunne on. Alla Szentendresse tulemine on juba saabumine hoopis teise maailma. Vaat et kalosse jalga ei unusta...

Kui esimese töönädala pidas Mia ilusti vastu, siis reedel oli juba nutuvõru suu ümber, kui ma ära hakkasin minema, ning täna hommikul nuttis ja karjus juba lohutamatult. Natukese aja pärast läheb nutt muidugi üle, aga kurb on vaesekest niisuguses konditsioonis maha jätta. Keeldub teine jalgu all võtmast, roomab välisukse juurde ja karjub, vaat et taob pead vastu põrandat.

Vanaema siis muidugi tantsib ta ümber ning teeb käepäraste muusikainstrumentidega muusikat. Seda ma teadsin, et Plameni isast pidi saama Sofia ooperis laulja, aga sõda - kas esimene või teine? - tuli vahele, aga et ema ka avalikkuses laulmisega üles astus, ma ei teadnud. Igaljuhul tundub Mial kõrva olevat (ja minult ei saa seda eriti olla) - ta laulab juba "mõmm-mõmm, mõmm-mõmm, nutab karujõmm" laulu algust, samal ajal äiutamist imiteerides, ilusti järele.

Mida Mia hetkel järele ei teeks - tee korra ette ja kohe teeb järele. Ma näitasin vist aint korra, kuidas keelt suus ringi keerata ja nüüd ta muudkui keerab, ei saa kohe rääkidagi, sest on keeramisega nii ametis:) Imiteerib noa ja kahvliga söömist, sest kõik söövad ju nii. Seesama kivitrepp, millest ma mõni aeg tagasi rääkisin, aint korra sain talle näidata, kuidas sealt tagurpidi all tulla, tuleb...

See on mega, kuidas üsna hiljuti ei jaganud ta veel ei ööd ega mütsi ning nüüd näitab üles taibukust igal sammul.

14kuune Mia

Paar portreepilti, tehtud eelmisel nädalavahetusel, päris esimesed pildid uue kaameraga. Mia on minu arvates nii tõsine seepärast, et ta polnud kunagi enne näinud tumedanahalist inimest. Aga seal, ku olime, oli neid kohe palju. Päris tõsiseks tegi ta.

Inimene õpib kuni elab...

Lõunalauajutud briti kolleegiga - "earlier we were seeing each other, now we have became an item", ütleb Jerome.

Ma pole mitte kunagi kuulnud, et "being a couple" asemel öeldakse "being an item". Küsisin Jerome'ilt, kas "item" kasutatakse siis, kui "couple"-olemises ei olda veel kindel. Aga selgus, et "being an item" ongi sama võrdväärne ütlemine.

Jerome'iga on alati väga hariv rääkida.

Aga mis see Mia maailma puutub - võib-olla aint sedakaudu, et Mia kuulub samasse põlvkonda Jerome'i kahe pojaga; mis seda põlvkonda iseloomustab, räägin järgmises postituses.

Isten hozott Magyarorszagra!

Kõik on endine Ungarimaal... Võtame pühapäeva. Plameni emale on vaja kõnekaarti, et saaksime taga kontaktis olla, kui koolis-tööl oleme. Selleks siseneme Pannoni-maailma (Ungari suurim mobiiltelefonifirma), uksel haigutavad kaks nn uksehoidjat (tööhõivepoliitika näikse olevat ikka veel sama), kelle peamine ülesanne on juhatada meid järjekorranumbrimasina juurde (ja hiljem muidugi ka Mia meelt lahutada). Pärast järjekorratamist juhatatakse meid kõrge leti taha, kus meiega tegeleb vähemasti kolm laitmatus vormis klienditeenindajat. Nii komplitseerituks osutub kõnekaardi ostmine.

Esmalt nõutakse Ungari elamisluba!!! Kuna Plamenil on juba eelmisest päevast kogemus, et ilma elamisloata kõnekaarti osta ei saa, kaevan ma kotist välja oma diplomaatilise kaardi. Et seesinane kaart on üsna teistmoodi tavalisest elamisloast, panevad kolm "stjuardessi" pead kokku ning otsustavad lõpuks, et see sobib. Teen strateegilise vea ja räägin, lihtsalt ajatäiteks, et ostame kõnekaardi vanaemale... hakkab pihta, kas nii ikka tohib... lõpuks antakse alla, küsitakse vanaema nime, sünniaega ja -kohta...

Viimaks allkirjastame kaheksa paberit - rohkem kui autot ostes, nagu Plamen tabavalt ütleb - ja lahkume Pannonist nii umbes 200 kroonise kõnekaardiga, millega saab kõneleda ainult saja krooni eest, ülejäänu on lepingutasu. Ma ei tea, kas kõnekaardi laadimiseks peab kogu seda protseduuri kordama...

Töökaaslane Orsolya, Transilvaania ungarlane, väitis, et Rumeenias pidid ta vanemad viima selleks, et mobiilifirmaga tavaleping sõlmida, neile näha oma korteri ostu-müügilepingut.

Ma ei saa aru, MIS selle kandiga on...?


(Kevadist pilti Bp-st pakkuda ei ole, seega leppige paari aasta taguse sügisesega. Pildi autor on MK.)

Alalhoidlik laps

Mia küll oma alalhoidlikkusega minusse ei ole!

Meie ajutise kodu köögi ning elutoa vahel on kõrge kolmeastmeline maakividest trepp. Mia ronib sealt ise ilusti üles, aga alla tulla ei oska ning pealegi ei lubata ka. Selle kivitrepi suhtes käib ikka üks pidev hoiatamine ja ettevaatlikkusele manitsemine. Plamen koguni arvas, et me peaksime elupaika vahetama, sest Plameni ema, kes last hoiab, ei saa hetkekski end lõdvaks lasta, kuna laps võib trepist alla kukkuda. Tegelikkuses... seisab Mia ilusti uksepiida juures ja ootab kannatlikult, kui keegi ta trepist alla aitab. Kusjuures täna, kui ma teda tollest kolmest astmest alla aitasin, hüppas ta juba nagu väiksed tüdrukud kogu oma lapsepõlve treppidest alla hüppavad (mul ongi selline kontseptsioon, et täiskasvanuiga hakkab siis, kui trepist allajooksmise asemel sealt alla kõnnitakse - millal see teiega juhtus? Minuga vist kuskil 25 eluaasta juures).

Igaljuhul, rohkem majas lävepakke polegi, kui umbes 5 cm pakk esiku ja vannitoa vahel välja arvata. Ja mida ma näen - Mia kõõlub vannitoa lävepakul, proovib ja proovib varbaga paku kõrgust, üritab üliettevaatlikult seal alla astuda, aga lõpuks ikka ei astu ka. Ikkagi lävepakk ja pole ju lubatud. Kui ma seda nägin, pidin end herneks naerma...

Kuumade pliitide, radiaatorite jm pole ka seni probleeme olnud. Kui korra on selgeks saanud, et need on kuumad, siis hoiab Mia end kohe heaga eemale. Ja kui lähebki mööda, siis teeb meile kõigile selgeks, et on hästi teadlik, kui kuumad ja ohtlikud need asjad on...

Mu enda üks esimesi lapsepõlvemälestusi on seotud keldrissekukkumisega - olime läinud vanaemale külla, kes parasjagu keldris asjatas, no ja kui mina hea tujuga tuppa marssisin (ma isegi mäletan, kui mõnusalt hea tuju mul oli) ning siis kolinal köögi põranda all olevasse keldrisse kukkusin... sellist asja ei saa vist Miaga juhtuda, ta on nii üliettevaatlik meil.


(Pilte mu uue aparaadiga peab veel ootama, olgu siia üks mu suvine lemmikpilt - Minni rukkilillega)

Kohale jõudnud ja sisse seadnud

Sõit läks korda - startisime viimaks pühapäeva lõunal, ühe öö veetsime Leedus Marijampoles, teise kuskil Krakowi all teepealses motellis ning kohale jõudsime teisipäeva õhtuks. Ühtegi suuremasse linna sisse ei põiganud, isegi Kõrg-Tatratest suutsime seekord enamvähem mööda sõita (millest on kahju). Mia ennelõunasel mänguajal jalutasime niisama, kus juhtus, tee peale sattus ka üks IKEA, mille lastetubades me meelt lahutasime:)

Pärastlõunal katsusime rohkem uhada, ning ehkki õhtud kippusid suurest istumisest natuke virilaks, ei olnud väga hullu.

Kiirust ületasin aint korra, ja kohe oli ka politsei platsis - see juhtus veel kodutanumal, politseiprotokolli on kirjutatud Häädemeeste. Teatavasti on Pärnu-Ikla tee hea ning oli ka täiesti tühi. Trahv paluti kanda rahandusministeeriumi arvele - vägisi jäi mulje, et tegemist on eelarveaugu tõsise lappimisega... Ma parem ei hakka ütlema, kui suur oli trahv - mu vanemad loevad ka seda blogi - aga piisavalt suur, et reisieelarvesse auk tekitada. Kuna see oli mu esimene trahv üleüldse, siis Plamen lohutas, et kui jagada see summa kõikide nende aastata peale, mil ma olen autoga sõitnud (ja kiirust ikka ka ületanud), tuleb kuumakse väga väike. Mina mõtlen praegu nii, et ok - ma olen viimasel ajal EW-lt rohkem saanud kui olen suutnud vastu anda, olgu see siis pealegi minu "väike" panus riigi rahakotti. Kuidagi tuleb see trahvisumma ju endale talutavaks mõelda...

Meie seekordseks elupaigaks on väike maamaja Doonau (Duna-Ipoly) rahvuspargis, 10 km paekivist ja dolomiidist kaljudega ümbritsetud käänulist teed Szentendresse. Seal üleval on üsna teistsugune kliima kui siin all Doonau ääres. Ikka sajab veel vahetevahel lund. Üldiselt on aga selline pruuni kevade faas, aga eks siis nädalavahetusel tuleb minna vaatama, kaugel kevad on.

Aga kontoris töötada on SUPER - milline jõudlus kodustöötamisega võrreldes!!! Äkki õnnestubki järgneva kolme nädalaga kõik võlad kaelast saada.

(Pilti ei ole, ehkki mul on uhiuus fotoaparaat, aga on teine mulle koguni nii uus, et ilma manuaalita ei oska ma tast midagi välja võluda. Manuaali pole aga lugeda veel jõudnud.)

Paprikamaale...

Nii, nüüd tuleb ilus eesti talv selja taha jätta ning kevadele vastu sõita. Kuna Mia ema on töönaine - seda pealegi Ungaris - on Mia omas noores elus juba ligi kakskümmend korda lennukiga sõitnud. Seekord otsustasime minna autoga. Aga autoga mineku häda on see, et ei saa ega saa minema... ikka on veel miskit vaja ära teha, siis tuleb taas Mia lõunauinak peale, siis ongi õhtu käes, asjad ikka pakkimata... Lennukipilet lihtsalt sunnib end kätte võtma, asjad kohvisse loopima ja minek...

Autoga... praegu on siis mõte, et hakkame sõitma homme varahommikul kl nelja paiku, et olla hommikusöögiks Riias. Näis, kuidas läheb... Ja kui kaua me kokkuvõttes veel teel oleme. Tavaliselt olen ma teinud selle 2000 km peal pikema peatuse Krakowis ning nii kõrg- kui ka madal-Tatrates, aga seekord pole teada, kas tuleks järelejätmatult uhada või siis pigem Mia päevakavaga arvestada. Viimane muidugi tähendab, et oleme teel vist küll nädal aega. Aga mind tõesti oodatakse juba esmaspäev-teisipäev kontorisse.

Uh. Üldse ei tahaks minna. Seda enam, et kohe käändub kevadevalgus siinse kasuks.

Aga enne veel, kui minek, peaks tegema postituse selle kohta, mida 14 kuune Mia rääkida oskab; ma olen üsna veendunud, et järgnev kuu mõjub eesti keelele üsna pärssivalt.

Väike bibliofiil

Muusikataktis kõigutamise ja plaatide vahetamise kõrval on Mia vaieldamatuks lemmiktegevuseks "lugemine" – ta eelistab iga kell raamatuid mänguasjadele. Jah, väikse raamaturiiuli seadsime talle küll juba varakult sisse, aga suurt eeskuju lugemise osas pole paraku me üles näidanud. Mina olen Mia esimese eluaasta jooksul peale titeraamatute jõudnud läbi lugeda vaid (tagantpoolt ettepoole – Schinki “Ettelugeja”, taaskord Bergmani "Laterna magica", sirvinud (taaskord) Käbi Laretei "Otsekui tõlkes" ning nüüd võtan suvalistest kohtadest lahti Õnnepalu "Flandria päevikut"). Plamen on vist piirdunud Dostojevski "Idioodi" (müts maha - originaalis!) ja ühe väga huvitava paksu teosega, mis minul ikka alles lugemist ootab - Geert Mak "In Europe: Travels Through the Twentieth Century", kus 20. sajandi iga kümnend leiab käsitlemist mingite kindlate linnade kaudu. Nt aasta 1914 on Viini-aasta, 1956 Budapesti-aasta, 90ndad Balkani-aastad. Riia on oma peatükiga esindatud, Tallinna kohta on kuskil vaid paar rida - et näeb välja nagu Taani küla.

Mia lemmikraamatuteks on praeguse seisuga tuntud rahvusvaheliste muinasjuttude bulgaariakeelsed mugandused, need võtab ta kohe esimese hooga lahti, kui hommikul kööki läheb ning pudrupotike alles podiseb (raamaturiiul on ka köögis, kohe kokaraamatute all:), ning Catarina Kruusvali "Ellen's Apple Tree" Tõeliselt vahva lasteraamat, kus piltide järgi on palju jutustamist. Mitte et meil eestikeelseid raamatuid ei oleks, aga Elleni-raamatu illustratsioonid kohe kutsuvad vaatama ja lugema.

Kusjuures huvitav on, et raamaturiiulist võtab Mia peaaegu eksimatult välja vaid raamatuid, mida me oleme koos lugenud. Ning lappab neid väga ettevaatlikult leht lehe haaval ja kaua-kaua. Vist ainult sedasama Elleni-raamatut on pidanud natuke kleepima. Aga tegemist pole ka mingi papist raamatuga.

Auto tagaistmel istudes uurib Mia aga peaasjalikult maanteekaarte. Hetkel töötab ta läbi Turu saarestikku, ehkki hiljutine tee viis meid hoopis Haanjasse. Et ka siin paralleeli tõmmata, peab ütlema, et Plamen hoiab alati enda jaoks autos Rooma reisiraamatut. Esiteks viivad muidugi kõik teed Rooma ja teiseks leiab ta sellesse kaevudes lohutust, kui ma jälle ta kuhugi pärapõrgusse olen sõidutanud.

Aga tagasi raamatute juurde... Kui meil kodus piirdub Mia juhatamine raamatumaailma (üha väljendusrikkamaks muutunud) ettelugemis-jutustamisega, siis vanaema juures õpitakse juba - nagu selgus - tähti. Minuaegse aabitsa järgi. Selged pidavat olema l - lilletäht, e - emmetäht ja k - ka emmetäht. Sest emmel on nimi ka.

Niisiis ei ole asi võrreldes minu beebipõlvega muutunud, ning vaikne lugemaõppimise töö juba käib. Minu ema äsja meenutas, kuidas ma Kalevala eeposega liivakastis käisin (selle lastevariandiga ikka) ning kuidas mu varajasema lapsepõlve üks mustemaid päevi oli, kui ma Kalevala ära kaotasin (õnneks oskasid naabritädid selle meile uuesti postkasti sokutada). Teine natuke hilisem must Kalevala-päev oli veel - siis kui mu neli aastat noorem õde otsustas, et Akseli Gallen-Kallela illustratsioonid vajavad temapoolset lisa ning ta täitis värvipliiatsitega ära kõik A-d ja O-d.

Mial on suhe pliiatsiga õnneks veel nõrk.
__________

"Ettelugejast" ka veel natuke - kui see kunagi Varraku Iirise-sarjas ilmus, jäi ta mul esimese vannistseeni kohal pooleli (ju siis ei haakunud teiste raamatutega, mida samal ajal lugesin), aga nüüd, kui ma Kate Winsleti Hannana ette kujutasin (ehkki ma ei ole veel filmi näinud), tekkis hasartne üheöö lugemine. Raamat sai hoobilt näo ning hakkas jooksma nagu film.

Bergmanist ja Lareteist tahaksin rääkida ka, aga see pole Mia maailma teema...

Üks peaaegu et vastlapäev

Vanakal ja vanaka taga tittede mäel. Sõõrikuid sööma ühinesid meiega ka Mia vanaonupojad Timo ja Andreas.