Kummardus Ida-Virumaale (1)

17. augustil 2009. aastal olen ma siinsamas kirjutanud nii: "Siis - kuna Plamen pole ikka veel põhjarannikut näinud ega Narvas käinud - tahtsime sõita mööda rannikut itta, ent ilm ei olnud kõige parem, seevastu vaatamisväärsusi palju, jõudsime Vainupea ja Karepa kaudu ainult Toolse linnusevaremeteni. Kõik muu ootab veel ees. Peipsi rannik on õhkõrnalt uue nädalavahetuse plaanis." 

Aastal 2014, ehk siis viis aastat hiljem tegime me selle itta-sõidu viimaks teoks, ja kuna me mõnestki hilisemast Narva jõudmise katsest juba teadsime, et rannikut mööda sõitma hakates me iial "kohale" ei jõua, võtsime suuna Aegviidu kaudu Rakvere peale.

Niikaua, kui väljas vihma sajab, võib ehk veel eelmisest suvest rääkida, seda enam, et Ida-Virumaa meid üdini võlus! Minnes ütlesin ma Plamenile, et ilmselt näeb ta natuke teistsugust Eestit, industriaalsemat, võib-olla mitte nii üles vuntsitud... Aga kuna me tuhamägedele ja kaevandusväljadele ei läinud, jäi meile isegi Kohtla-Järvest rohelusse mattunud linnakese mulje. Esimene industriaalselt kole vaatepilt - nagu Plamen nentis - tabas meid hoopis tagasi Tallinnasse sisse sõites.   

Aga kõigest järjekorras (Mia luges ära, et meil oli reisil 14 peatuspunkti), esimene peatus, veel täitsa Harjumaal, Meie Küla Eitede Kodukohvikus. Me võime ju mõelda, et alustame kolevara ja lõunat sööme juba Sillamäel, aga reaalsus on alati pisut teine. llmselt tahtis saatus, et me seal hetkeks peatuks, kuna kodukohvik võõrustas parasjagu portugali pensionäre, kes olid kaart käes Tallinnast ühele väiksele väljasõidule tulnud ning pidasid kaardi kohaselt suurimaks vaatamisväärsuseks Tapat, kuhu nad siis ka edasi olid suundumas. Kuna kohvikuperenaine ei laitnud piisava intensiivsusega seda mõtet maha, astusin ma juurde, palusin vabandust ja tegin väikse ettekande Aegviidu kandi (kus me parasajagu olime) ning Lääne-Virumaa pärlitest ning joonistasin ka kaardile potentsiaalse päevateekonna. Oma arust tegin ma seda, mida iga kohalik, st eestlane oleks teinud, aga perenaine muudkui tänas, et kui tore, et nad nüüd niimoodi äkitselt giidiga kokku said. Mis giidiga!

Täitsa vahepalaks, tänane Vikerraadio reporteritund rääkis EASi Eesti kuvandi värskendamise protsessist ja rahvusvahelisest uuringust, mille käigus pidid paljurännanud äriinimesed midagi Eestile omast nimetama, ja kahjuks ei paistnud Eesti millegi poolest silma, v.a toit, mis oli selle uuringutulemuste järgi 128 riigi hulgas auväärsel 14. kohal. Mina, paljurännanud äriinimesena (see on nali!) oskaks kohe kolm asja nimetada, aga kuidas seda ikkagi turundada ja et see kõigile siiatulnuile silma paistaks ja ära tunnetatud saaks... Igaljuhul, nagu te aru saate, huvitab mind see teema.

 

Imeline koht see meie eitede külakohvik! 

Niisiis, Rakvere peale ja sealt edasi - meie nüüd ka kaardi järgi - kuhugi kolmnurka, kus näis olevat palju väikseid mulle täiesti tundmatuid mõisasid. Esimene, millesse sisse keerasime, oli Vasta mõis ja mõisakool, mis pidas parasjagu lahtise uste päevi!!! Üks kaheksanda klassi poiss saadeti meile ekskursiooni tegema ja kui ta taipas, et Plamen on välismaalane, läks ta sujuvalt inglise keelele üle: arhitektuur, ajalugu, tänane koolielu. Oli kaks täiesti valgustuslikku hetke - esiteks, et keegi viitsis täitsa lõpuni Plameniga inglise keeles rääkida ja teiseks - Eestis saab hea hariduse ja keeleoskuse ilmselt kõikjal (mis muidugi ei takistanud mind ikka Miat kesklinnakooli möllimast;)

Saime unustatud mõisate mängukaarti esimese templi ja lubasime veel osaleda. Ning keerasime Malla-nimelise mõisa peale, kus tabas mind tunne, et olen sattunud mahajäetud Thornfield Halli, mida tulekahju on rüüstanud ja mille peremees on lahkunud. Hästi võimsa tunnetusega koht.

Nimetatud mõisad jäävad geograafiliselt siiski veel Lääne-Virumaale, aga eestlaste "viimasest kantsist" Rakverest oluliselt ida poole. Tegime teiste ümbruskandi mõisate koha pealt südame kõvaks ja otsustasime end mitte lasta takistada ei suplusest Aa rannast ega vaadetega Ontika paekaldalt, vaid sõita otsejoones Toilasse, kus me kindla peale öömaja leiame. Öömaja aastatepikkusel etteplaneerimisel ma tugev ei ole ning üldiselt käitun ma samamoodi nii mööda Aadria rannikut sõites (mistõttu olen ma pidanud korduvalt autos ööbima) kui kui ka kallil kodumaal. Mille tulemuseks oligi see, et "Toilas keset juulit ilma etteteatamiseta öömaja saada.... dream on..." Tähendab, mitte dream on, vaid selle vaste vene keeles.... Booking.com näitas siiski ühte vaba tuba 50 km raadiuses, ehk siis enne, kui me tagasi Ontikale sõitsime, jalutasime Toila hirmsuures pargis, millest me kümnendikkugi läbi ei jõudnud jalutada, käisime mere ääres ja suundusime ööhakul Ontika mõisa.

Ontika mõisa peremehed, soome perekond, kellest, nagu ma hiljem kuulsin, on palju maaelu puudutavates saadetes juttu olnud, ostsid Ontika mõisa, tegid esmalt korda tallid, kus hobused all ja nad ise üleval elavad, ning mõisa mingi abihoone, millest tehti külalistetoad, kuna nii palju soomlasi hakkas külas käima ja öömaja paluma. Mõisaperemees Kalle (kes on muuseas slaalomi maailmameister) rääkis, et kui muinsuskaitsemees tuleb, hakkab see juba väraval karjuma, et mis kõik jälle valesti tehtud, näiteks sellele võssakasvanud risuhunnikule, millest täitsa kobe külalistemaja välja tuli, on veranda juurde ehitatud, mis kuidagi ei saanud ju originaalselt sinna juurde kuuluda, seega on mõisa enda renoveerimine ettevõtmine, mille peale ta muinsuskaitse-valguses pole julgenud veel mõtlema hakatagi.  

Aga sel ööl me neil teemadel veel ei rääkinud, vaid otsisime alles kedagi, kes meile toa kätte juhataks. No kust mujalt kell pool üks öösel ikka soomlast leida võib, kui saunast:)

Jätkub

... ja uus nädal Ungaris

Algab niimoodi: äratuskell on pandud poole seitsmeks, aga kell kuus on juba silmad lahti, sest kuidas oleks võimalik magada maha see hullutav kevad: metsikult õitsev kirss, mis aknasse vägisi sisse tungib, sirelid, toomingad - ka te mäletate, kuidas lõhnavad toomingad? - küünlas kastan, jaapani kirss, tuhandetes värvides roheline, soooooojus. Kl 7.04 läheb buss, mis paneb meid ühes kolleegiga 10 minuti pärast maha kohaliku tähtsusega välibasseinikompleksi juures, mis koosneb umbes 7 erineva temperatuuri, funktsiooni, sügavuse ja atrakstioonidega termaalveebasseinist, mis on avatud igal hommikul kl 6 ja kus ühes meiega mulistavad vaid sellekandi pensionärid. Ma elasin kolm ja pool aastat 10minutilise bussi- ja autosõidu kaugusel basseinist, ja ma ei käinud seal hommikuti, kui basseinivesi veel kergelt aurab ja mitte keegi sulle suhkruvatti, kebabit, grillitud maisitõlvikut ega basseininänni ei müü, mitte kordagi. Kuidas küll inimene ei suuda väärtustada seda, mis tal on? Ka see on ainult minu häda?

Pea kümmekond aastat olid me igakevadised jutuajamised Kristiga umbes sellised, et hallo, kuidas teil seal läheb, kas kevad ka juba tuleb? Ja Kristi vastu, et tuleb, aga visalt, eile sada jälle lund. Mina, et siin kõik õitseb  ja õlmitseb ja Ungari on kevadel ikka täitsa talutav, aga õhtud on muidugi pimedad, seega see pole ikka see... Mille peale Kristi, et õhtud on meil siin tõeliselt valged, valgemad kui kunagi varem... Ja ülejäänud jutt keerlebki valgete ööde ümber, millest mina olen ilma jäetud.

Ma ei tea, aga seekord ei ole mul isegi päeva pikkusele midagi ette heita. Kõike jõuab, jääb ülegi, aga suuresti vist tänu sellele, et lapsi ja logistikat, mis suure osa päevast ära hammustab, pole manu.

Kusjuures kolleege ka nagu eriti ei ole, kõik naudivad ilmselt kuskil kevadet - sest olgem ausad - tegelikult tuli ta sel aastal ka siia üsna hilja - , ja mul on kohati tunne, et ma olen selle alatise tööteoga oma koduse köögilaua taga pisut üle pingutanud...

Seega siis, esmalt väike jalutuskäik läbi hommikujaheduse, esimene bassein, kuhu me mõnuledes viskume on pluss 32, seejärel pluss 40 ja kui seal keha kuumama hakkab, võtame ette kaks erineva temperatuuriga ujumisbasseini. Siis tagasi kuuma basseini, siis jälle jahedamasse, kust me enam lahkuda ei taha ning üksteist kõvasti sundima peame. Jalutame bussi peale tagasi unistades sellest, et me tuleme pärastlõunal tagasi, meil on päevapilet, ja teeme korralikku sauna ja hüppeid külmaveebasseni. Ma pean vaatama, mis kell mu lennuk läheb.... Kell pool kümme olen ma kontorilaua taga ja kella kümneks on mul juba peamine arrangement juunikuiseks keskkonnakonfliktide lahendamise treeninguks Albaania rannikul tehtud!

Kui see ei ole paradiis, siis ma ei tea, mis see on. Plamen:  Of course, we miss many opportunities once we settle down. That's why tourism is so successful - brings you to new places for short period, with fresh eyes.

Ma lähen nüüd jalutan läbi õitsva Szentendre lõunale. Mõnikord võib ju tore ka olla:)))

Kevadine nädalavahetus Eestis....

Portselan ja martsipan

Küsisin Mialt, kas ta minuga Viimsisse portselanilaadale tahab tulla. Ta oli üllatavalt kiiresti nõus. Lähme, Mia aitab mul terve pappkastitäie kausikesi ja kannukesi valida... teeme tiiru majas, Hõbevalge näitust peab mõni teine päev uuesti vaatama minema, ja siis Mia: "Muudkui nõud ja nõud, kus siis martsipan on?"

Vaesekene! Pärast tegime pilti. Ma olen täiesti teadlik, et selle blogi nimitegelast pole ma aastat paar (verbaalselt) portreteerinud. Aga seitsmene on juba nii komplitseeritud olevus, et kergem näikse jätkavat beebinaljadega. Neid meil jätkub.

Ja selle pildi kõrvale hakkas näppu üks varasem pilt, no ei jõua nii kiiresti postitada kui nad suureks kasvavad. Peaks hakkama tegema "aasta eest samal ajal" postitusi.  Üks selline blogi on täiesti olemas.

Ja veel üks varasem, proffi käe läbi. Ega õe-venna suhe ainult ninnu-nännu ei ole, Mia pahandab ja kraakleb Theoga üksjagu, kuigi ma ei mõista, kuidas see on võimalik, sest Theost sulnimat ja koostööaltimat inimest olemas ei ole. Aga otsustavatel hetkedel oskab Mia end ikka kokku võtta ja asjalik vanem õde olla. Hiljuti sai ta ühes poes isegi poemüüjalt kingituse selle eest, et ta nii tragi õde on.

Kahekesi kõnnivad Ott ja Ott

Ilmajaam ütleb, et märts oli tavapärasest soojem ja päikselisem... ma ei saa aru, kas tegemist on mingi ainult minule omase haigusega... no ei mäleta, minu arvates on olnud pidevalt pilvine ja vihmane ja sombune ning isegi paaril päikseliselt päeval on olnud siiski väga külm. Kuigi kui nüüd meenutada, siis jah, on olnud mõned ülihead rulluisutamise õhtud, mis on lisaks looduse ja liikumise nautimisele avardanud minu arusaama Tallinna lähivaldade geograafilisest paiknemisest. Aga see vist siis ongi soojem märts, sest tavapäraselt peaks saama märtsi suusatada. Seda mäletab isegi seesinane blogi.   

Lastelaulu "Mina olen Ott ja Sina oled Ott, kahekesi kõnnivad Ott ja Ott" muidugi teate?! Meil on kodus konstantselt just selline olukord! Nimelt on kõik inimesed Theod ja kui mõne täiskasvanu koha pealt tekibki kahtlus, siis lapsed on kohe kindlasti Theod. Mia on Theo (Theo pole veel kunagi Mia nime öelnud), nii et meil on kodus Theo ja Theo. Ja muidugi olen ka mina Theo. Kui ma poisilt ta nime küsin, kinnitab ta alati nii näpuga enda kui ka minu peale näidates, et me mõlemad oleme Theod. Üks (!) kord õnnestus mul välja meelitada "emme" ja siis näitas Theo näpuga kohe ka enda suunas, et olgu, temagi on siis "emme" kui ma niiväga tahan:)