Sarajevo-Tallinn

Miskipärast on kujunenud nii, et umbes sel ajal, kui peaks autonina Eesti poole keerama, tuleb enne veel Bosnia Hertsegoviinas kiiresti ära käia. Jõulude ajal on selleks ka mõistlik põhjendus: kuna tegemist on vähemasti poolenisti islamimaaga, siis võib seal vabalt ka veel 24. detsembril kellegagi tööasju ajada.

Enam-vähem umbes nii juhtuski - mul oli väga tore koolitus Lukavaci tsemendivabrikantidega, kellel on oluline hoida kohalike elanikega häid suhteid, seda eriti peatselt avatava autokummide põletamistsehhi ning kohalike seas ringiliikuvate kuulujuttude valgel sellest, et öösiti lülitab vabrik oma puhastusfiltrid välja. Ma ise küll usun, et filtreid ikka välja ei lülitata, see on tohutult kulukas protsess, aga see Tuzla ja Lukavaci kandi õhk on küll LIHTSALT JUBE!!! See on jube haisev keemiline kokteil, mida nad iga päev sisse hingavad. Ausalt öeldes ei vastanud autokummide põletamise testtulemused ka ootustele, aga siin on tsemendivabriku austerlasest omanikud siiski muretsenud korralikud testseadmed ja regulaarse monitooringu. Kõrval asuvate sooda- ja koksitehaste keskkonnainvesteeringud jäävad aga sinna null Euro kanti.

Igaljuhul, pika jutu mõte on, et see on üks selliseid kohti, kus tajud globaalse saaste ulatust, tajud füüsiliselt, kuidas me oma elukeskonda hävitame ja teiseltpoolt - Bosnia on imeilus koht, looduse pärl, kui kellelgi on alla rannikule asja, käige Bosnia mägedes ka ära, aga kui võimalik, vältige seda Tuzla kanti.

Kõik see aeg, mis ma seal olin, sadas lund, sestap teile paar pilti suvisest Sarajevost, ma lubasin neid juba suvel postitada.

Need on kõige punasemad pildid, mida te võite sellest blogist jõulude ajal leida - mina siseruumides pilti teha ei oska, lisaks on olulistel hetkedel, näiteks Eesti Ungari laste ühisel piparkookide küpsetamisel või saatkonna jõulupeol fotokas maha ununenud või patarei just sel hetkel tühjaks saanud, kui jõuluvana tuppa astub. Lasteaia jõulupeol olin ma aga ülalnimetatud kohas. 

Kui töö läbi sai, oli mul ees läbida üks haldusüksus (Serblaste vabariik, Republika Srbska) ja muud seitse riiki (neid teate isegi). Mia muidugi rõõmustas, kui teele asusime: nüüd saab pikalt magada! Tundub, et mitte kuskil mujal ei puhka ta nii hästi välja kui autoistmes:) Kõikjal kuni Baltimaadeni kas sadas lund või oli teine juba maas. Riskisime siiski minna üle Kõrg-Tatrate ja sealne oli täielik piltpostkaart. Kui saanuks kõik need pereliikmed, kellega 24. õhtul kuuse all pidi kokku saadama, Tatra mägedesse võluda, oleks seda küll teinud!

See 24. õhtu kokkutulemine, maailma parim söömaaeg, luuletuste lugemine, laulmine, kinkide lahtiharutamine ja rääkimine on siiski seda pikka pimedat ja kohutavalt väsitavat sõitu väärt!!! Muidugi on lumetu detsember trööstitu, aga kui päike välja tuleb ja siis tundide viisi loojuma hakkab, kompenseerib ta nii mõndagi. 

 Ilusat aastalõppu, kallid sõbrad!  

Adrenaliinilaks

Detsembri alguses rajati Szentendre kesksele parkimisplatsile uisuväli. Tegemist on väga meeleoluka kohaga, mis näikse toovat kokku kogu sportlikuma osa linna elanikest. Lapsed on jääl, lapsevanemad rüüpavad väljaku ääres hõõgveini ning krõbistavad küpseid kastaneid. Tegemist ei ole säärase suure peaaegu et tühja halliga, kus me eelmine aasta uisutamist harjutasime, aga seltsis ongi palju toredam. Lisaks on õhtupimeduses tekkinud uisutada oskavate täiskasvanute seltskond; ühelt kutilt olen ma juba kaks uut trikki juurde õppinud. Tema õppis need viieselt, aga minul jäid need vahele. Ma arvan, et amatöörina oled kõik, mida uiskudel teha oskad, omandanud enam-vähem viiendaks eluaastaks. Jagasime siis mõtteid uisutama õppimise kohta - see on käinud täpselt ühtemoodi: lapsena vaatasime õhtul telekast võistlusi ja järgmine päev proovisime jää peal järele.

Miale on see juba kolmas hooaeg jääl ning sellest oli ka kohe aru saada. Esimene uisutamine käis endiselt käest kinni, mina omaette mõtlemas, et kuidas ikkagi meie uisutama õppisime, ma ei usu, et keegi mul käest kinni hoidis. Teisel korral tegime vabakava, st Mia astus juba omaette edasi, ehkki tempo ei olnud veel suurem asi. Õppisime selgeks ühe väikse (tõstetega) tantsu:) Ja kolmas kord keelduti mu käest kinni võtmast. No ja nüüd ta uisutabki! Korralikult tõukab edasi, väga ilusti keerab ringi, kukkuda ei karda, ei karda ka minna uisuplatsi keskele, kus teismelised tavaliselt kulli mängivad. Minu arvates võiks jõuluvana meile mõlemale ilusad nahksed uisud tuua!

Nalja ka. Üks nendest teismelistest on väga hea uisutaja, näitan teda Miale ja räägin, et vaata seda tüdrukut, ta saab nii uljalt uisutada, sest ta hoiab kätega ilusasti tasakaalu, natuke hiljem näen, et Mia on visanud mütsi keset uisuplatsi, aga ise uisutab käed hoogsalt külgedel. "Miks Sa mütsi peast ära viskasid?," küsin mina. "Sellel tüdrukul pole ka mütsi peas!", vastab Mia.

Igaljuhul on see tunnike või rohkem uisuplatsil, mis lõpeb kuuma tee ja koju magamaminekuga ütlemata mõnus. Lausa siuke Szentendresse kuulumise tunne tuleb peale. Ehkki just ühel hilisõhtul mööda Buda-poolset Doonau äärt valgustatud Parlamendist mööda imeilusasti renoveeritud ja valgustatud Margareti silla poole sõites, pidin tõdema, et kui ma üldse kuskil Ungaris end kodus tunnen, siis ikkagi siin, viis aastat peetud Ööbikutänava kõrgete lagedega residentsi läheduses. See on mu kodutee. (Ma katsusin teile Googlist renoveeritud Margareti sillast mõnda pilti leia, aga ei ole. Peab ikka jälle minema ise oma piiratud vahenditega tegema.)  Aga Mia on juba selline provintsineiu, kellele linnatoss kurku ja silma läheb ning hirmasti läkastama ajab.

Ööbikuresidentsi ajad on alatiseks möödas.

Ära pane tähele

Eile möllas siin üks väiksemat sorti torm - tuul puhus õhu puhtaks ja päikse pilve tagant välja, tuli paar tilka vett - mõnus iseloomuga ilm, lapsed lasteaias istusid muidugi toas. Jube!, ma ütlen. Aga niipalju sel tuulekesel ikka jõudu oli, et puhus sisse minu kontori vastas oleva kontori aknast, mis oli jäänud ööseks lahti, ning virutas pikali selle vastaskontori klaasseina, otse meie toa klaasseina vastu. Kuna see juhtus hommikul vara, siis kedagi veel tööl ei olnud ja keegi viga ei saanud. Aga täna on muidugi kõvasti kopsimist ja klaasidevahetusi ja tohutult klaasipuru. Otse loomulikult ei tule töötegemisest sellises lärmis miskit välja.

Sestap üks tänahommikune tsitaat Mialt: "Kas ma ilusaks võin minna?" Mina: "No võid ikka minna!" Mia võtab välja ühe kuivanud huuleläike, mille ma talle pärandasin, ja ise peegli ees läiget peale määrides kommenteerib: "Aga Sina ära pane tähele. Ainult vaata!"

Päikeseloojang kiisuga.

Lapse mõtted

Ühe hirmkõledal novembri päikeseloojangul  astusime Miaga sisse kohalikku chocolaterie'sse. See oli inimesi puupüsti täis, ilmselt oli kõigil läinud südame alt kõledaks, ja ma lubasin Mial valida ostmiseks kaks väikest asja. Kui me riiulite vahel ringi käisime, nägin ma jõulukalendrit ja küsisin Mialt, ega ta hoopis seda ei taha. Saaksime juba järgmine nädal hakata luugikesi avama. Mia, kes ilmselgelt nägi, et tema kaks kohe nauditavat asja libisevad käest ära, vastu: "Ei-ei, seda ei saa võtta, seda issi ei luba." Ning natuke hiljem optimistlikult, ise juba peos südamekujulist lutsupulka ning väikest sokolaadimuna pigistades: "Aga me lähme küsime kodus issi käest luba ja tuleme siis siia tagasi seda kalendrit ostma...."

***

Mia suur lemmik, siin juba ka varem tsiteeritud Juuksurilaul (Tungla sõnad, Pajusaare viis) lõpeb niimoodi -

Härra Laiskloom käib siin harva
/------/
mõtleb laisalt nüüd kas peaks
hakkama ehk kiilaspeaks

Ja absoluutselt iga kord, oma poolteist aastat või nii, on Mia küsinud laulu lõpus, kes see "kiilas" on, ja iga kord edeneb vestlus alljärgnevalt -

"Mitte kiilas, vaid kiilakas," ütlen mina, "kiilakas on selline inimene, kellel pole juukseid."
"Ja miks tal juukseid ei ole?"
"Võib olla pole kasvanud või on ära tulnud või hoiab kokku," seletan mina ning siis läheb taas heietamiseks, et kui näiteks mina oleks kiilakas, siis oleks ma juba ilmatuma rikas, sest sa ei kujuta ette, mis raha olen ma juustelõikuse ja värvimise alla magama pannud. *

See viimane seisukoht on juba rohkem Plameni jutusse kaasatõmbamiseks. Tõsi ta ka on, et juba tollesama Philipi juures käimine, kellest ülalmainitud lingi peal juttu on, maksis alati väikse varanduse (ma summat ei saa nimetada, sest mu vanemad loevad ka seda blogi) pluss muidugi edasi-tagasi sõit Viini. Philip läks õnneks (ehkki tegelikult muidugi kahjuks) ümbermaailmareisile ja pole sealt tagasi tulnud...

Aga Mia juurde tagasi tulles. Eile olid Pajusaare laulud jälle peal ja kui juuksurilaul lõpes, arenes kõik esialgu samamoodi - emme, kes on kiilas - mitte kiilas, vaid kiilakas. Kiilakas on see, jne jne... Ning siis tuleb dialoogis pööre.

"Ahah! Kas ta loeb...?"
"Mida ta loeb...?"
"Kas ta loeb raha?"   

Bingo!

***

Kui nüüd veel magusa ja sokolaadi juurde tagasi tulla, siis Mia ei ole üldse mingi maiasmokk. Minu küpsetistest sööb ta ainult pontsikuid, kommi meie juures peaaegu ei sööda (Ungaris muide komme üldse ei ole, siin ei ole peaaegu üldse magusatööstust ja Eesti komme saab väga jaopärast). Seda pildid demonstreeritud lutsukommigi on ta nüüd juba nädal aega lutsutanud. Kui aus olla (ehkki nii ei ole üldse ilus teha), viskasime me jaanipäeva ajal ära jõulude paiku saadud kommid. Homme, kui ringi käib Miklos, algab uus hooaeg - loodame siis selle saadusi mõistlikumalt realiseerida....


-----
* Lisaks sellele, et mul on lühike, tihti lõikamist vajav poisipea olen ma nimelt ka hõbehall, aga kuna see protsess hakkas peale juba 17 aastasel, siis ei ole ma halliks minekut vanusega kunagi sidunud ja mulle kaasa pole vaja tunda;)