Umbes kaheksa aastat tagasi toimus kuskil Euroopa südames, ma isegi ei mäleta, kas Belgias või Luksemburgis, üks hullemat sorti komöödiasugemetega draama, täiesti kohane minu tollase elu peavoolule, mis komöödiasugemetega draamast, vahetevahel ka ainult puhtast tragöödiast koosneski. Ometi õnnestus mul seal kokku saada ühe hilisema väga hea kolleegi ja sõbraga, kelle sõprus on seda hinnatum, et tavaliselt sellises vanuses uusi suuri sõprussuhteid enam ei sõlmita.
Too briti daam on Inglismaal hinnatud keskkonna-, sotsiaal- ja majanduskonfliktide läbirääkija ning ma olen temalt tolle viimase kaheksa aasta jooksul õppinud rohkem kui kõikidelt teistelt inimestelt selle aja jooksul kokku. Ja ma usun, et ma olen ise oma töökohal olnud seetõttu ka oluliselt kasulikum inimene, kui ma muidu olnud oleks. Pärast paadimatka, millest ma teile kohe pajatan, ning üht ühist koosolekut EBRDs, läks Diana pidama läbirääkimisi Inglismaa rannikuelanikega, kelle kodusid ähvardab järgmiste aastakümnete jooksul hävitada Inglise randade laialdane erosioon. Millal see kuskil juhtub, on muidugi omaette küsimus, aga tähelepanuväärne on, et juba otsitakse (ja seda dialoogivormis) probleemile lahendusi. Diana on inimene, kes kutsutakse näiteks välja siis, kui on vaja leppida kokku rahvusvahelistes kalapüügikvootides! Kes vähegi teab, KUI sensitiivne on teema, tajub ka, kui õigesti erapooletud moderaatorit kasutades asjale lähenetakse.
Need on tööteemad...
Niisiis veetsin ma viimase nädalavahetuse linnuparadiisi ja tundsin, et mõni teine, väheke ornitoloogiakalduvustega, võinuks minu asemel seda matka veel palju rohkem nautida.
Norfolk Broads on Inglismaa suurim märgala. Jõgede võrgustik, mis tekkinud kuskil keskajal turba kaevandamise tulemusena ja kus tänapäeva suurimaks „tööstuseks“ on kõikjal kasvava pilliroo töötlemine katuse- ja muudeks materjalideks. Pilliroogu on seal aga seetõttu, et kõik need jõed viimaks ühinevad ning voolavad merre, mis ei ole kaugemal kui kuskil 12 miili.
Minusuguse jaoks, kes hoolimata kõigest, mis olnud, üle paarikümne linnu tuvastada ei suuda, on The broads (ehk siis eesti keeli luht) palistatud väikeste keskaegsete külakeste, kirikute ja linnakestega. Teisalt taas otse jõe ääres elavate asukatega, kel paat seisab seal, kus tavalisel majal on garaaž. Nii et meie kuskil viiemiiline teekond, umbes nii palju jõuab pooleteisepäevaga, oli palistatud Ferry Inni-de, kodudisainipoekeste ning kirikukohvikutega.
Aga teate, mis tunne oli – tunne oli nagu sõidaks mööda Valgejõge, kus me noorena kanuutamas käisime, ainult et Valgejõe-äärsed lepistikud ning sööti kasvanud karjamaad pole kuskilt otsast kaitstud, need ju nii tavalised. Ning kohvikusse jõudes oli tunne nagu jõuaks Saaremaale - seal kerkib ka õdus kohvik ja olemine kõige ettearvatumal kohal keset metsikut loodust. Ja kuna õhtud olid ka valged, tekkiski selline koduste väärtuste väärtustamise tunne ja meeleolu. Paati astudes nägin, kuidas Diana vajus sedamaid mingisse zenni meeleollu, minul olnuks vaja kuu aega järjest valitsevast hullumeelsusest väljatulemiseks palju pikemat paadisõitu. Alles teise päeva õhtuks tundsin, et nüüd suudan juba nautida ja vooluga kaasa minna. Sinnamaani oleks tahtnud mu rahutu hing ikka veel kuhugi tormata ja tormata...
Videod Luhast, kui kellelgi huvi tekkis, näeb
siin
