Esimesel õhtul, kui nad läinud olid (täpsuse huvides võiks küll öelda, et kui ma olin nad kella poole neljaks öösel lennujaama viinud), panin mingi rahakupüüri raamatu vahele ja jalutasin linna limonaadi jooma. Ungarlased mõistavad limonaadi teha! Põhjaks on Trabiszodaks kutsutav heledatest viinamarjadest tehtud kihisev jook, pärineb vanast ajast ja teeb nüüd oma võidukäiku nagu meil Kellukese limonaad. Sinna sisse uhatakse laimi, apelsini, sidrunit, münti ning rohkelt jääkuubikuid. Kui juhtute siiakanti, siis kindlasti tellige!!!
Aga sellesama Traubiszoda pärast oleks ma peaaegu et restorani jäänud nõusid pesema. Ei kujutanud mina ette, et limonaadi eest nõutakse täiesti tavalises pizzakohas rohkem kui Tallinnas Raekoja platsil õlle eest! Ja me pole mitte Budapestiski! Minu arvates on Ungaris nende hindadega ikka midagi täiesti lahti. Mäletan, kuidas ma panin hiljuti Lidli kassas ära karbi kõige tavalisemaid raseerijad, sest hind oli nii üüratu. Järgmisel päeval ostsin sama karbi Pariisi peatänavalt Champs-Élysées'lt kolm-neli korda odavamalt ehk ühe euroga.
Mida ma aga limonaadi rüübates lugesin, hiljem kodus poole ööni veel ka, ning teine öö takkapihta, kirjutan ma järgmises postituses.
Praegu aga, kui Ungariski on päev sombuseks ja meeleolu kuidagi sügiseseks tõmbunud, on paslik panna paar pilti ühest udusest augustihommikust rabas. Minu suveprogrammi, millest enamik taas uude suvve lükatud, kuulus ka päikesetõus Kakerdaja rabas, mis on minu jaoks üks väga oluline koht. Ent sel ainumal hommikul (muide pärast seda hullu tormi, kui Väike-Maarja kirikutorn alla kukkus), kus see võimalik, oli päike paksu pilvemassi taga, ilm udune ning ma valisin Tallinna tee peale jääva Viru raba. Ja ikkagi oli tore täiesti inimtühjas rabas oma kaks-kolm tundi jalutada. Umbes niimoodi peaksid hakkama kõik päevad.
