Leiba, musta leiba!

Ungaris kuulsin ma Miat ikka vahetevahel söögilauas musta leiba küsimas, ent ega eriti ei reageerinud - esiteks pole musta (rukki)leiba seal kuskilt võtta ja teiseks ma pigem arvasin, et ta kordab järele, mida meie räägime. No ja söögilauas käib üks musta leiva jutt kogu aeg.

Üleeile jõudis Mia vanaemaga jõulupühadeks Tallinna, ja mida vanaema räägib! Kui nad esimest korda Miaga poodi läksid, oli laps leivaosakonnas suure häälega hüüdma hakanud - musta leiba, musta leiba! Ja kui siis vanaema ei olnud piisava kiiruga reageerinud, veelgi kõvemini karjunud, nii et vanaemal oli juba piinlik olnud, kuna võis jääda mulje, et last hoitakse näljas. No ja enne kassani jõudmist oli Mia jõudnud kaks viilu alla ka kugistada, nii kiiresti, et vanaemal tekkis kahtlus, et ta on leivaviilakad kuhugi poetanud.





Kuna varsti tuleb kindlasti pühadepilte peale, siis olgu siia pandud paar pilti 22 kuusest Miast, nii nagu ta sel sügisel oli. Esimene oleks vast hea pilt, kui see klaas, mille läbi pildistatud, nii must ei oleks.

...vahepeal...

Täna on olnud vist visuaalselt kõige ilusam päev, mida ma kunagi Ungaris olen näinud - kõikjal on paks-paks lumi, kaheksa külmakraadi. Meie kääbikumajale sarnane onnike tukub lund täis tuisanud aias, puudel on mütsikesed ning hirmus tahtmine tuli linnukestele ungari pekki välja riputada.

Hommikul vara viisin Mia ja vanaema lennuki peale. Parasjagu hiivas end läbi sinakasklaari õhu suur punane päikeseketas... ma olen vist kaks korda ainult Ungaris suurt punast päikeseketast tõusmas näinud (millest peab muidugi järeldama, et hommikuinimene ma just pole), mõlemal korral lennujaama sõites.

Eile õhtul saabusin sajusest Istanbulist, kogu Istanbulis veedetud aja lugesin paar aastat tagasi Nobeli kirjanduspreemia saanud Orhan Pamukit (väga poeetiline, väga kaasakiskuv lugemine) nii et bazaaris rääkisid kõik Pamuki häälega ning Pamuki tegelased taas bazaarikaubitsejate häältega. Kuna ma olin kogu selle aja ka parajalt haige (ning nüüd veelgi rohkem), siis toimus pidevalt mingi maailmade hägustumine ning füüsiliselt tuntav uitamine Pamuki 50ndate aastate Istanbulis, ehkki ma samal ajal ise hotellis kahe teki all külmetasin.

Seljakotitäie keraamikat ostsin, lisa neli aastat tagasi ostetud taldrikutele, mis on väga hästi vastu pidanud ning hommikulauda rohkelt värve toonud. Minu järgmine unistus on tuua ära mõned keraamilised seinaplaadid. Vaibakauplemine ei olnud plaanis, aga ikka läks nii, et ühel hetkel jõin kaupmehe tagaruumides õunateed ning avasime vastastiku jupiti oma elu, maitseeelistusi, ning samas kukutasime ka hinda. Pakkumisel oli muidugi kõike, vanu uusi, siidi, siidi-puuvilla vaipu. Aga ostma ei oleks ma ikkagi hakanud ühtegi neist. Vaiba, mille ma tõesti oleks ostnud, kauplesime me neli aastat tagasi 900 EUR 400 peale, suur hele ent igas asupaigas värve muutev siidi-puuvillasegu vaip, kusjuures kauplemisprotsess oli meeletult meeldiv ja avastuslik, ma mõtlesin veel hulk aega takkajärgi, et ma kirjutan sellest novelli.

Plamen oleks vist 900 ka lauale käinud, sest kaupmees - lisaks sellele, et ta hoobilt nii minu kui ka Plameni elukutsed ära arvas - võttis heaks ka arvata, et Plamen on Itaaliast. See oli viimase hingele küll nagu palsam, sest sinnamaani oli igaüks teda türklaseks pidanud, ning kui ma üldse kunagi olen Plamenit väga vihasena näinud, siis oli see just siis...

Selle vaiba me muidugi ostame, kui meil on OMA PÕRAND (variatsioon oma toast:) kuhu see panna. Mu ema siin ikka ahastab oma "kodumaatu ja lapse tahad ka kodumaata üles kasvatada"-sarjas, et meil ongi juba kõik muu olemas, aint oma seinu ei ole...

Üks asi oli imelik Türgis - kordagi ei saanud süüa, mis oleks natukenegi hea maitsenud. Ei ¤¤¤¤¤hotellis, kuhu oli mind majutatud, ega ka väljas. Ja eelmisest korrast ei ole ka mingeid mälestusi toidust. Samas lugesin kuskilt hotellibrozüürist, et türgi köök on üks kolmest maailma kuulsaimast köögist... Huvitav, kes see teine nende arvates on (esimeseks, ma kujutan ette, peetakse ikka alati itaaliat)?

Laps ja vanaema on muidugi ülihästi vahepeal hakkama saanud - majapidamist toimetanud ehkki väga palju siin toimetada ei ole. Ma ütlen, see naine tuleks panna elektrit genereerima, ma ei tea, mitu majapidamist saaks valgustatud, kui tema ringitoimetamise annaks kuidagi elektrimõõduühikuteks arveldada.

Mia aitab kaasa stiilis "Kaarist on kasu", roomab lausa kõhuli laua all, et ikka põrandaharjaga toidupurule ligi pääseda... Sõnad on ta vist kõik juba kuhugi salvestanud, sest aeg-ajalt üllatab ta meid sõnadega, mida poleks osanud arvatagi, et ta oskab. Aga viimastest keelearengutest tuleb kohe uus postitus.

Ning siis on veel üks hästi tore asi leidnud aset - nimelt on siis parasjagu ka jõudetunde, kus Mia vanaema on hakanud jutustama oma lapsepõlvelugusid, ja hilisemaid ka. Sellest tahaks ka kohe üht (ja hiljem ka rohkem) postitusi teha.

Ent jah, täna viisin nad lennukile, maandusid õnnelikult, homme hommikult kell 5 korjan Plameni Kelleti rongijaamast üles ning siis peame homme-ülehomme ühte või teistpidi hakkama sõitma, sest I'll be home for Christmas you can count on me.

Segi nigut pudru ja kapsad

Jätkame veel nimeteemal.

Mina: "Mis isa nimi on?"
Mia: "Mia"
Mina: "Aga mis siis Sinu nimi on?"
Mia: "Kaidi"

_____
Mina: "Mis isa nimi on?"
Mia: "Mia"
Mina: "Ei ole. Aga äkki Sa mäletad, mis vanaema nimi on?"
Mia: "Taadu"
Mina: "Aga mis taadu nimi on?"
Mia: "Vello"

Voila!

Jälle kord traditsiooniline naljanurk...

Mial on kokku üldse kolm nukku, ma mõtlen siin nukumõõtu nukku, keda saab kussutada, magama panna, pead paitada... Üks kolmest on Annecy, prantslane, kes on oma nime saanud linna järgi, mida Mia täpselt aasta aega tagasi väisas ja kust see nukk sai ostetud.

No saab siis Mialt üha küsitud, mis nukkude nimed. Tavaliselt on iga nuku nimi Mia, aga mõnikord tuleb talle ka õige nimi meelde. Eile pidasime näiteks sellise lühidialoogi Annecy nime asjus:
mina: "Mis nuku nimi on, kas hakkas a-ga. Aaaa..."
Mia: "Bee..."

Kuna Annecyst head pilti pole, olgu pilt Triinust, kes on tägi Inga kingitud. Pilt on küll ka peaagu aastatagune.

Paar visuaali

Kuna eelmises postituses pole tegemist just paraadpildiga, ent samas tahaks ikka ka näidata, et laps on vahepeal taas kasvanud (jah, juba on enam-vähem 90 cm-ni veninud), mis tähendab, et kohe-kohe jääb kapitäis riideid väikseks, panen siia ka paar "representatiivsemat" pilti.

Need on üldse vist minu kaks lemmikpilti sarjast "isa ja laps".

Üleeelmine nädal bulgaaria-serbia juurtega 5. aastaseks saanud Borissi sünnipäeval.

Neljakuusena Musta mere ääres.

Mina ei taha veel magama jääda

...viela juodan iltakahvit ja sitten lapset nukkuman, Sirkka ja Väpi tule pelamaan paskahousuja...

Niimoodi nagu I. Karjalainen laulab meil asjad päris ei käi. Nimelt on Mia sünnist (või noh viiendast päevast) saati meie juures maganud, mis tähendab ühtlasi seda, et keegi peab temaga alati koos magama minema. Kui see juhtun olema mina, siis mina küll enam üles ei ärka, ei selleks, et omaette raamatut lugeda, veelgi vähem, et Sirkka ja Väpiga seltsielu elada. Millest on hullumoodi kahju!

Pool häda seisab muidugi selles, et kui Plameni või näiteks vanaemaga jääb Mia kolme minutiga magama, siis minuga ta viskleb ja vähkreb ikka pikalt. Kui pikalt, ma täpselt ei tea, sest nagu öeldud, jään ma ise enne magama. Pikka aega võtsin ma seda "parim viis laps magama saada on ise magama jääda" rahulikult, ent nüüd hakkab mulle tunduma, et üks voodi on puudu. Mitte et meil Eestis seda voodit poleks olnud, aga sihipärasel kasutusel ta küll ei olnud. Siin Ungaris tuleb voodi alles osta. Üks trett Ikeasse on juba tehtnud, ent ei olnud sellist, mis meeldinud oleks. Pealegi huvitav, kuidas ta seal magama hakkab, meie voodis magab ta põiki, pressides meid kumbagi ise voodiäärele.

Kusjuures tihti on meil tänu varajasele magamaminekule (päris klassikalisel lapse magamaminekuajal Mia siiski magama ei lähe, rohkem seal kümne paiku ja pealegi) kella neljaks uni läinud, ja siis me arutame üle lapse pea igasuguseid ilmaasju, mida vastasel korral oleks õhtul musta notsut mängides arutanud. Paar päeva tagasi oli kell 4 öösel jutuks Balkanimaade mentaliteet ja minu Balkani kolleegide arusaam demokraatliku organisatsiooni tomimimisest ning organisatsiooni institutsionaalse mälu teadlikust kustutamisest.

Nii et see on üks lähitulevikus lahendamist vajav asi. Ja see lapse õhtul magamapaneku asi on olnud üldse kõige raskem asi viimase kahe aasta jooksul, ent teistpidi on see andnud ka palju võimalusi õhtuhämaruses või päikeseloojangul või ka päike alles kõrges taevas ringi jalutada, sest vankris jääb Mia otsekohe magama. Aga ühest hetkest on ikka normaalne, et laps käib välja mängimas ja toas magamas, mitte vastupidi.

Kuidas leopard onni otsis ja selle leidis

Oh jah. Ja veelkord oh jah. Ent see teine on juba kergendusohe. Pikk ja piinarikas Ungarisse tagasikolimine ning oma kodu otsingud on lõpuks päädinud väga õnnestunud leiuga Szentendres, kõigest 100 meetri kaugusel minu töökohast. Mis tähendab, et tuleb hoolega hakata lunastama oma eelnevat, aastaid kestnud sõelumist Szentendre ja Budapesti vahel. Kui kõik need emissioonid, mida me iga päev tööle ja tagasi ning iga paari nädala tagant lennukiga miskis suunas sõites kokku arvutame, on keskkonna heaks tehtav töö, mida me siin kõik palehigis teeme, absoluutselt suur null.

Ent meie uus majake, paarsada meetrit Doonaust, üsna suure räämas aia ning paari pirni- ja õunapuuga, on olnud eelnevaid seiklusi (mis sisaldas ka üsna valulikku ja kallist väljakolimist Rottenbilleri korterist, kus me jõudsime ainult kolm nädalat olla, kuid selle jooksul veenduda, et Budapestis ei taha me last kasvatada) väärt. Väljast on maja renoveerimata, ent sees on tehtud ilus remont ning toad-köök on väga hästi ja nutikalt sisustatud. Tunne on väga mõnus, ja kui ma siiamaani lugesin paralleelselt tagasitulekuga ka Eesti töökuulutusi, siis nüüd olen ma otsustanud vähemalt korra näha, kuidas me pirnipuud õitsele lähevad.

Majas on kamin, me saime eile juba mõnusa tule üles ja põlevate puude lõhna majja. Maja ees on lõkkeplats, kus tohib kaks korda nädalas lõket teha. Maja taga on kompostihunnik ja me naabrid on ilmselt juba mõistnud, et on saanud üleaedseks kellegi rohenäpu: Mia vanaema Budapesti-nutupäevad näikse olevat otsa saanud, siin maal on ta absoluutselt omas elemendis. Ma kahtlustan, et meil ei ole võimalik aeda samas seisus üle anda nagu me selle saime (nii on lepingus kirjas). Kui see hiiu naine kavatseb kauaks siia jääda, rajab ta ilmselt nii köögivilja- kui ka iluaia. Verandaga tuleb ka selleks ajaks, kui kevad lubab seal kohvi juua, midagi ette võtta.

Mia on neid kolimisi võtnud muidugi üliloomulikult. Tema arvates nii ilmselt asjad käivadki. Täna hommikul oli küll hetk jäädvustamiseks. Hommikul enne Mia ärkamist oli elutoa sofadelt võetud maha võetud katted ja pessu pandud. Kui siis Mia elutuppa tuli ja nägi punaste diivanite asemel valgeid, ehmatas ta küll hetkeks ära ja vaatas sellise näoga ringi, et EGA OMETI JÄLLE UUS KOHT??? Mis muidugi tähendab, et temagi arvates võiksime me siin natuke kauem viibida.

Olgu veel öeldud, et vähem sõita pole esialgu veel õnnestunud. Meie meespere põgenes kohe pärast sissekolimist nelja tuule poole - eile viisin Plameni Budapesti rongijaama, kust ta suundus Bulgaariasse ning täna varahommikul viisin Mia vanaisa lennuki peale, millega ta suundus tagasi Eestisse. Nii et naiste maja. Ja täna lähme visiteerime Budapesti jõuluturgu. See on küll The Timesi jõuluturgude nimekirjas (kus Tallinn esimene) alles 19. kohal, ent mulle meeldib ja mul on seal juba ka aastaid oma lemmikud (ikka portselani ja keraamika vallast), ning seekord on mul päriselt ka uusi nõusid vaja.

Päevasel ajal ei ole veel majast pilti teinud ja kuna mul on uus arvuti, ent õnnetuseks oli varastatud kotis mu Nikoni tarkvara, pole mul võimalik esialgu uusi pilte arvutisse laadida.