Mina mitte, mina istun tänasel jaaniõhtul Luksemburgis (kella kümneni hoidis valge ning meeleoluks mängis big band, ilm on jahedam kui Eestis), aga Mia küll. Juba mitmendat päeva, ning kokku tuleb ilma minuta nädalajagu päevi. Aga nagu Kristi ütleb - maale vanaema juurde minnaksegi pikaks ajaks, kogu suveks, ning pabistada ei ole siin midagi.
Meie lapsuke iseseisvub! Kaks esimest ööd ilma minuta oli mai lõpus, kui mina sõitsin Kosovosse ja Plamen jäi Miaga meie Ungari-maamajja. Kui ma tagasi tulin, mängis Mia parasjagu liivakastis, naeratas ja lehvitas, kui mind nägi - ehkki mina olin tema poole jooksnud nii nagu ma pole kaua aega kellegi poole jooksnud - ...ja mängis siis liivakastis edasi.
Nüüd tundub vanaema raportite järgi Mia olevat maailma parimas kohas. Sööb mehe eest (värske õhk!), keeldub tuppa tulemast muuks ajaks kui söömiseks, keeldub jalanõusid jalga panemast pärast seda, kui talle oli paljajalu murul peal jooksmist tutvustatud, käib saunas, võtab aiavoolikust karastavaid veeprotseduure, on teinud tutvust kõikide naabritädidega, kukub õhtul rampväsinuna voodisse.
Huvitav, kui mind ei ole pikemalt simapiiril, kas ta siis üldse mäletab, et tal on ka ema või tulen ma alles siis meelde, kui mind jälle näha on?
Lapsed kasvavat öösiti! Kui ma läksin Miat pärast seda, kui ta oli ühe öö maal olnud, vaatama, oli ta üleöö nii suureks kasvanud! Ma ei tea, mis mind nüüd pärast nädalast eemalolekut ees ootab!
Kuna mind maal pole, pole ka pilte. Need looduses (Hirvepargis) tehtud pildid on kuu aja tagused.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar