Nõnda võib vist need neli päeva kokku võtta – suur soe päikseline lõuna. Kuidas seal on võimalik elada tavalist elu, käia koolis ja tööl, seda ma küll ei tea. Sellise türkiissinise mere ääres ei ole ju võimalik teha midagi muud kui ainult lebotada. Meie Dubrovniku „kodu“ rõdu oli tõesti koht, millesse me kõik kolmekesi kohe ära armusime. Kõik hommiku- ja õhtusöögid möödusid edaspidi seal. Dubrovniku kodust veel niipalju, et tegemist oli väikese korteriga, mille nimi "Mia kodumajutus". Mia sellepärast, et pererahval oli endal ka väike kaheaastane Mia kodus ja sealt siis see nimi. Nõnda saidki neljaks päevaks kokku kaks Miat. Ja meie saime iga päeva 5 eurot odavamalt:)
Esimesel õhtul käisime lihtsalt kord all vanalinnas jalutamas ja jäätist söömas.
Teisel päeval võtsime juba tõsisemalt ette. Kõigepealt hommikupuder, burek, piim ja kohv rõdul (igaühele tema maitse järgi), seejärel Mia kärusse ja randa. Mia jäi vahepeal magama ja pikutas viluvarjus senikaua, kui meie Kaidiga kordamööda soolases Aadria meres käisime, seejärel linna peale. Ma ei liialda, kui ütlen, et Mia oli oma roheliste konnakestega kleidis sel päeval küll Dubrovniku staar. Oi kuidas ta inimesi heldima pani! Muudkui naeratas kelmikalt ja pilgutas kavalalt silmi – ja mitte üks turist ega kohalik ei suutnud ilma tähelepanu pööramata mööda minna.
Kolmandal Dubrovniku päeval tabas meid Kaidiga korraks mingi meeltesegadus ja me otsustasime mööda rannikut põhja poole edasi liikuda. Pakkisime asjad kokku, tassisime ülevalt alla auto juurde, jätsime väikese kohaliku Miaga südamlikult hüvasti ja hakkasime sõitma. Jõudsime umbes 50 km kaugusele saarele, jalutasime mere ääres, Kaidi sõi kohalikke molluskeid ning Mia vitsutas pannkooke ja flirtis kelneriga. Siis oli õhtupooli käes. Miskipärast jätkus meie kerge hullushoog ning me sõitsime veelgi põhja poole edasi. Õnneks tuli selge mõistus aga siiski enne õhtut koju ja me pöördusime kergendustundega Dubrovnikusse tagasi. Tassisime asjad jälle autost sadu treppe mööda üles, laotasime laiali ja istusime kergendustundega rõdule. Oehhh! Mõnus! Paradiis!
Järgmine päev veetsime eranditult lõuna pool ning pärastlõunal jõudsime ka Dubrovniku rivierasse Cavtatisse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar