Päike, tuul ja vesi - need me sõbrad kolmekesi

Mitte kuskil maailmas ei tekita suveilm sellist vastupandamatut kihu ära minna, tsivilisatsioonist põgeneda, metsa, mere, rohu ja taevaga üheks saada ning lihtsalt olla ja olla, kui Eestis. Alles sai teda oodatud, nüüd triivime juba suve südame poole... uh!

Eile õhtul Kakumäe randa jalutades ei osanud küll arvata, et ka merevesi on juba soe! Üleeilne veetemperatuuride tabel ütles, et vesi Tallinna lahes on umbes 13 kraadi, ja sestap ei tulnud meil pähe ujumisriideid kaasa võtta (olgu siin kohal öeldud, et Mial ei olegi veel ujumistrikood, aga viimane aeg oleks me suurele ujujale see muretseda), ent - rahvas hullas vees, ning loomulikult ühines nendega ka Mia. Ehkki ta ujumisraadius oli meie - täiskasvanute - ebakohase riietuse tõttu mõnevõrra piiratud. Täna loodame end parandada ja kõik kolmekesi ujuma minna.



Esimene ujumine see Miale sel aastal polnud - käidud on ka Aadria meres ning Belgradis Sava jõest moodustatud kanalis/järves, mis on belgradlaste lemmik suveveetmiskoht.

Aga nüüd peab kõikidele tubastele töödele kriipsu alla tõmbama ning kodumaa looduskauneid kohti ning sooje veekogusid avastama minema.
________

Hommikupoole käisime vanalinnas kohvi joomas. Juuresolevad pildid illustreerivad hästi me tavapärast kohvikukülastust. Naised joovad kohvi, Mia paneb pärast esimest paari ampsu leekima, tavaliselt kuhugi, kust saab üles või alla ronida, ning Plamen veedab kogu järgneva aja kuskil trepimademel Miat valvates...

Juba ma salaja proovin Su kingi...

... Juba ma salaja proovin Su kingi, kleidid on tead kui pikad...

Maal vanaema juures

Mina mitte, mina istun tänasel jaaniõhtul Luksemburgis (kella kümneni hoidis valge ning meeleoluks mängis big band, ilm on jahedam kui Eestis), aga Mia küll. Juba mitmendat päeva, ning kokku tuleb ilma minuta nädalajagu päevi. Aga nagu Kristi ütleb - maale vanaema juurde minnaksegi pikaks ajaks, kogu suveks, ning pabistada ei ole siin midagi.

Meie lapsuke iseseisvub! Kaks esimest ööd ilma minuta oli mai lõpus, kui mina sõitsin Kosovosse ja Plamen jäi Miaga meie Ungari-maamajja. Kui ma tagasi tulin, mängis Mia parasjagu liivakastis, naeratas ja lehvitas, kui mind nägi - ehkki mina olin tema poole jooksnud nii nagu ma pole kaua aega kellegi poole jooksnud - ...ja mängis siis liivakastis edasi.

Nüüd tundub vanaema raportite järgi Mia olevat maailma parimas kohas. Sööb mehe eest (värske õhk!), keeldub tuppa tulemast muuks ajaks kui söömiseks, keeldub jalanõusid jalga panemast pärast seda, kui talle oli paljajalu murul peal jooksmist tutvustatud, käib saunas, võtab aiavoolikust karastavaid veeprotseduure, on teinud tutvust kõikide naabritädidega, kukub õhtul rampväsinuna voodisse.

Huvitav, kui mind ei ole pikemalt simapiiril, kas ta siis üldse mäletab, et tal on ka ema või tulen ma alles siis meelde, kui mind jälle näha on?

Lapsed kasvavat öösiti! Kui ma läksin Miat pärast seda, kui ta oli ühe öö maal olnud, vaatama, oli ta üleöö nii suureks kasvanud! Ma ei tea, mis mind nüüd pärast nädalast eemalolekut ees ootab!





Kuna mind maal pole, pole ka pilte. Need looduses (Hirvepargis) tehtud pildid on kuu aja tagused.

Koju tagasi!

Eelmine nädal mahutas kahte päeva Serbias, kahte Ungaris, beebivõimlemise lõpupiknikku Tallinnas ning Sofia Adele aastast sünnipäeva eht-eestilikus maakodus. Nüüd peaks suurte sõitudega vähemasti suve lõpuni ühel pool olema (KUI siinkandis ikka ilma peab ja pole vaja seda kuhugi mujale otsima minna). Ja kui muidugi kohalikust kaubandusvõrgust 1. augustiks väärilise hilbu leiab. Miaga on kerge - pruudikleidi riidevarust saab ta ilmselt uhke kleidi, ent minu, st pruudi õe kleit ripub alles Londonis Monsooni poes:)

Kollaaz eelmisest nädalast.

Siin saavad kokku kaks suurt jõge - Sava ja Doonau. Mõlemad on mulle rohkesti ka tööd andnud.



Belgradis aega pildistamiseks ei olnud, see-eest oli Kalemegdanis väljas Dragoljub Zamurovici suureplaanilised võtted Serbia elust ja loodusest. Taaskord ilus maa ja ilusad pildid.


Mial tekkis täielik sõltuvus kuivatatud kikerhernestest, käis muudkui paberkott käes ja noppis teisi ükshaaval suhu. Kahjuks unustasime kaasa ostmast, huvitav ka Eestis neid ka leidub?



Beebidekooli lõpupiknikul ühes üle linna võimlemisõpetaja Solviga.

Allpool Sofia Adele ühes ema-isaga ning Mia viimase külalisena. Ei õnnestunud mul mõlemat tüdrukut üheaegselt teravalt pildile saada.

Reisipilte

 Mõne üksiku pildi peal õnnestus meil kõigil kolmel olla. Seesinane on tehtud Dubrovniku hispaania trepil. 

Tädi Kristi - kes muide, leidis endale Dubrovniku kullaärist oma peatse pulmakleidi juurde Dalmaatsia piirkonnale omasel moel tehtud filigraansed kõrvarõngad.

Mia sai paar nädalat tagasi Ungaris nohu (muide ungarlased on täiesti ruubiku kuubiku vääriliselt mõelnud välja, kuidas tavalise tolmuimejaga nohu ninast välja tõmmata:))) ning korrapealt nohust lahti, kui kibesoolasesse Aadria merre ujuma viidi.

Kaks naist Bosnias, beebist rääkimata (vol 4)

On aeg, et Kristi jutustaks viimase peatüki oma Balkani-reisist

Esmaspäev mahutas endas taas kuuetunnist sõitu, seekord alt mere äärest üles Põhja-Bosniasse Tuzlasse. Vihma kallas hommikust õhtuni. Sarajevoni läks ludinal, siis aga hakkas tee metsaste mägede vahel keerutama ja aeg muudkui läks ja läks. Pime, vihm, Tuzlasse jõudes tontlikud tehnomaastikud. Aga esimesest bensukast juhatatakse meid otse otsitud motelli. Väljas vihm jätkub.

Ja hommikul vihm jätkub. Samuti päeval ja pärastlõunal ja õhtul. Tuzlast ei ole mul õrna aimugi, sest Kaidi oli kella viieni õhtul tööl ning mina Miaga hotellis. Mia oli eriliselt hea tegelane: sõi, magas, vaatas raamatut, mängis palli, andis omal initsiatiivil mulle mitu korda musi:) Mia on eriliselt agar raamatuvaataja. Selle reisi ajal on ta lisaks kõigele muule selgeks saanud, et konn teeb krooks-krooks, part prääks-prääks ja jänes hops-hops, et majal on aken ja oraval käes tõru. Eriti meeldib talle üks kuula-kuula-raamat. Seal algavad nimelt kõik salmid sõnadega „kuula, kuula, jne“. Tänasel vihmasel Tuzla-päeval vaatasime Miaga kõik kaasa olevad kuus-seitse raamatut vähemalt viis korda nii ühte kui teistpidi läbi. Ja tundub, et ikka veel ei saanud küllalt.

Kella kuue paiku õhtul hakkasime sõitma Tuzlast Serbiasse Belgradi. Serbia piiripunktis nõuti enne passe miskipärast raha. Kuna Kaidi omandab lõunaslaavi keeli mängeldes ehk siis silte lugedes, siis tema sai aru, kui palju raha tahetakse ja ulatas onklile viis eurot. Ilmselt maksime nõutud maksu ära ja saime veel tagasigi - kolmsada kolmkümmend kohalikku raha!!! Väga kasulik tehing oli, sest selle raha eest viis Belgradisse saabudes üks autojuht meid hotelli juurde. Ise ei oleks küll selles kolme miljonilises linnakobaras õiget teed leidnud. Praegu siis istungi Belgradis hotellis. Lahtisest aknast kostab mustade serbia meeste erutunud skandeerimist – ei tea, mis puhul, aga võib-olla see on lihtsalt tavapärane viis õhtut veeta.



Täna on minu reisi viimane õhtu. Homme viib RECi autojuht Jani mu Budapesti tagasi ja sealt lennukiga koju. Märksõnad kokkuvõtteks? Bosnia loodus on VÕIMAS – ilus, puhas, vaheldusrikas; Aadria on oi kui soolane ja sini-sinine; reisikaaslastega vedas:)

Adjöö ja Eesti valgete ööde manu!

Pildil traditsiooniline Serbia külake Bosnia-Serbia piiril

Mis Su nimi on?

Suure Sõidu vahepeale jäi üks tähtis hetk. 1. juunil hakkas Mia küsimusele mis ta nimi on, vastama "Mia". Ehk siis 1,4 kuuselt. Oleks vast ennegi vastanud, kui oleks pähe tulnud küsida...:) Kusjuures hea meelega annab kõigile, kes õiges keeles küsivad, mis ta nimi on, korrektse vastuse.

Aga minu nime sai ta vaat et ennegi selgeks. Korraga hakkas ta siis, kui mu nime nimetati, seda järele ütlema. Hästi pehmelt, üliarmsalt. Plameni nime aga ei suuda veel öelda - ütleb umbes "pll" või nii. Ja ka sõnaalguse s-ga pole tal kõige paremad lood. Me ikka palume tal öelda "suss" või "saabas" - aga iga kord on mingi ise versioon. Muidu on ta küll keeleliselt väga tubli - nimetab järele pea iga sõna, mida palud ta öelda, ja uueks lemmikraamatuks on Alison Jay illustreeritud "Kuula-kuula" - imeilusad pildid, kunstnikul on ka kodulehekülg, mida tasub väisata. Nii et jah, kui ta siis läheneb selle raamatuga, ise muudkui "kuula, kuula" korrutades, heldib päris ära...:)

Pildil Mia oma tavapärase piimakokteiliga, kui teised Caffe Latte't joovad

Hetki meie Dubrovniku-rõdult

Keskpäevavärvid ning päikeseloojang meie korteri rõdult.


Hommikusöök - Jussi leib ning neljaviljahelbed on meil Miale alati kaasas, ükskõik kuhu me ka ei läheks.

Lõuna vahemäng - Dubrovnik

Kahe Bosnia ja Herzegoviina vahele jäi neli päeva Dubrovnikus - kirjutab Kristi

Nõnda võib vist need neli päeva kokku võtta – suur soe päikseline lõuna. Kuidas seal on võimalik elada tavalist elu, käia koolis ja tööl, seda ma küll ei tea. Sellise türkiissinise mere ääres ei ole ju võimalik teha midagi muud kui ainult lebotada. Meie Dubrovniku „kodu“ rõdu oli tõesti koht, millesse me kõik kolmekesi kohe ära armusime. Kõik hommiku- ja õhtusöögid möödusid edaspidi seal. Dubrovniku kodust veel niipalju, et tegemist oli väikese korteriga, mille nimi "Mia kodumajutus". Mia sellepärast, et pererahval oli endal ka väike kaheaastane Mia kodus ja sealt siis see nimi. Nõnda saidki neljaks päevaks kokku kaks Miat. Ja meie saime iga päeva 5 eurot odavamalt:)

Esimesel õhtul käisime lihtsalt kord all vanalinnas jalutamas ja jäätist söömas.


Teisel päeval võtsime juba tõsisemalt ette. Kõigepealt hommikupuder, burek, piim ja kohv rõdul (igaühele tema maitse järgi), seejärel Mia kärusse ja randa. Mia jäi vahepeal magama ja pikutas viluvarjus senikaua, kui meie Kaidiga kordamööda soolases Aadria meres käisime, seejärel linna peale. Ma ei liialda, kui ütlen, et Mia oli oma roheliste konnakestega kleidis sel päeval küll Dubrovniku staar. Oi kuidas ta inimesi heldima pani! Muudkui naeratas kelmikalt ja pilgutas kavalalt silmi – ja mitte üks turist ega kohalik ei suutnud ilma tähelepanu pööramata mööda minna.

Kolmandal Dubrovniku päeval tabas meid Kaidiga korraks mingi meeltesegadus ja me otsustasime mööda rannikut põhja poole edasi liikuda. Pakkisime asjad kokku, tassisime ülevalt alla auto juurde, jätsime väikese kohaliku Miaga südamlikult hüvasti ja hakkasime sõitma. Jõudsime umbes 50 km kaugusele saarele, jalutasime mere ääres, Kaidi sõi kohalikke molluskeid ning Mia vitsutas pannkooke ja flirtis kelneriga. Siis oli õhtupooli käes. Miskipärast jätkus meie kerge hullushoog ning me sõitsime veelgi põhja poole edasi. Õnneks tuli selge mõistus aga siiski enne õhtut koju ja me pöördusime kergendustundega Dubrovnikusse tagasi. Tassisime asjad jälle autost sadu treppe mööda üles, laotasime laiali ja istusime kergendustundega rõdule. Oehhh! Mõnus! Paradiis!

Järgmine päev veetsime eranditult lõuna pool ning pärastlõunal jõudsime ka Dubrovniku rivierasse Cavtatisse.