Vesi on ilmselgelt Mia element (ilmselt ka kõigi teiste beebide) - ehkki vette tal sündida ei lastud ning esimene vann oli üle mõistuse jahe.
Vettesünnitamise võimalus oli minu jaoks üldse ainus võimalus sünnitada. Või vähemasti nii ma mõtlesin (sest vesi on ka minu element). Vettesünnitamise loengutes oli meil käidud ning isegi Keskhaigla suure vanniga sünnituspalat oli meie päralt, aga teatavasti tegi kaks nädalat enne sünnitust avastatud süvaveetromboos sünnituse oluliselt keerulisemaks ning ükski ämmaemand endale sellist riski ei võtnud, et oleks mind vanni lasknud. (Veel takkajärgi vabandan kõigi ees, kes oleks võinud 19. jaanuaril 2008 suurt kaheinimese vanni kasutada, aga meie tõttu seda teha ei saanud.)
Kodus ma siiski vedelesin kaks sünnituseelset ööd vannis ja lugesin Liivamäe aktiivsünnituse raamatut, ehkki ma muidugi juba ka teadsin, et päris aktiivsünnituseks enam ei lähe, ent abi oli ikka...
Mis Mia esimest vanni puutub – siis tegin ma lihtsalt liiga jaheda vee, arvestades et mul endal on tavaks keevtulist vanni võtta ja nii ma oma sisemine temperatuurimõõduki alla häälestasingi. Laps muidugi karjus. Järgmine kord tuli minu ema Miat vannitama ning Plamen mäletab seda valulikult siiamaani, kui ühte kõige jubedamat ämmasekkumisjuhtu.
Hiljem oli vannis ülivägamõnus, aga väljatulemine käis suure kisaga.
Vann vanniks. Oma lühikese elu jooksul on Mia juba täitsa arvestatavalt ujumas käinud. Esimese satsi – 10 korda beebibasseini – määras neuroloog toonuses jalgade pärast, siis veel kümme korda – ega see halba ei tee - ja siis veelkord kümme – kuna laps polnud veel seitsme- või kaheksakuuselt käputama hakanud (hakkas täpselt üheksakuuselt).
Basseinikordade vahepeale jäi suvi. Käsmus ujutasin Miat vist küll 19 kraadises vees. Nautis. Välja ujus. Kui juba laps ujus, tuli pärast ujutamist ise ka ujuma minna. Ehkki nii külma poleks hea meelega tahtnudki...
Kusjuures kõige vapustavam selle juures on täielik usaldus minu vastu – ah, pannakse külma vette. Kui pannaks, on ilmselt kõik korras, tuleb ainult hoolega käsi ja jalgu liigutada...
Augustikuine Kassari laht – mille kohta Musta mere ääres üles kasvanud Plamen esimest korda sinna sattudes küsis, kus see meri siin on? – on muidugi täpipealt lastele mõeldud.
Septembrikuine Albena, Musta mere kuurort, kus lained käisid üle pea ning vetelpääste käis pidevalt järel, et kui uppuda tahate, uppuge pärast kella viite, siis on mul tööpäev läbi. Mia sättisime kõige kaugemale merepiirile, aga ikka niitis lainepojuke ta maha. Ning seda ta kartis.
Nüüd, kui neuroloog ettekirjutusi enam ei tee, oleme ise kord nädalas või nii Nõmme ujulas käinud. Ehkki lastebasseinis on vanematel väga keeruline navigeerida, saab hakkama. Ning laps on ülirahul. See näoilme, kui varbad jälle vette lastakse, tuleks üles pildistada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar