See virtuaalne päevaraamat on minu sünnipäevakink Miale. Kolmenädalase hilinemisega, aga sellest pole lugu, kuna niikuinii läheb aastaid aega, enne kui Mia seda lugeda mõistab. Umbes kolm nädalat läks mul aega, et välja nuputada, kas ma tahan oma üsna raskesti loetava käekirjaga vanal heal traditsioonilisel moel päevaraamatu pidamist jätkata või ma kolin siia ning katsun pisut süstemaatilisemalt ja järjepidevamalt üles märkida, mis meie pisiplika ja seeläbi ka meie elus juhtub. (Mis muidugi ei tähenda, et ma olulisematel hetkedel pliiatsi ja sulega ei tegutseks.)
Ja kõige selle taga omakorda hiljutine arvutivargus – kuus aastat elu, tööd ja mu isiklikku ajalugu varastati sõna otseses mõttes ära, hirmus vajadus on end verbaalselt ja visuaalselt taastada ja kosuda.
Mia Johanna ning kaks teist tüdrukut olid minu peas olemas juba 15 aastat tagasi. Aga saabus ta alles hiljuti, 19. jaanuaril 2008. Kusjuures ei olnud üldse kindel, et tegemist on ikka sellesama Mia Johannaga, sestap kogunes varunimesid üksjagu ning veel eelmisel õhtul enne perekonnaseisuametisse nimepanekule minekut tõmbasime sõna otseses mõttes loosi, ja tegime sohki ka...
Ning isegi veel ukse taga oma järjekorda oodates arvas Plamen, et Miast vast siiski piisab. Aga minu jaoks on see nimi just tervikuna tähtis. Kusjuures algselt üldse mitte nii mõelduna – minu Hiiumaa vanaema oli Marie ja vanaisa Johannes, nii et Mia vanavanavanemad on ta nimesse täiesti alateadlikult sisse pugenud.
Seevastu bulgaaria traditsioonide kohaselt pidanuks saama tüdruku nimeks ilma pikema jututa Mia Plamenova Petkova, kaks viimast siis feminiinsed variandid tüdruku isa ja vanaisa nimest, ning kogu nimesaaga piirdunuks vaid ühe eesnime leidmisega. See jäi ära. Mistõttu kannab Mia oma isaga sama perekonnanime (aga on ühtlasi siis ka perekonna esimene rebel), siiamaani on isade-vanaisade ees- ja perekonnanimed mööda järelkasvu edasi rännanud.
Aga nii see on, kui perepoeg kodunt kaugel südame kaotab. Ja see, kellele ta südame kaotab, kange eesti naine juhtub olema.
Seevastu - me tulime nimepanekult koju ning Plamen hakkas titat kohe Miaks kutsuma, minul võttis nimega harjumine hirmsasti aega. Esimesel ööl vaatasin läbi ööhämaruse last ja olin täiesti veendunud, et me oleme talle vale nime pannud. Sosistasin omaette erinevaid variante, kõik sobisid korraga paremini, kui see, mis juba pandud… Ajasin Plameni üles..., ta oli valmis minema järgmine päev uut nime panema, "ainult et," sosistas ta vastu, "mis siis, kui uus nimi valena tundub?"
Pildil on Mia viiepäevane.
Tore-tore, jään uusi sissekandeid ootama! Mis puutub nimesse, siis inimene vist siiski kasvab oma nime sisse ja seda on Mia hoogsalt teinud.
VastaKustuta