Stseen täna hommikust

Mial olid juba väljaminekuks sukapüksid, muidu püksid, traksipüksid ja villased sokid jalas, kampsun seljas, villane krae ümber kaela ning siis olid mõlemad vanemad ühtäkki oma arvutitesse kaevunud. Laps käis nõutult mööda palavat tuba ringi, kuni läks magamistuppa ja naasis sealt müts käes, nägu selline ees, et "pange see mulle ometi pähe ja lähme õue!".

Omas elemendis

Vesi on ilmselgelt Mia element (ilmselt ka kõigi teiste beebide) - ehkki vette tal sündida ei lastud ning esimene vann oli üle mõistuse jahe.

Vettesünnitamise võimalus oli minu jaoks üldse ainus võimalus sünnitada. Või vähemasti nii ma mõtlesin (sest vesi on ka minu element). Vettesünnitamise loengutes oli meil käidud ning isegi Keskhaigla suure vanniga sünnituspalat oli meie päralt, aga teatavasti tegi kaks nädalat enne sünnitust avastatud süvaveetromboos sünnituse oluliselt keerulisemaks ning ükski ämmaemand endale sellist riski ei võtnud, et oleks mind vanni lasknud. (Veel takkajärgi vabandan kõigi ees, kes oleks võinud 19. jaanuaril 2008 suurt kaheinimese vanni kasutada, aga meie tõttu seda teha ei saanud.)

Kodus ma siiski vedelesin kaks sünnituseelset ööd vannis ja lugesin Liivamäe aktiivsünnituse raamatut, ehkki ma muidugi juba ka teadsin, et päris aktiivsünnituseks enam ei lähe, ent abi oli ikka...

Mis Mia esimest vanni puutub – siis tegin ma lihtsalt liiga jaheda vee, arvestades et mul endal on tavaks keevtulist vanni võtta ja nii ma oma sisemine temperatuurimõõduki alla häälestasingi. Laps muidugi karjus. Järgmine kord tuli minu ema Miat vannitama ning Plamen mäletab seda valulikult siiamaani, kui ühte kõige jubedamat ämmasekkumisjuhtu.

Hiljem oli vannis ülivägamõnus, aga väljatulemine käis suure kisaga.

Vann vanniks. Oma lühikese elu jooksul on Mia juba täitsa arvestatavalt ujumas käinud. Esimese satsi – 10 korda beebibasseini – määras neuroloog toonuses jalgade pärast, siis veel kümme korda – ega see halba ei tee - ja siis veelkord kümme – kuna laps polnud veel seitsme- või kaheksakuuselt käputama hakanud (hakkas täpselt üheksakuuselt).

Basseinikordade vahepeale jäi suvi. Käsmus ujutasin Miat vist küll 19 kraadises vees. Nautis. Välja ujus. Kui juba laps ujus, tuli pärast ujutamist ise ka ujuma minna. Ehkki nii külma poleks hea meelega tahtnudki...

Kusjuures kõige vapustavam selle juures on täielik usaldus minu vastu – ah, pannakse külma vette. Kui pannaks, on ilmselt kõik korras, tuleb ainult hoolega käsi ja jalgu liigutada...

Augustikuine Kassari laht – mille kohta Musta mere ääres üles kasvanud Plamen esimest korda sinna sattudes küsis, kus see meri siin on? – on muidugi täpipealt lastele mõeldud.

Septembrikuine Albena, Musta mere kuurort, kus lained käisid üle pea ning vetelpääste käis pidevalt järel, et kui uppuda tahate, uppuge pärast kella viite, siis on mul tööpäev läbi. Mia sättisime kõige kaugemale merepiirile, aga ikka niitis lainepojuke ta maha. Ning seda ta kartis.

Nüüd, kui neuroloog ettekirjutusi enam ei tee, oleme ise kord nädalas või nii Nõmme ujulas käinud. Ehkki lastebasseinis on vanematel väga keeruline navigeerida, saab hakkama. Ning laps on ülirahul. See näoilme, kui varbad jälle vette lastakse, tuleks üles pildistada.

Keeltepaabel

Täna ööbis meie juures üks Tartus resideeriv biomeedik, kes rahvuselt ungari sakslane. Rääkisime muidugi inglise keeles, Mia meist välja ei teinud ning asjatas omaette hommikusöögilaua ümber. Siis tuli Tiboril korraga pähe Miaga ungari keeles rääkida, mispeale Mia end kohe püsti ajas ja end toolile nõjatades Tiboriga aktiivselt (omakeeli) suhtlema hakkas. Tõsijutt! Tibor oli selle peale peaaegu pikali kukkumas ning lubas helistada Ungari saatkonda või kultuurikeskusesse, mis meil siin ongi, ning rääkida, et üks allameetrine vajab keelekaitset, kuna ta on perekonnas ainuke, kes ungari keelt oskab...


Võib-olla kõlabki ungari keel Miale pärast peaaegu et üheksakuulist keelekümblust selle „kõige õigema keelena“? Kui me mullu septembris Ungarisse läksime – Mia oli siis seitsmekuune – ja ta lennujaamas esimesi ungarikeelseid fraase kuulis, pööras ta pea kohe rääkija suunas ning jäi ebatavaliselt tähelepanelikult kuulama. Mul ei olnud sel hetkel isegi meeles, et Mia jõuab esimest korda oma sünnieelsesse keelekeskkonda, aga ta reageering oli nii märgatav, et seda ei saanud eirata.


Inglise keelele ei reageeri ta kuidagi. Pigem vaatab tühja pilguga, kui vanemad üle ta pea inglise keeles suhtlevad. Mingi lastele mõistetamatu keel… Ungari keele suhtes mul on aga tunne, et talle piisaks üsna vähesest, et see keel üles korjata. No ja siis ta oleks tõepooles ainuke, kes seda ka korralikult perekonnas oskaks. Ega neid lapsi ole RECis vähe, kes oma rahvusvahelistele vanematele tõlgivad, mida poemüüja ikka täpselt ütles...


Ma ei tea, kas ma kujutasin ette, aga mulle tundus, et mingi äratundmise virvendus käis üle Mia-beebi näo ka siis, kui ma esimest korda autos Rebekka Bakkeni plaadi peale panin. Vähemasti võinuks ta Rebekka ära tunda, sest ma sõitsin kogu sügise Budapestist Szentendresse tööle ja tagasi Rebekka laulude saatel. Mis tähendab siis vähemalt tunniajast jazzivõtmes kontserti iga päev.


Aga muusikat Mia armastab, vahetab plaate (piisab nupulevajutusest), tantsib muusikakeskuse ees omaenda täiesti jäljendamatut tantsu, millesse ta pole valmis lisama mingeid elemente, mida ta ise pole välja töötanud, ning viimasel ajal ka ümiseb tihti omaette, kas siis midagi – tavaliselt oma saabast – kaisutades, või niisama aega surnuks lüües (no näiteks voodis oodates, et lapsevanemad ka üles tõuseks).


...turn around
break the bond
say goodbye to what is gone laulis Bakken kogu tolle sügise.

Aga ta laulab ka –

As long as there is a voyage away
There's always a journey back


Midagi päevakajalisemat ka: Mia hakkas täna jooksma, käed pikalt ette sirutatud. Asja juurde käis ka pidev kaagutamine:) Kuna kana (aga ka koera auh, kassi mnäu ja halearmas lambamäägimine) on selgemast selgem, üritasin järgmiseks süstemaatiliselt kukke tutvustada. Ta isegi korraks tegi täiesti puhta kikerikii, aga sai vist aru, et seda on ikka üsna keeruline hääldada ega pea tollega veel üle pingutama.

Kuidas Mia Johanna endale nime sai

See virtuaalne päevaraamat on minu sünnipäevakink Miale. Kolmenädalase hilinemisega, aga sellest pole lugu, kuna niikuinii läheb aastaid aega, enne kui Mia seda lugeda mõistab. Umbes kolm nädalat läks mul aega, et välja nuputada, kas ma tahan oma üsna raskesti loetava käekirjaga vanal heal traditsioonilisel moel päevaraamatu pidamist jätkata või ma kolin siia ning katsun pisut süstemaatilisemalt ja järjepidevamalt üles märkida, mis meie pisiplika ja seeläbi ka meie elus juhtub. (Mis muidugi ei tähenda, et ma olulisematel hetkedel pliiatsi ja sulega ei tegutseks.)

Ja kõige selle taga omakorda hiljutine arvutivargus – kuus aastat elu, tööd ja mu isiklikku ajalugu varastati sõna otseses mõttes ära, hirmus vajadus on end verbaalselt ja visuaalselt taastada ja kosuda.

Mia Johanna ning kaks teist tüdrukut olid minu peas olemas juba 15 aastat tagasi. Aga saabus ta alles hiljuti, 19. jaanuaril 2008. Kusjuures ei olnud üldse kindel, et tegemist on ikka sellesama Mia Johannaga, sestap kogunes varunimesid üksjagu ning veel eelmisel õhtul enne perekonnaseisuametisse nimepanekule minekut tõmbasime sõna otseses mõttes loosi, ja tegime sohki ka...

Ning isegi veel ukse taga oma järjekorda oodates arvas Plamen, et Miast vast siiski piisab. Aga minu jaoks on see nimi just tervikuna tähtis. Kusjuures algselt üldse mitte nii mõelduna – minu Hiiumaa vanaema oli Marie ja vanaisa Johannes, nii et Mia vanavanavanemad on ta nimesse täiesti alateadlikult sisse pugenud.

Seevastu bulgaaria traditsioonide kohaselt pidanuks saama tüdruku nimeks ilma pikema jututa Mia Plamenova Petkova, kaks viimast siis feminiinsed variandid tüdruku isa ja vanaisa nimest, ning kogu nimesaaga piirdunuks vaid ühe eesnime leidmisega. See jäi ära. Mistõttu kannab Mia oma isaga sama perekonnanime (aga on ühtlasi siis ka perekonna esimene rebel), siiamaani on isade-vanaisade ees- ja perekonnanimed mööda järelkasvu edasi rännanud.

Aga nii see on, kui perepoeg kodunt kaugel südame kaotab. Ja see, kellele ta südame kaotab, kange eesti naine juhtub olema.

Seevastu - me tulime nimepanekult koju ning Plamen hakkas titat kohe Miaks kutsuma, minul võttis nimega harjumine hirmsasti aega. Esimesel ööl vaatasin läbi ööhämaruse last ja olin täiesti veendunud, et me oleme talle vale nime pannud. Sosistasin omaette erinevaid variante, kõik sobisid korraga paremini, kui see, mis juba pandud… Ajasin Plameni üles..., ta oli valmis minema järgmine päev uut nime panema, "ainult et," sosistas ta vastu, "mis siis, kui uus nimi valena tundub?"

Pildil on Mia viiepäevane.