Paluks ilma klounideta jõule!

Tegin eilse sissekandega Miale liiga: jänkulaul on absoluutselt selge, algusest lõpuni. Kui viimaks märkas demonstreerida, laulis kohe mitu laulu jutti - ka "tiliseb, tiliseb aisakell" ning veel mõned jõululaulud on peas. Esimest korda üksinda lauldes tuli küll et "kuuse alla joogid viin", aga pärast muutusid joogid kookideks ning meiepärast võiks nüüd pärisjõulud pihta hakata küll. Ühes lume, aga ilma klounideta, paluks!

Kahel jõulupeol, mida mina olen sel aastal juba väisanud, on peategelaseks olnud kloun! Tähtsuselt järjekorras teine on Krabat, see on sarvedega tegelane, kes viibutab laste poole vitsa kui vaja, no ja lõpuks siis jõuluvana ka, ehkki tema istub tavaliselt kuskil nurgas ja miskit rohkem ei tee, kui annab kinke kätte.

Ungarlastel ongi nii, et 6. detsembril, püha Nikolause päeval käib lastele Miklos (kes on siis selline meie jõuluvana moodi tegelane) kinke toomas. Ma mäletan, et olin väga üllatunud, kui leidsin esimestel aastatel oma töölaua pealt 6. detsembril kingituse, ise muidugi algul ei teadnud ja hiljem taas polnud meeleski, et samamoodi tuleks oma kolleege juba nii varakult meeles pidada! Aga kogu jõulumeeleolu on siin täiesti teistsugune, krabatlikult lärmakas, ilma igasuguse jõuluharduse, -küünalde, -lauludeta, nii nagu meie seda tavaliseks peame.

Hiljem, 25. detsembril toob kuuse ingel (st ema ehib selle salaja ja üksi toas, sellal kui lapsed nt isaga kaubanduskeskuses aega viidavad) ning kingitused toob Jeesuslapsuke. 

Et teid veenda jõulupeol korraldatud tsirkuses, panen pildi.

Sellise trikoloorikeerutamise peale annab ikka tulla! Oh neid ungarlasi!

Detsembrikilde

Eile sai Mia sukeldumise selgeks. Senimaani oli ta hüpanud basseini jalad ees, nüüd näitasin talle paar korda ette, kuidas sukelduda - käed ja pea ees vee alla liuelda, mitte kõhu peale hüpata jne - ja juba ta sukelduski. (Kusjuures see minu näitamine oli rohkem selline kuivtrenn, ma ei saa ju lastebasseini pea ees viskuda). Räägin basseinis mingi regular'iga juttu ning mis ma näen. Laps hüppab kõik see aeg mullivanni äärelt (mis on ikka üsna kõrge) basseini. No nagu saarmaposs. Ilusti pea ees ja ikka kohe basseinipõhjani välja liugleb. Ja väga ilusti tuleb välja ka. Seda olen ma talle enne rääkinud, et kui vesi tuleb üle pea, peab end tugevasti põhjast jalgadega üles tõukama.

Tore näha, kui lapsel veega nii hea suhe on. Ma ei tea, kuidas Eestis, aga Ungaris - suurte ujujate maal - organiseeritakse juba nelja-aastastele ujumiskursusi, koolipoiste seas on populaarne veepall. Mia neljane sõbranna Lucika ujus äsja neljaseks saanuna juba väga ilusti. Et korralik ujumisoskus on olnud meie kodus üks põhiprioriteete, siis me töötame selles suunas edasi:)

____

Aga mitte pooltki nii andekas on Mia jõululuuletuse päheõppimises. Valisin Eesti lasteluule kuldraamatust kõige lühema luuletuse - neljarealise, mis kõlab nii

Olen alles pisikene,
lühike on minu lookene.
Kallis jõuluvana, tere,
palun anna piparkooke!

Mis siis omakorda Mia esituses kõlab nii -

olen alles pisike
lühike on minu lohuke
kallis jõulutere, tere
anna piparkooke

Ma muidugi pugisen siis seda kirjutades naerda, sest ta etlemine on tõeline mudilasklassika! Algab kole venitades ja iga sõna järele mõeldes ja mida "piparkoogile" lähemale, seda entusiastlikumaks muutub. Sõnast "looke" ilmselt aru ei saa, kuna vaidleb vahepeal vastu, et jõuluvana ju ei ole lühike, vaid suur ja pikk.

Nojah, mõnedel teist õnnestub seda veel kuulda.

Jõululauluks valisime "Jänkule ma jõulud teen", aga seegi vajab veel harjutamist!*** Aint hundi osa on hästi meelde jäänud.

___

Pärast seda, kui me oleme põhjalikult tudeerinud "Sööbikut ja pisikut" käib hambapesu Mia eestvõttel nii: alumisi hambaid harjates käime külas sööbikul, ülenimisi harjates pisikul. Siis tuleb oravahammaste kord (esihambad) ja siis hundi keel!

____

Rääkisin Miale, keda me sellisel erakordsel üritusel nagu Eesti Saatkonna korraldatud kohalike eesti laste jõulupidu näeme: Oliveri - ahah, Laurat - ahah, Hanna-Liisat - ahah, kaksikud. Oli Mia kommentaar Hanna-Liisa nimele.

Detsembripäikeses

Nojah, mis ma teha tahtsin, enne kui Türgi piltidele komistasin, oli panna üles paar pilti Miast. Selline tunne on, et blogi nimitegelast viimasel ajal eriti ei näidata. Siin ta on, niipalju kui detsembrikuine hommikuvalgus lubas pildile saada. Suur tüdruk juba, nagu ta ise ütleb, saab ta jaanuaris kümne aastaseks!

Kodeeritud sõnum mummile: Mial on äkitselt tekkinud kaisuloom - saarmapoiss:)) Varem pole ta ühegi looma vastu erilist huvi üles näidanud.

Ma näen nüüd ise ka, et tukka on vaja jälle kärpida. Ühe suvalise juuksuri juures me juba käsime pärast Mia enda suurt disainitööd. See ütles, et tukka ei saa nii lühikeseks lõigata, nagu ta ise lõiganud on, ning õhendas ja salgutas siis ka ülejäänut, mis tegi asja ainult hullemaks. Aga nüüd saab vist küll lõpuks sirge tuka ette lõigata.

(üks juhuslik meenutus)

Tahtsin blogi heaks hoopis muud teha, aga komistasin Türgi piltide otsa, seega - kaks mosaiiki aastaalguse reisist. Ma olen korduvalt Istanbulis käinud, aga alati kas detsembris või jaanuaris. Elamusterohke on ta muidugi igal ajal ja iga ilmaga, aga seda turismiraamatutes kirjutatud Istanbuli-fiilingut ma kätte saanud veel ei ole. Kuigi võib ka olla, et see on juba käest lastud - kuidagi rohkelt on see suurlinn oma pimedamat ja suisa vägivaldset palet meile näidanud.

No ja kuna Plamenit peetakse Türgis türklaseks ja pole miskit, mis teda tigedamaks teeks:))) siis suvist city breaki me Istanbuli ilmselt ei kavandagi:))) Alles hiljuti rääkis mulle Plamen, kuidas türklaste reaktsioon, kui me kunagi ammu-ammu Istanbulis patseerisime, oli tema suunas selline tunnustav, et vaat valge naise endale saanud... Rahule sind seal ei jäeta ja omaette olla ei lasta, sellega peab arvestama.   

Istanbuli ellu ja olemisse aitab palju selgust tuua selline nobelist nagu Orhan Pamuk, erakordselt poeetiline on ta "Istanbul. Linn ja mälestused". Sealt saab muide ka teada, et Istanbul elab pidevas uue maavärina hirmus.

Raamatutest ja fotodest

Marsruudilt Budapest-Turu-Helsinki-Tallinn-Stockholm-Viin-Skopje-Viin-Budapest (kus ma kohtusin paljude uute inspireerivate inimestega, aga jõudsin ka oma 22.11.77 sündinud õe 33ndale sünnipäevale) tõin ma Miale kaasa jänesepildiga kampsuni, tibuaplikatsiooniga pluusi, mustad peokingad, imeilusa talvemütsi, pikkade koibadega päkapikutüdruku, ühe Heljo Männi luuleraamatu ning Pipi (raamatu kujul). Väljaarvatud kaks viimast, võinuks kõik ülejäänu olemata olla. Ma arvan, et me ei tee peagi algavat sokiriputamise ja päkapikurallit kaasa. Esiteks ei mahu raamatud soki sisse, teiseks ei jaksa neid iga päev ikka osta ka ning kõik muu (muusika tuleb siit küll välja arvata) jätab Mia absoluutselt külmaks. Ta ei saaks mõhkugi aru, miks peaks päkapikud hakkama talle kommi ja muud nänni tooma. Tädi Pille juba tõi kivikesi (valged arahiisikommid) ja nendest jätkub jõuludeni:))

Mul ei ole ikka veel pilte tädi Helle ja tädi Pille meeleolukast siinviibimisest. Sestap olgu õiendatud üks vana võlg Martin Munkácsi näol. Tegemist on ühega paljudest Ungari headest fotograafidest, kes oli muideks esimene, kes tõi modellid moesessiooniks stuudiost välja, ja kelle ilmakuulus näitus "Think while you shoot" on lõpuks kodulinna tagasi jõudnud. Kõigil, kel siiapoole asja, soovitan ma väga seda Ludwigi muuseumisse vaatama minna!

Muude kuulsuste hulgas fotografeeris Munkácsi rohkelt ka Katharine Hepburni ja minu üllatuseks tehti juba siis "enne ja pärast" fotosid. Munkácsil on üks hirmus hea kontrastide sari, a'la New Yorki pilvelõhkujad ning nende jalamil laiutav surnuaed, ning selles sarjas on ka pilt Hepburnist naturaalist, väsinud naha, suurepoorilise ninaga, kortsus laubaga naine, allkirjaks "Kathy" ning seesama retušeeritult, allkirjaks "Hepburn", nii nagu me teda teame.

Aga põhiline on ikka see, et Munkácsi seisukohavõtt selle kohta, mis on fotograafia, kuidas teha head fotot, millist kaamerat millise töö jaoks valida jne kõlab 100% kaasaegsena. Asenda pimik photoshopi või lightroomiga ning mitte midagi ei ole peamistes fotograafiapõhimõtetes viimase 80 aastaga muutunud. Ja tegelikult ei ole ju ka hakatud paremaid fotosid tegema, geeniust ei piira ükski aeg ega tehniline võimalus.

Kusjuures see on meile juba teine hää fotograafiaelamus Ludwigist, eelmine aasta rippus üleval Robert Capa, eelmise sajandi kuulsaima sõjafotograafi (ka ungarlane) isikunäitus. Sellist inimestemurdu, kui Capa näitusel, olin ma varem ainult muuseumiööl ning Vatikanis kogenud. Mia on kõik näitused muidugi ilusti kaasa teinud, aga aasta pressifotode väljapanekule me temaga siiski enam ei läinud. See-eest käisime vaatamas teist toredat näitust - mehhiklase Fernando Botero paksukesi. Väga muhe oli. Ta kohe ei oska peenikesi joonistada, isegi Kristus ristil oli ülekaaluline, kusjuures nagu ta jutust aru oli saada, ei tee ta mingeid statemente, vaid on lihtsalt võlutud ümarustest ja volüümist. Nii kosutav!

Kui aga Ludwigi muusumi juurde tagasi tulla, siis muuseumihoone ja sinna juurde käiv kontserthall on ise ka vaatamisväärsused. Oma selge joonega nii erinev kogu ülejäänud Budapesti arhitektuurist.

PS! Selle sissekande ajal kukkus postkasti ülalkorruselt selline kiri: "Due to the recent weather forecasts for the afternoon with huge snowfalls in the area of Budapest and the expected chaotic traffic situation due to very probably icy road conditions - on behalf of Marta – I kindly ask you to leave the Szentendre HQs for home as soon as possible but latest by noon today. If the conditions will have no change for tomorrow and if it is possible, please, work from home also tomorrow similarly to this afternoon."

Kusjuures täiesti asjakohane - mul on ka veel suvekummid all. Praegu aknast välja vaadates tundub küll, et garaazini selle lumega enam ei jõua. Ilusat talve meile!

"Arened täiesti normaalselt, oled suur, paks ja raske"

Ma vabandan ilmatuma pausi pärast ja luban kõigest kirjutada järjekorras, ent vahepalaks tuleb see - ema andis mulle hommikul lugeda (seda lauset tuleb tõlgendada nii, et ma olen kolmeks ja pooleks päevaks Eestis) oma päevikut, täpsemalt siis seda, mida ta kirjutas minule. Sünnihetkest kuni minu 1,9 aastaseks saamiseni. Siis suri mu vanaema ja ema päevikupidmine jäi ka katki. Siinkohal tuleb kohe öelda, et ehkki mu Hiiumaa-vanaema suri minu väga varajases nooruses, rääkisin mina kuni kooliminekuni tugevat hiiu murret.

Mul on hea meel, et päevik seisab siin, mitte ei rända minuga kaasa. Ma oleks ta kindlasti juba kuskile ära kaotanud, nii nagu ma olen kaotanud sadu kirju ja tuhandeid pilte. Eks ma olen seda nooruses ka sirvinud ning põhiasjad on kõik teada, aga nüüd oskab sellega palju paremini dialoogi astuda.

Ma olin sündides suur laps ("kaalusid 4 kilo ja 200 grammi, olid päris tore, sest ei olnud väga väike, see-eest aga kiilakas") ja juba kümnepäevaselt läksin üle lehmapiimale, sest vanaisa suri ja matustel kadus emal piim ära ega tulnudki enam tagasi. No ja päevikust selgub, et kui ma vanaema toita olin, segas ta piima hulka veel suhkrut ja võid ka, et see ikka maitsvam oleks. Ime siis, et ema arsti käest nahutada ei saanud, et laps on nii suur, et ta ei hakka kunagi ise kõndima - nagu päevik ütleb, kaalusin ma viiekuuselt 10 kilo!!! Aga olgu ajaloolise tõe huvides öeldud, et käima hakkasin ma üheksanda kuu alguses ja iseseisvalt keset põrandat püsti tõusma ka. Juba kuuenda kuu sissekanne ütleb "tõused ise juba istuma ja tõusid ka esimest korda püsti." Ma mäletan, et Mia ei tõusnud veel kaua aega pärast käima hakkamist (mis juhtus täpselt aastaselt) ise põrandalt püsti, vaid roomas seina/voodi äärde ja tegi seda siis.

Eks ma annan veel mitmeski asjas Miale silmad ette;) aga ühes üsna ennenägematus asjas ka! Mia on  küll ilmarändur ja lendas juba neljakuusena Bulgaaria vanaema juurde, aga minu vastu ta ikka ei saa - mina sõitsin vanaema juurde lennukiga juba kahekuuselt. Kusjuures selgub, et esimest korda mulle Hiiumaal väga ei meeldinudki. Maja lagi oli liiga madal! Ei sobinud!

Kaheksanda kuu sissekanne - "Kasvad nagu mürakas. Ajad omateada niisugust laia juttu, et ei jõua ära kuulata. Ja hirmus jäme hääl on Sul." No tore, mida siis hilisemast tahta!

Ning lõpetuseks miskit teisest elukuust - "kahekuuselt tegid endale ise sünnipäevakingi - avastasid puud. Oi, kui toredad on nende oksad, mis vaikselt kahisevad, kui tuul neid liigutab. Ei maganud peaaegu terve söögivahe, vaid vaatasid neid oksi. Nüüd oled leidnud, et maailm on laiem kui sinu voodi ja vanker."

Aitäh, emme!


Pilt "kaks pontsikut" on natuke hilisemast ajast, nooremat pole nii äkitselt digitaalselt võtta! Aga põhiteema on sama, kõik, mis kätte annad, sööb ära.  

Isa ja tütar

See on kolmas pilt sarjast isa ja tütar. Teisi samast sarjast näeb siin. Küll ma olen ikka produktiivne:) Kusjuures siin on hästi näha, kuidas Mia on endal juuksed lühemaks lõiganud. Ei-ei juuksuri juurde pole me veel jõudnud, kui keegi peaks küsima.

Ma tahaks nii pildistada, aga mul ei ole mitte tuhkagi aega, valgusolusid täitsa on. Pärast halba-külma-vesist maid, juunit, juulit, augusti, septembrit ja poolt oktoobrit (kõikide nimetatud kuude kohta pole mul isiklikke andmeid, aga nii nad räägivad) on november osutunud täitsa mõnusaks. Päike sirab sini-sinises taevas, sooja mõnipäev 20. kraadi ümber. Lehed on lõpetanud puudelt langemise, õhus on mõnus bukett sügist. Nii jõuan ma veel nii mõnegi sügispostituse teha enne, kui ta lahkub.