Muna õpetab kana

Theo sööb õuna ja lehitseb Eesti Ekspressi. Ekspressis on kana pilt ja Theo asub kohe asja tuuma kallale: "Kana tuleb munast." Mina: "No mida sa küll sööd, et Sa nii tark oled?" Theo: "Õuna!"

Suve ootamas

Niisiis, 24. aprillil sadas lund, sellele on eelnenud lakkamatud vihmasajud ja järgnenud pidevalt pilves taevas ja  kui keegi mulle tuleb ütlema, et aprill oli keskmisest soojem ja päikesepaistelisem, nagu seda meteoroloogid iga möödunud kuu kohta tavatsevad öelda, siis ma saan vihaseks... Kuulge, ma ikkagi mäletan oma pinginaabri 5. aprillil peetavat sünnipäeva (ehki see jäi kaugesse eelmisesse sajandisse), kui me silkasime ringi põlvikutega. Ja kui mitte siis, siis 13. aprillil, täditütre sünnipäeval sai nagu raudpolt kingad jalga ja kevadmantli selga panna. Aga praegu - ikka sulejope ja pika säärega saapad, eks ole... Eile olin ma nii masendunud, et oleks tahtnud Donald Trumpi tsiteerida: "Ilm on s..., kus siin see kliimasoojenemine on?" Selge, et sel sajandil lumesajude üle aprillis, mais ja juunis meist enam keegi ei üllatu. Vahepeal võiks siiski natuke päikest olla.

Seda enam tundub täiesti uskumatu, et seal kuskil mitte väga kauges tulevikus terendab maailma ilusaim põhjamaine suvi. Ja ta tuleb absoluutselt kõigest hoolimata.

Üks augustikuine õhtupoolik Palmse mõisas. Lahemaa rahvuspargi keskusesse, mis asub Palmses, on eelmisel aastal tekkinud ülihuvitav rahvuspargi näitus, mis tegeleb nii rahvuspargi territooriumi ajaloo, inimeste, sotsiaalia ja loodusega, ning mis on saanud ka disainiauhinna. Väga soovitan vaatama minna. Ma arvan, et isegi ühes Mia-Theoga uudistasime me seda oma paar tundi.

Ja parki sisenemiseks ei pea enam maksma.  

Mia räägib Fred Jussiga. Aga enne seda läks tükk aega mõistatamiseks, kuidas selline numbrikettaga telefon küll töötada võiks. 

Ka kuidas lõpevad sellised päevad: otseloomulikult päikeseloojanguaegse suplusega. On, mida oodata!

Kuidas me lõpetame...

Samal ajal jutuajamine Miaga.

Mia: "Mis meist siis saab, kui meid maha maetakse?"
Mina: "Pikapeale saab meist luukere, selline nagu eile Tervishoiumuuseumis nägid. Ja siis elad edasi puu või lille või muruliblena. Aga budismis näiteks arvatakse, et inimene sünnib uuesti mõne olendina."
Mia: "Seana ma ei tahaks sündida, lõpp on väga valus. Kanana ka ei tahaks: ei taha joosta verisena mööda hoovi ringi, pea juba maha võetud. Võiks sündida kassi või koerana, siis ehk keegi võtab mu enda juurde ja hoolitseb minu eest."

Seda tüdrukut peab kuulama.

Raudne loogika

Mina: "Näed, Theo, kutsu liputab sulle saba, sa meeldid talle"
Theo: "Koeral on saba." Natuke mõtlemist. "Minul ei ole saba." Veel sekund murdosa mõtlemist. "Mina ei ole koer."
Mina: "Sul on loogikaga kõik kor..."
Theo: "Mina olen kiisu."

Ilusatest kohtadest

Mul on südamest kahju, et me suvel midagi Amandast ei teadnud! Matiase-Mia kooslusesse, kes omavahel inglise keeles pidid suhtlema, ja seetõttu ka rohkelt kommuniktsioonihäireid üle elama, oleks Amanda sobinud suurepäraselt! Ja ta oleks näinud ühes meiega niipalju ilusat Eestit!

Igaljuhul rehabiliteeris minu silmis Eesti riik end mõnevõrra sellega, et otsustas Albaania perekonnale alalise elamisloa väljastada ning ma ei teadnud, kas nutta või naerda, kui sealsamas kommentaariumis, kus absoluutselt kõiki ropult sõimati, hakkasid inimesed korraga end täiesti adekvaatselt väljendama ja poolehoidu pakkuma juba Eestisse integreerunud perekonnale. Võib-olla tulekski teha iga pagulasega intervjuu - nagu Rein Raud kuskil soovitas -, tahaks loota, et indiviidi tasandil suudame inimestele ikka veel kaasa elada. 

Ma ei taha oma lapsi ksenofoobses ja rassismile õhutavas ühiskonnas üles kavatada. Mina ei tunne end siin Eestis mitte kellegi poolt mitte kuidagi ohustatuna ja mulle meeldib inimestega dialoogi astuda. Eesti on nii ürgne, et seda ei ole võimalik ära kaotada! Ja väärt avastamist. Mina ei tahaks teda küll ainult endale hoida! Võib-olla Ungari seal Euroopa keskel suudab Orbani ja okastraadid üle elada ja ta arvatakse kunagi taas demokraatlike riikide sekka, aga meie siin peaaegu et maailmakaardilt väljas olev väikeriik peaks suutma küll targemini käituda. Ma tegelikult usun, et me suudame ka. Omaenda heaolu ja jätkusuutlikkuse pärast.

Aga teile siis pilte imeilusast Albaaniast, kust Amanda pere on pidanud lahkuma. Pole peaaegu mitte midagi valusamat kui koduigatsus, tean ma oma kogemusest.

Durrëse rannik. Kuidas imeilus rannikumets on maha võetud ja kolemaju täis ehitatud (mis kalamehega pildi taustal ka paistavad), olen ma mõned aastad varem kirjutanud. Aga praegusel jahedal aastaajal tundub neid juulikuiseid pilte vaadates kõik paradiislik. Kusjuures, kui paar aastat tagasi mina Durreses vette minna ei tahtnud, siis nüüd on laht puhas ja kanalisatsioonisüsteemid ehitatud ja töös. Asi edeneb. Üleüldse näib, nagu oleks Albaaniast mingi suurem puhastus- ja korrastusaktsioon üle käinud. Seal, kus paar aastat tagasi olid Tirana slummid, maalt linna rännanud inimesed elasid sõna otseses mõttes pappkastides, on nüüd mitmerealised kiirteed, ja kus ei ole veel kiirteed, on sellest tõetruu üleelusuurune plakat püsti pandud. Kus need inimesed on, ma ei tea, võib-olla plakati taga.

Tirana ise on muutunud õitsvaks, tõeliselt sarmantseks lõunalinnaks, tegelema on hakatud linnahaljastusega, mis sealses kontekstis tähendab palmipuude istutamist.

 Teel randa.

***

Kunagi varem polnud aga ma käinud Shkodëres, mis asub Montenegro-Albaania samanimelise järve ääres, Põhja-Albaanias ja kus minu üllatuseks sõitsid kõik inimesed jalgrattaga. Nagu Taani oleks sattunud. Selgus, et jalgrattakultuuri oligi sinna 60ndatel toonud üks Rootsi suursaadik ja sellest ajast peale on nendegi eelistatuim sõiduviis ratas.      

Shkodër on väga uhke ka oma rahumeelse eri uskkondade kooseksisteerimise üle, minu hotelliuksest oli sõna otseses mõttes nii moseesse kui ka katoliku kirikusse kolm sammu, selle tõestuseks ka internetist üks ilus pilt Oli parasjagu ramadan ja mosee valjuhääldi oli otse minu rõdu vastas. Ei, mulle on idamaised hääled alati meeldinud...

Kui teie aga sinnakanti satute, siis minge kindlasti kindlusesse, sealt avaneb suurepärane vaade orgu, ning samuti Mesi külakeses asuva kuulsa silla juurde, nimega Ura e Mesit.

Emme, mis see on?

"Emme, mis see on?" "See on vetsupaber." Nõudlikumalt: "Mis see ON?" Olgu, vaatame asja lähemalt: "See on vetsupaberimuster". "Mis see on?" "See on tõmbelukk". "Mis see ON?" (ilmselt tähenduses milleks see on?, mida sellega tehakse?) "Näed, need on lukuhambad, nad asetuvad oma kohale, kui lukk kinni tõmmata ja nii lähebki jope selga." "Emme, mis see on?" sajatuhandendat korda silmadega mööda uksi, lage, seinu, kõike, kõike ringi uudistades, et siis kuhugi pilguga pidama jääda. "Aga ütle ise, mis see on?" "See on torustik, siit läheb vesi alla veepuhastusjaama," ütleb Theo. Et siis kohe pöörduda tagasi küsimuse juurde, MIS SEE ON?

Kui lastekasvatusraamatud rääkisid sellest, kui aeganõudev lapsevanemale, kuid kui avastusterikas lapsele on ka kõige tavalisem teekond kodust mänguväljakule, siis päris täpselt ma sellest ikka aru ei saanud. Miat oli küll väga kerge punktist a punkti b liigutada, nii hästi allus korraldustele, ent Theoga on absoluutselt teine lugu. Iga asfaltipragu, iga puuoksake, kivi, aiateivas, undav elektrikapp, eelmise aasta kõrreke lume seest paistmas... kõik, kõik, kõik tuleb läbi uurida ja sealjuures muidugi emmet küsitleda!

Mia oli rohkem selline sisekaemuslik: ta võis vaadata tundide viisi raamatuid (täpsemalt siis uurida raamatuillustratsioone) ning ainuüksi nende illustratsioonide põhjal suutis ta täiesti täpse sündmustiku tuletada. Theo nii suur raamatufänn ei ole. Tal on küll mõned onud, nagu onu Petsson ja onu Heino (Vaiksoo), keda ta fännab, aga kes see Pippi Puksukk on, ta kohe kindlasti ei tea. Pole olnud aega tutvuda. Teda huvitab ikka 200% päriselu ja päristoimetamised, sh ka söögitegemine, koristamine, kodupidamismasinad, poeskäimine. No ja muidugi ben ja teised loomad telefonis. Neid Mia ajal ei olnud.

Viimaks on blogist kasu ka: Mial peab esitama 1. aprilli puhul omaloodud keelenalju (nt selliseid, mida ta keeleliselt arenedes tegi), tegin väikse inventuuri, no neid ikka leidub, vähemasti 1. klassi õpetajale esitamiseks. Aga sellega seoses hakkasin mõtlema, et kas Theol ka mõni tore keeleline vingerpuss on. Peale selle, et ta õhupalli puhupalliks ning kukerpalli hüppepalliks nimetab miskit muud ette ei tule. Aga neid kahte ma küll parandada ei raatsi.   

 

Kollane jalgratas, esimene kevadekuulutaja:)

Presidendilood

Seda sissekannet olete te ilmselt juba Fb-st lugenud - Theo 24. veebruari teleülekannet vaadates: "Vaata, kui palju printsesse!" Mia asiselt: "Nad ei ole printsessid, meil on presidentaalne riik!" - aga sellega seoses tuli mulle meelde, kui tähtsat rolli ikka president meie Mia elus mängib.

Ma ei tea, kas tänu sellele, et Mia lasteaed tihti Kadrioru pargis jalutas või Kumu suunas liikus, aga Mia on alati presidendi vastu huvi tundnud (kusjuures Perviku "Presidendilugusid" pole me lugenudki, nagu mulle praegu kangastus). Nii on ta teinud endale selgeks presidendiinstitutsiooni, mis on vahet kuningriikidelt ja nendel riikidel, kus on president, mis vahet on presidendil ja peaministril, mis vahet on Ameerika Ühendriikide presidendil ja nt Eesti presidendil, kas naised ka saavad presidendiks ja ta on küsinud isegi nt selliseid küsimusi, et kas nii on võimalik, et elad presidendiga riigis, aga töötad näiteks kuningriigis. Mis viib meie jutuajamise edasi juba teiste teemade juurde: näiteks eestlased Londonis, näiteks immigratsioon, näiteks pagulased.

Ükskord ammu tegi ta mulle isegi komplimendi, et ma nägevat oma uues kostüümes välja nagu presidendiproua.  

Aga ikkagi oli väheke shokeeriv - sest pole nagu last Põhja-Korea vaimus üles kasvatanud - et kui Mia pidi lasteaia lõpuraamatusse kirjutama kolm kõige tähtsamat asja siin elus, siis (kahte ma hetkel mäletan) olid need heaks lapseks olemine ja president. Teised lapsed kirjutasid ikka, et "isal oleks raha" või et "minuga midagi halba ei juhtuks". (Samasse raamatusse tuli ka kirjutada üles ka oma lemmiktegevused - Mia siis kirjutas, et päikseloojangute vaatamine:)

Õigupoolest tuleb meelde veel kaks lõbusat seika: kord oli Mia põlve verele kukkunud, ja kui me siis teda lohutasime, teatas ta, et see pole midagi, kõige tähtsam on ikka, et presidendiga kõik hästi on... no ma ei tea, mul pole sõnu...

Ja teine kord oli tegelikult seik kuninganna Elisabethiga, kes teatavasti ühes James Bondi ja langevarjuga Londoni olümpiale saabus. Mia oli siis neljane ja meelde jäid talle eriti eredalt kuninganna koerakesed. Nende koerte järgi identifitseeris ta siis kuninganna nii mõnelgi korral.


Edit: Leidsin lasteaiaraamatu üles, vastavalt Mia sissekirjutusele, on maailma kolm kõige tähtsamat asja president, loodus ja hea käitumine.