Emme, mis see on?

"Emme, mis see on?" "See on vetsupaber." Nõudlikumalt: "Mis see ON?" Olgu, vaatame asja lähemalt: "See on vetsupaberimuster". "Mis see on?" "See on tõmbelukk". "Mis see ON?" (ilmselt tähenduses milleks see on?, mida sellega tehakse?) "Näed, need on lukuhambad, nad asetuvad oma kohale, kui lukk kinni tõmmata ja nii lähebki jope selga." "Emme, mis see on?" sajatuhandendat korda silmadega mööda uksi, lage, seinu, kõike, kõike ringi uudistades, et siis kuhugi pilguga pidama jääda. "Aga ütle ise, mis see on?" "See on torustik, siit läheb vesi alla veepuhastusjaama," ütleb Theo. Et siis kohe pöörduda tagasi küsimuse juurde, MIS SEE ON?

Kui lastekasvatusraamatud rääkisid sellest, kui aeganõudev lapsevanemale, kuid kui avastusterikas lapsele on ka kõige tavalisem teekond kodust mänguväljakule, siis päris täpselt ma sellest ikka aru ei saanud. Miat oli küll väga kerge punktist a punkti b liigutada, nii hästi allus korraldustele, ent Theoga on absoluutselt teine lugu. Iga asfaltipragu, iga puuoksake, kivi, aiateivas, undav elektrikapp, eelmise aasta kõrreke lume seest paistmas... kõik, kõik, kõik tuleb läbi uurida ja sealjuures muidugi emmet küsitleda!

Mia oli rohkem selline sisekaemuslik: ta võis vaadata tundide viisi raamatuid (täpsemalt siis uurida raamatuillustratsioone) ning ainuüksi nende illustratsioonide põhjal suutis ta täiesti täpse sündmustiku tuletada. Theo nii suur raamatufänn ei ole. Tal on küll mõned onud, nagu onu Petsson ja onu Heino (Vaiksoo), keda ta fännab, aga kes see Pippi Puksukk on, ta kohe kindlasti ei tea. Pole olnud aega tutvuda. Teda huvitab ikka 200% päriselu ja päristoimetamised, sh ka söögitegemine, koristamine, kodupidamismasinad, poeskäimine. No ja muidugi ben ja teised loomad telefonis. Neid Mia ajal ei olnud.

Viimaks on blogist kasu ka: Mial peab esitama 1. aprilli puhul omaloodud keelenalju (nt selliseid, mida ta keeleliselt arenedes tegi), tegin väikse inventuuri, no neid ikka leidub, vähemasti 1. klassi õpetajale esitamiseks. Aga sellega seoses hakkasin mõtlema, et kas Theol ka mõni tore keeleline vingerpuss on. Peale selle, et ta õhupalli puhupalliks ning kukerpalli hüppepalliks nimetab miskit muud ette ei tule. Aga neid kahte ma küll parandada ei raatsi.   

 

Kollane jalgratas, esimene kevadekuulutaja:)

Presidendilood

Seda sissekannet olete te ilmselt juba Fb-st lugenud - Theo 24. veebruari teleülekannet vaadates: "Vaata, kui palju printsesse!" Mia asiselt: "Nad ei ole printsessid, meil on presidentaalne riik!" - aga sellega seoses tuli mulle meelde, kui tähtsat rolli ikka president meie Mia elus mängib.

Ma ei tea, kas tänu sellele, et Mia lasteaed tihti Kadrioru pargis jalutas või Kumu suunas liikus, aga Mia on alati presidendi vastu huvi tundnud (kusjuures Perviku "Presidendilugusid" pole me lugenudki, nagu mulle praegu kangastus). Nii on ta teinud endale selgeks presidendiinstitutsiooni, mis on vahet kuningriikidelt ja nendel riikidel, kus on president, mis vahet on presidendil ja peaministril, mis vahet on Ameerika Ühendriikide presidendil ja nt Eesti presidendil, kas naised ka saavad presidendiks ja ta on küsinud isegi nt selliseid küsimusi, et kas nii on võimalik, et elad presidendiga riigis, aga töötad näiteks kuningriigis. Mis viib meie jutuajamise edasi juba teiste teemade juurde: näiteks eestlased Londonis, näiteks immigratsioon, näiteks pagulased.

Ükskord ammu tegi ta mulle isegi komplimendi, et ma nägevat oma uues kostüümes välja nagu presidendiproua.  

Aga ikkagi oli väheke shokeeriv - sest pole nagu last Põhja-Korea vaimus üles kasvatanud - et kui Mia pidi lasteaia lõpuraamatusse kirjutama kolm kõige tähtsamat asja siin elus, siis (kahte ma hetkel mäletan) olid need heaks lapseks olemine ja president. Teised lapsed kirjutasid ikka, et "isal oleks raha" või et "minuga midagi halba ei juhtuks". (Samasse raamatusse tuli ka kirjutada üles ka oma lemmiktegevused - Mia siis kirjutas, et päikseloojangute vaatamine:)

Õigupoolest tuleb meelde veel kaks lõbusat seika: kord oli Mia põlve verele kukkunud, ja kui me siis teda lohutasime, teatas ta, et see pole midagi, kõige tähtsam on ikka, et presidendiga kõik hästi on... no ma ei tea, mul pole sõnu...

Ja teine kord oli tegelikult seik kuninganna Elisabethiga, kes teatavasti ühes James Bondi ja langevarjuga Londoni olümpiale saabus. Mia oli siis neljane ja meelde jäid talle eriti eredalt kuninganna koerakesed. Nende koerte järgi identifitseeris ta siis kuninganna nii mõnelgi korral.


Edit: Leidsin lasteaiaraamatu üles, vastavalt Mia sissekirjutusele, on maailma kolm kõige tähtsamat asja president, loodus ja hea käitumine. 

Lasteaed on kadunud!

Kahe ja poolene Theo on juba ammu lasteaiaküps, aga kui hästi läheb, pääseb ta sinna sügisel, sest 2016. aasta sügiks ma ta ka kirja panin! Ei tulnud pähe, et ta võinuks tahta sinna varem minna. Aga kuidas ta tahab ja kui surmigav on tal kodus üksinda mängida!!! ! Igapäevane vestlus on meil selline, et "homme lähme lasteaeda, eks ole".... ja kui minu poolt on paus, siis täiendab ise "...või kooli!" Üks hommik, tegelikult juba mitu kuud tagasi, kui ta oli jälle lasteaialainel, ütlesin ma, et me peame vist sulle tõesti lasteiaia otsima, mille peale Theo tõeliselt siiralt imestades: "Kas lasteaed kadus ära? Otsime üles!"

No ja siis mõni päev hiljem pidin ma hommikul Miat kooli viies Theo kaasa võtma ning ma võtsingi ta otse voodist magamise pealt, tekk ümber. Teepeal ärkas Theo muidugi üles, uudistas mind väga suurte silmadega, mõtles, mõtles ja välja mõtles! "Kas me nüüd lähemegi lasteaeda?" küsis ta viimaks. Ja kui ma selle peale midagi ei vastanud, mõtles ta veel natuke ja ütles siis "aga mul ei ole ju pükse jalas!" Siis me küll naersime Miaga kõvast. Asi ise lõppes muidugi nutuga sel hetkel, kui Theo sai aru, et sisse pööratakse mummi poole. Vot sel hommikul oli ta mu peale tõelisest vihane! Nii vihane, et ma pidin teki sisse mässitud lapse paljajalu lumele panema, sest ma lihtsalt ei suutnud seda väänlevat olendit oma käes enam hoida, kui uksi lahti tegin. (Vahemärkuse korras: see ei jäänud muidugi märkamata naabrinaisele, kes oli sellest kohe esimesel võimalusel mu emale ette kandis.) Theole muidugi meeldib mummi juures väga ja kui me sealt koju tuleme, paneb ta kohe ette, et hakkame tagasi minema, aga ta saab ka väga hästi aru, et lasteaias mitte käies jääb tal hulk toredaid asju tegemata.

Võimlemisest Solvi juures oleme ammu välja kasvanud, ühest lauluringist, mis mulle logistiliselt ja ajaliselt kõige paremini sobis, juhatati meid hiljuti viisakalt välja, sest Theo olevat ka sellest välja välja kasvanud. Uus lauluring, mis hakkab laupäeva hommiku kohta liiga vara, tundub mulle titekas, aga Theole vist siiski sobib. Välja arvatud sel hommikul, kui ta oli mind üles ajanud, et laulma minna, me olime linna teise otsa sõitnud ja siis ta keeldus uksest sisse minemast, väites, et rohkem ta laulda ei taha ning temapärast võiks liikuda järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on meil pannkoogid Telliskivilinnakus.

Kunstiring, kuhu ma olen ka lubanud minna, läheb mul pidevalt meelest ära ja kodust käelist tegevust ei harrasta meist Theoga keegi:( Lisaks jääb mõningatel kiiretel päevadel laps ka täiesti tubaseks, sest kellelgi ei ole aega talle selga panna ja välja minna.

Seega: kõik lootused on lasteaia peal! Theo võib lugeda sissesaamiseks "meie kiisul kriimud silmad, istus metsas kännu otsas... " See on tal ilusti peas!

   

Kevad Budapestis

Budapesti vanadesse (tööstus)hoonetesse on hakanud kerkima uusi kaasaegseid vabaajaveetmiskohti nagu seeni pärast vihma, ning lisaks sugugi mitte vähetähtis fakt: peale interjöörielamuse on paljudes kohtades ka toiduelamus garanteeritud! See on täiesti uskumatu, aga nüüd olen ma selle Budapesti kontekstis siis välja öelnud - jaa, viimasel paaril aastal saavad siin linnas hästi süüa ka need, kes ungari pekki ei armasta. 

Kes Budapestis käinud, see teab, et seitsmes, sünagoogitagune linnaosa on kuulus oma varemeis pubide poolest, sinna tehakse lausa eraldi ekskursioone, aga viimasel ajal sealt läbi jalutades on jäänud silma ka täiesti vastupandamatu interjööriga söögi- ja joogikohad. Minge vaadake!

Seega - kõigepealt kevadist hingust nädalatagusest Kioskist, mis on ümber ehitatud vanast (kunagi ka kindlasti uhkest) spordisaalist ja mille akendest saab nautida vaadet Erzsébeti sillale. 

 Rõdud teevad selle koha tõeliselt unikaalseks.

Milleks meile küll kraanikausid, kui on olemas supipotid!