Rabas

Kuna ma Arvamusfestivali piltidele hetkel ligi ei pääse (ja Arvamusfestival on suuresti kohaspetsiifiline ettevõtmine, mida peab visualiseerima), siis tuleb ära õiendada võlg raba ees. See blogi ei kajasta üldse seda, kui oluline on blogitegelaste jaoks rabaskäimine (selle silla peal näiteks on juba 7 aastat pilte tehtud), kui tihti seda ikkagi juhtub, ja kui erakordselt ilus see veel sügiseti on.

 

Valgusteraapiline retk ümber Kõnnu järve, prozektor oli nii tugevasti peal nagu oleks filmivõtetel olnud!

Viimased marjad suhu.

Helle, kas Sa kannad sama seljakotti kui siin ?

"Mia iiub," ütleb Theo ja krabab viiuli endagi lõua alla

Käisime suvealguse seltskonnaga suvelõppu tähistamas ja igaüks jagas Kõnnu järve ääres ümber lõkke istudes oma suviseid parimatest parimaid mälestusi - ning ma ei mõista, kuidas läksid mul meelest kaks üliolulist: viiulilaager Noarootsis ja Arvamusfestival Paides. Nendest kahest ongi kaks järgmist sissekannet. (Järgmine aasta leiavad need aset ühel ja samal ajal, ma ei tea, mis siis küll saab.)

See pilt oli mul juba tehtud, enne kui ma kohalikul teadetetahvlil nägin Noarootsi-teemalise fotokonkursi kuulutust. Muidu oleks paar sammu lähemale läinud, nii et sildilt oleks saanud kohanime välja lugeda. See oleks olnud ühtlasi mu esimene konkursipilt. Oleks;)

Niisiis, Mia viiuldab. Tuginedes ainuüksi meie optimistlikule ettekujutusele tütre musikaalsusest, saatsime ta suurema ettevalmistuseta muusikakooli katsetele (alles hiljem kuulsin tuttavalt muusikaõpetajalt, et enne katsetele minekut, kui just vanemad muusikaga ei tegele, on tavaks muusikaõpetajalt eratunde võtta), sisse ta sai, instrument oli sõbranna Laura eeskujul, kes neljandast eluaastast saadik viiuldab, juba varem valitud (ning tulevastele muusikutele korraldatud kontsert, kus erinevaid instrumente tutvustati ning mille käigus viiulit esitles sihuke poiss nagu Uku Madis Vainu, andis indu veel juurde). Ehkki mina ikka üritasin uurida, et ega ta klaverit mängida ei taha, tegi Mia enda jaoks absoluutselt õige otsuse. Viiul on tema instrument.

Kui ma viiuliõpetajale märtsis kirjutasin, et ta saab septembrist endale uue õpilase, kamandas õpetaja Mia kohe kohale, sest milleks veel viis kuud raisata. Kuna õpetaja kasutab Suzuki meetodit, pidi veel keegi perekonnast viiuldama hakkama, ja kuna mina see kindlasti ei ole, võtsin seisukoha, et "you two play, I pay". Aga viimasel ajal on Plamen maksmise ka endas peale võtnud, nii et minule jääb ainult puhas rõõm muusikast. Seda on imetore jälgida, kui su laps on leidnud mingi tõeliselt oma asja ja lisaks ka oma õpetaja ning vastavalt Suzuki poolt väljamõeldule saab esimesest hetkest ka eduelamuse kätte.

Ma mäletan, et kohe üsna alguses mängis (rohkem nagu kriuksutas) Mia oma kolme esimest pala Kärdi sünnipäeval, mille peale ütles õemees, et klassikalist viiulit õppides (see oli ka hetk, kus ma sain teada, et ta on 7 aastat viiuldanud - inimesed on nii andekad, ei jõua kõiki oma oskusi demonstreeridagi) ei antud nii alguses isegi viiulipoognat kätte, vaid õppimine käis paberil.

Suzuki puhul saab õpilane võimaluse esineda publikule niipea kui võimalik, kas koduses keskkonnas, rühmatunnis või suuremal kontserdil. Nii on Mia näiteks 1. oktoobri Muusikapäeva raames juba Klassikaraadio otseülekandes kõlanud. 

Ma muidugi ei imestaks, kui varsti on siin mängijaid kolm, sest Theo krabab igal võimalusel viiuli enda lõua alla ning teeb paar kääksu ja kui me seda ei luba, pahandab ta pisarateni. Õpetaja Karmen leidis, et olukorra annab lahendada teise viiuliga:) Noarootsi laagri kõige väiksem viiuldaja oligi kolmene, kes viiulit lõua alla sättides seda alles mööda pead ja kaela kohale libistas ja seejärel kahe palaga esines. Viiuliõppimiseks pole kunagi liiga vara:)

Nii et jah, Noarootsi Suzuki viiuli-, tsello- ja klaverilaager on rõõm koosmängimisest (ses suhtes on klaverimängu õppimine ikka oluliselt üksildasem tegevus), kus erinevate eesti ja rahvusvaheliste õpetajate käe all sai kogu päeva harjutada, igal õhtul kontserte anda, ja vahepeal ujumas ning päikeseloojangut vaatamas käia.

Mia Londonis elava sõbranna Lauraga. Laura õpib neljandat aastat klassikalist viiulit, lisaks kooliorkestrile mängib ka linnaosa orkestris. Suvevaheaega ei saa lasta raisku minna. 
  

***
Mina olin paar korda varem Noarootsist läbi sõitnud (Nõval olen ma palju käinud), aga ta oli jätnud mulle suhteliselt üksildase ja maailmast äralõigatud mulje, seekord mitte. See on ju kõigest Tagalahe teine külg, juurdepääsu parandaks oluliselt korralik paadiühendus.

Pühapäeva varahommikul Noarootsi kirikusse. Suvi on läbi õitsenud, päike loojub ebaharilikult vara, aga lõpuks ometi on soe!!! 

 Noarootsi ristid on müstilised! Üks heidab hommikuvarju kirikuseinale.

Keskpäev Nõva rannas. Theo teeb oma igapäevast joogat.

Veel üks suplus - seekord järves -  enne kui päike loojub. 

Loojang Österby's

***

Ja lõpetuseks üks kvaliteedita pilt meie Noarootsi korterinaabrist, jamaicalasest. Kui Plamen ja Mia olid end sisse seadnud, helistas Plamen, et jagab korterit Timberlake'i produtsendiga. Aga mida tehakse selle mehega Tallinna tänavatel? Parimal juhul tülitab mingi võõras, et kuule mees, kas sul on siin elamiseks üldse luba ka... Halvemal juhul antakse peksa. Vot niikaugele oleme jõudnud.

Kuidas Theo rääkima hakkas

Theo ja Markus kevadel. 

Küsimuse, miks ma Theo rääkimahakkamisest, mis toimus augustis, oktoobris kirjutan, loodan ma lahendada järgmises sissekandes. Aga asi ise toimus nõndaviisi, et oma aastaseks sünnipäevaks ütles Theo umbes 10-15 sõna (osa neist bulgaaria keeles) ning oma kaheaastaseks sünnipäevaks ütles ta ikka veel neidsamu sõnu, ning ma hakkasin juba muretsema, et mida ma perearstile, kelle juurde oli tavapärane kord-aastas-kontrollimise-aeg kinni pandud, ütlema peaks. Ilmselt siis seda, et kuna Theo on nii ilmekas, ekspressiivne ja oma, mõistame me teda "poolelt sõnalt", ja sestap pole tal olnud vajadust sõnavara välja arendada. Aga natuke tegi ikkagi murelikuks, et ta ei suvatsenud ka järele korrata sõnu, mis me talle selleks eesmärgiks ette sööstsime (nii, nagu see peaks raamatu järgi käima). Aga siis tuli üks augustikuupäev, just enne, kui me pidanuks arsti juurde minema, kus Mia ja Theo pikutasid maal voodis ning Mia hüüdis mulle, et tule siia, Theo kordas just mulle järele "kassikala" ja "koerakrõbinad", ning täpselt sellest hetkest hakkaski Theo rääkima. Alguses kiusasime me teda igasuguste toredate sõnadega nagu "akutrell" ja "trotuaar", mida ta kohe ka välja hääldas, aga siis sai tal sellest mängust kõrini, ta hakkas vastama "ei trotuaar" ja mõni aeg hiljem lihtsalt "ei taha". Samas valis ta kõnest ise välja, milliseid sõnu järele korrata (millises keeles, polnud oluline), nii et kohati oli kajaefekti tõttu täitsa raske rääkida. No ja sellest arenes juba mitmesõnaline lause ja pikem jutt. Nüüd kaheaastaselt ja neljakuuselt polegi midagi, mida rääkitud ei saaks!

Theo lemmiksõnaks ja -agregaadiks on "kopp", nagu mummi ütleb, hakkavad lapsel isegi põsed suurest erutusest õhetama, kui koppa näeb. Talle hirmasti meeldib autoga sõita, siis saab rahulikult liiklust jälgida ning kõik kraanad ja kopad uue värske pilguga üle vaadata. Kaua aega ei saanud ma aru, mis ta ta tahab öelda, kui ütleb "come stai?", et kas tõesti pursib itaalia keelt, aga siis selgus, et tegemist on lihtlabase kombainiga.

Muusika meeldib ja kõrva on (eile näiteks ümisesin midagi Mia viiulirepertuaarist, automaatselt, mõtlemata, mis see olla võiks, Theo puges sülle ja laulis kaasa - Anneke-Anneke - täpselt see laulu nimi ongi), tantsida meeldib, suhelda meeldib (ma ütleks, et sotsiaalselt täitsa lasteaiaküps), magada meeldib - ma tean, kui kadedaks ma kõik väikelastemammad teen, aga harvad pole juhused, kus ta, eriti väljas, neli tundi järjest lõunaund magab, ning see ei takista kümnetunnist katkematut ööund. Kusjuures päevaunega on veel selline nali, et kui magab kärus maja taga, siis ärkab üles, teeb ringi ümber maja ja tuleb täiesti iseseisvalt uksest sisse. Ma ei tea, kas ta käib vahepeal liivakastis ka mängimas, see jääb ka teepeale ette. Kui ta kevadel esimest korda sellist nalja tegi, kohkusime küll ära. Põhimõtteliselt on kärus magav laps kogu aeg vaateväljas, aga olime Plameniga mõlemad seljaga veranda poole, arvutite taga küürus, kui korraga käis välisuks ja väike tegelane, tekk järel lohisemas, esikusse astus. Ja magama võib ta põhimõtteliselt minna nii, et ütleb, et lähme magama, ronib voodisse, võtab miski asja kaissu, tõmbab teki kurgu alla ja jääbki magama. Ehkki loomulikult eelistab ta magaminekut ühes raamatulugemisega, jääb ta tihti juba lugemise ajal magama.

Diplomaat on Theo ka, selle asemel, et öelda "ise" ütleb "Theo aitab" - no kuidas sa siis abi vastu ei võta. Theo aitab juba kõiges (mõnikord segab kl 7 hommikul ka pliidi ääres Miale putru, sellal kui koolilaps ise alles teises toas põõnab), nii et ma ütleksin, et very self-sustainable little boy, täitsa hästi saab oma eluga hakkama.

Minu kogemus nii Mia kui ka Theoga ütleb, et pole midagi lihtsamat maailmas, kui olla beebi ja väikelapse emme. Hiljem on hoopis teised lood....

 Tagarannas, Saaremaal.

Angla tuulikus ühes Matiasega.