esmaspäev, 29. detsember 2014
teisipäev, 16. detsember 2014
Eelmisest sajandist
Teised sukkpüksid järjest hakkavad kärrrrdi jooksma, aeg sunnib takka. "Mia, too oma küünelakk (sic - mul endal ei ole!), ma paikan sukkpüksid ära!" Mia tuleb, vaatab, kuidas ma talda tekkinud augu kinni lakin ja konstateerib: "See on küll mingi vanaaegne tegevus." Oi, ma naersin, ta sai ikka kohe asjale pihta. Nimelt olime me eelmine õhtu Kass Arturi koogi jaoks iiriseid ostnud ja mina olin hakanud heietama, kuidas vanasti olid iirised ülikõvad, aga ühtlasi ühed vähestest kommidest, mis saada oli. Ja kuidas me neid siis radiaatori peal pehmeks sulatasime ja kuidas me sealsamas spordilaagris ka näiteks triikrauaga leiba röstisime.
No ikka täitsa kiviajast pärit ema, pole midagi öelda. (Kusjuures ma olen täitsa veendunud, et viimati ma sõingi neid kandilisi kiviaja iiriseid.)
No ikka täitsa kiviajast pärit ema, pole midagi öelda. (Kusjuures ma olen täitsa veendunud, et viimati ma sõingi neid kandilisi kiviaja iiriseid.)
esmaspäev, 8. detsember 2014
Hotelliaknast välja vaadates
Kunagi olen sellest juba kirjutanud, et umbes aastal 2005 Pristinas oma hotelliaknast välja vaadates tekkis mul mõte, et võinuks (just et "võinuks", mitte et "võiks") oma hotellivaated üles pildistada ja sellest RECi konverentsisaalis näituse teha, saaks hea sissevaate piirkonna elusse-olusse. Sest alati jääb ju silmapiirile miski, millest saaks terve loo jutustada.
"Võinuks" seepärast, et palju neid hotelliaknavaateid nüüd ikka veel koguneb, parimad justkui ära olnud... arvasin ma aastal 2005. Aastal 2014 ei ole ma ikka veel süstemaatiliselt oma aknavaateid koguma hakanud, aga RECi konverentsisaalis on mu (teiseteemalisi) fotosid juba küll üleval rippunud. Kõige toredam oli aeg, kui saali sisenedes mind umbes aastajagu meie rootsipunane maamaja ühes õunapuuaiaga tervitas. Nii läheb elu.
Aga hotellivaated on ikkagi natuke kripeldama jäänud projekt. Siin näiteks on vaade minu
****hotelli, milles ma Chisinaus olles tavaliselt peatun, aknast. Ilmselt vaade tärne ei riku.
Ja siin, justkui kompensatsiooniks, eks, on vaade eelmise nädala hotellitoast (Aadria mere rannikul Budvas).
Kui tavaliselt on lihtsalt konstateering, et jälle ilus Montenegro, siis novembri lõpus lööb selline pilt ikka hinge kinni! Eriti, kui oled hommikuhämaruses juba akendeta konverentsisaali laskunud ja siis esimese kohvipausi ajal "pinnale tõused". Ning ilmateade räägib lakkamatutest paduvihmadest ja umbes selleks oled end ka valmis pannud.
Välibasseinid olid küll juba suletud, aga meri oli ju lahti! Ning seal me ka ujusime - minu isiklik rekord nii hilissügisel ujuda -, kusjuures tõestus sellest, et vesi ei olnud külm, on minu lõunamaa kolleegid, kes minuga ühinesid. Aga kõige mõnusam ujumine toimus siiski nii, et kõigepealt kütsin korralikus soome saunas kere soojaks, siis jalutasin hommikumantlis mererannale ja hüppasin vette. Võimatu oli seal välja saada, aga kui juba väljas, siis jälle sauna. Uhh, see oli niisamahea, kui saunast lumehange!
Pildid on inimtühjad, aga tegelikult oli koos meiega 100 valgevenelast ja moldovlast, kelle seas oli ka inimesi, kes polnud mitte kunagi elus merd näinud. Kas pole mitte meeldiv esmatutvumine?
Viimased kolm aastat on olnud hullumeelselt pingeline: sisuline töö (ja mõttetöö ka ühe arenemisvõimetu kolleegi eest), meeletustes kogustes paberimajandust, Valgevene KGB, kellele on just minu kodanikuühiskonna programm pinnuks silmas, tööalaselt keerulised inimsuhted mõningate kolleegidega, kellega ma eelneva 10 aasta jooksul - õnneks, õnneks - ei olnud pidanud koostööd tegema. Ok, me võime asjades kokku leppida ja seda me ikka ja jälle teemegi, aga me veregrupp ei ole sama. Valgevene ja Moldova kolleegid, kellega ma kohtusin esimest korda Borjomis aastal 2003 ja kellega ma olen valmis iga kell luurele minema, trobikond uusi noori sõpru keskmise vanusega 23 eluaastat!!! I love them!
No ja siis veel Theodorike, kes kuni eelmise nädalani minuga igal pool kaasas käis, kõik need 100 inimest tulid teda Budvas tutiplutitama, arusaadav, et osa nägusid talle ei meenunud ja ta puhkes vahetevahel nutma... Mu kohver on koju tulles alati raskem kui minnes, ehkki kaks kolmandikku mähkmevarudest on kadunud, on see seevastu täis mängukarusid, shokolaadi, veine või kangemat alkoholi. Minu enda eelistused, kui ma üldse jõuan vanakraami- või kunstiturule, on natuke teistsugused. Aga kõik leiab kasutust!
Kunagi varem pole ma tundnud, et Euroopa on klimaatiliselt niivõrd erinev, kui siis, kui me pühapäeva öösel -14 kraadisesse Tallinna jõudsime! Hommikune vaade magamistoa aknast (naabrimehe majale) oli üsna erinev eelnevast nädalast, ent ometi, kui päike paistab, ei saa lumevalguse vastu miski.
Teisipäeval üksinda Genfi lennates lugesin ma Theo lennuskoori kokku - tuli vist 42 korda, aga tegelikult ei ole 1,5 aastane veel valmis emmeta olema. Kolm päeva hiljem ootas mind tagasi üks natuke nutuse olemisega roheline mehike - ta oli endale vahepeal tuulerõuged hankinud, võib-olla protestiks.
Aga kui nüüd Budva mereäärse hotelli loo juurde tagasi tulla, siis käige Montenegros enne ära, kui kogu mereäärne kolemaju täis ehitatakse. See on jube arhitektruuriline vägistamine, absoluutselt ilma igasuguse planeeringuta ehitamine, mis seal toimub. Üha rohkem meenutab seda, mis on juhtunud Põhja-Albaania imeliste rannikutega. Allolev slaid on kohtumiselt Kotoris paikneva arhitektide rühmitusega, kes teeb üsna meie Linnalabori moodi asju ja kel on hiljuti õnnestunud näiteks Disneylandi loss-hotelli jm sinna juurde kuuluva vastu võidelda. Kuniks.
"Võinuks" seepärast, et palju neid hotelliaknavaateid nüüd ikka veel koguneb, parimad justkui ära olnud... arvasin ma aastal 2005. Aastal 2014 ei ole ma ikka veel süstemaatiliselt oma aknavaateid koguma hakanud, aga RECi konverentsisaalis on mu (teiseteemalisi) fotosid juba küll üleval rippunud. Kõige toredam oli aeg, kui saali sisenedes mind umbes aastajagu meie rootsipunane maamaja ühes õunapuuaiaga tervitas. Nii läheb elu.
Aga hotellivaated on ikkagi natuke kripeldama jäänud projekt. Siin näiteks on vaade minu
****hotelli, milles ma Chisinaus olles tavaliselt peatun, aknast. Ilmselt vaade tärne ei riku.
Ja siin, justkui kompensatsiooniks, eks, on vaade eelmise nädala hotellitoast (Aadria mere rannikul Budvas).
Kui tavaliselt on lihtsalt konstateering, et jälle ilus Montenegro, siis novembri lõpus lööb selline pilt ikka hinge kinni! Eriti, kui oled hommikuhämaruses juba akendeta konverentsisaali laskunud ja siis esimese kohvipausi ajal "pinnale tõused". Ning ilmateade räägib lakkamatutest paduvihmadest ja umbes selleks oled end ka valmis pannud.
Välibasseinid olid küll juba suletud, aga meri oli ju lahti! Ning seal me ka ujusime - minu isiklik rekord nii hilissügisel ujuda -, kusjuures tõestus sellest, et vesi ei olnud külm, on minu lõunamaa kolleegid, kes minuga ühinesid. Aga kõige mõnusam ujumine toimus siiski nii, et kõigepealt kütsin korralikus soome saunas kere soojaks, siis jalutasin hommikumantlis mererannale ja hüppasin vette. Võimatu oli seal välja saada, aga kui juba väljas, siis jälle sauna. Uhh, see oli niisamahea, kui saunast lumehange!
Pildid on inimtühjad, aga tegelikult oli koos meiega 100 valgevenelast ja moldovlast, kelle seas oli ka inimesi, kes polnud mitte kunagi elus merd näinud. Kas pole mitte meeldiv esmatutvumine?
Viimased kolm aastat on olnud hullumeelselt pingeline: sisuline töö (ja mõttetöö ka ühe arenemisvõimetu kolleegi eest), meeletustes kogustes paberimajandust, Valgevene KGB, kellele on just minu kodanikuühiskonna programm pinnuks silmas, tööalaselt keerulised inimsuhted mõningate kolleegidega, kellega ma eelneva 10 aasta jooksul - õnneks, õnneks - ei olnud pidanud koostööd tegema. Ok, me võime asjades kokku leppida ja seda me ikka ja jälle teemegi, aga me veregrupp ei ole sama. Valgevene ja Moldova kolleegid, kellega ma kohtusin esimest korda Borjomis aastal 2003 ja kellega ma olen valmis iga kell luurele minema, trobikond uusi noori sõpru keskmise vanusega 23 eluaastat!!! I love them!
No ja siis veel Theodorike, kes kuni eelmise nädalani minuga igal pool kaasas käis, kõik need 100 inimest tulid teda Budvas tutiplutitama, arusaadav, et osa nägusid talle ei meenunud ja ta puhkes vahetevahel nutma... Mu kohver on koju tulles alati raskem kui minnes, ehkki kaks kolmandikku mähkmevarudest on kadunud, on see seevastu täis mängukarusid, shokolaadi, veine või kangemat alkoholi. Minu enda eelistused, kui ma üldse jõuan vanakraami- või kunstiturule, on natuke teistsugused. Aga kõik leiab kasutust!
Kunagi varem pole ma tundnud, et Euroopa on klimaatiliselt niivõrd erinev, kui siis, kui me pühapäeva öösel -14 kraadisesse Tallinna jõudsime! Hommikune vaade magamistoa aknast (naabrimehe majale) oli üsna erinev eelnevast nädalast, ent ometi, kui päike paistab, ei saa lumevalguse vastu miski.
Teisipäeval üksinda Genfi lennates lugesin ma Theo lennuskoori kokku - tuli vist 42 korda, aga tegelikult ei ole 1,5 aastane veel valmis emmeta olema. Kolm päeva hiljem ootas mind tagasi üks natuke nutuse olemisega roheline mehike - ta oli endale vahepeal tuulerõuged hankinud, võib-olla protestiks.
Aga kui nüüd Budva mereäärse hotelli loo juurde tagasi tulla, siis käige Montenegros enne ära, kui kogu mereäärne kolemaju täis ehitatakse. See on jube arhitektruuriline vägistamine, absoluutselt ilma igasuguse planeeringuta ehitamine, mis seal toimub. Üha rohkem meenutab seda, mis on juhtunud Põhja-Albaania imeliste rannikutega. Allolev slaid on kohtumiselt Kotoris paikneva arhitektide rühmitusega, kes teeb üsna meie Linnalabori moodi asju ja kel on hiljuti õnnestunud näiteks Disneylandi loss-hotelli jm sinna juurde kuuluva vastu võidelda. Kuniks.
esmaspäev, 10. november 2014
Unelauluklassika
Teate küll seda ütlust, et laps hakkas laulma enne kui rääkima. Väikse liialdusega võin minagi nüüd sellele alla kirjutada, sest rääkida peale üksiku sõna ta tõesti ei oska, ja ega seda laulujorugi palju ei tule, aga niipalju siiski, et täitsa puhtalt laulab ära alljärgneva rea: "Mõmm, mõmm, mõmm, mõmm, laulab ka(r)u jõmm." See on unelauluks juba sünnist saati ja Theodore mõmmis juba mõnda aega tagasi, kui mulle endale ei meenunud, et unelaul tuleb ka üles võtta. Aga nüüd on siis esimene fraas ka lisandunud. Ja kui te teda veel tantsimas näeksite...
teisipäev, 28. oktoober 2014
Hit the road Jack
Kui uskumatult tähelepanelikud on ikka lapsed! Vaatame Miaga näosaadet, Uku Suviste laulab Ray Charlesina "Hit The Road Jack"i ja Miale on just seletatud, et Ray on pime. Kui esimesed fraasid on lauldud, küsib Mia, et kas ta ei kuule ka? Mina, et kuuleb küll, hästi kuuleb. Mia: "Aa, siis ta ei saa lihtsalt aru"... ja kui mulle siis kohale jõudis, ma lihtsalt luksusin naerust! Laulu esimesed fraasid, mida Ray ütleb, kõlavad ju järgmiselt: "What you say...?"
Pilt on suvisest Haapsalust. Oi kuidas see tüdruk turnida armastab! Kui kuskil on mingi pulk püsti või köis alla, siis sinna otsa ta ka ronib!
Pilt on suvisest Haapsalust. Oi kuidas see tüdruk turnida armastab! Kui kuskil on mingi pulk püsti või köis alla, siis sinna otsa ta ka ronib!
neljapäev, 23. oktoober 2014
Veelkord Musta mere äärest
Minu sellesuvine suurim looduselamus oli kohtumine koduste toonekurgedega öises Bulgaaria metsas. Sõitsime läbi väikeste külade kodu poole ja korraga nägime tee peale kalduva puu võrasse lennanud valget kilekotti. Äkitselt tõusis kilekott rapsides lendu ja veel 10-15 kilekotti, kes sama puu peal istus, lendas ära. Kujutage ette, need meiekandi kured, kes väärikalt põllu peal jalgu sirutades konni napsavad, istuvad Bulgaarias läbilennul olles hulgakesi ühesama puu otsas, punased jalad läbi puuvõra rippu ja valge kere puuvõrele toetumas. Hirmus tore vaatepilt ja tõeline looduselamus:) Nende öine vaatlus sai meie lemmikajaviiteks! Muidugi ei ole mul sellest pilti, aga pilte on mul teisest toredusest, mida ka varem näinud ei olnud!
Alloleva loodusliku südamega Musta mere rannalt lõpetakski Bulgaaria-teema, sai teist nüüd tõstetud küll. Enne kui lumi maha tuleb, tahaks ka meie esimesest Ida-Virumaa reisist kirjutada.
Alloleva loodusliku südamega Musta mere rannalt lõpetakski Bulgaaria-teema, sai teist nüüd tõstetud küll. Enne kui lumi maha tuleb, tahaks ka meie esimesest Ida-Virumaa reisist kirjutada.
pühapäev, 19. oktoober 2014
Tüdruk ja meri
Mis aga Miasse puutub, siis tema käis kogu eelmise aasta kaks korda nädalas Kalevi ujumiskoolis. Alguses oli neid rühmas päris palju (seda eriti ühe raja peale), kevadeks kuivas rühm kokku, aga Mia käis ikka vapralt lõpuni (lõpus tuli natuke sundida ka), kusjuures oli ka rühma kõige noorem ujuja, üks kahest tüdrukust, poistega vahe kaks aastat.
Ujumisvestidest saadi lahti teiseks või kolmandaks tunniks, ja kohe esimesest tunnist alates pandi neid ka 25 meetrit ühtepidi ja 25 meetrit teistpidi mõõtma. Ja nii sadu meetreid igas tunnis. Kui rühma käsutuses on üks rada, siis eriti palju midagi muud vist teha ei annagi, ja arusaadav, et talv läbi tuimalt basseinipikkusi nühkida on igav. Oi, ma mäletan omast lapsepõlvest, kui igav üks ujumistrenn olla võib, ja ma olin natuke üllatunud, et seda annab ikka veel niisama igavalt organiseerida.
Selle aasta jooksul õppis Mia selili ujuma, veega sõber oli ta ja sukelduda oskas ka juba enne kursusele minekut. Rinnuliujumine oli suve alguseks veel täiesti null. Ma pean ütlema, et need korrad, kui mina last läbi klaasi passisin, ei korrigeerinud treener kunagi ta kipakat tehnikat. Aga hiljem treeneriga rääkides tuli välja, et selles vanuses (5-6) ei ole nende koordinatsioon veel nii hea, et tehnikat lihvida.
No igaljuhul tundus mulle tulemus (eriti makstud raha valguses) natuke liiga tagasihoidlik ja suve alguses ma ikka pahandasin temaga, et niimoodi ühekordsete tõmmetega üks ujumiskooli kasvandik ei uju. Aga suve lõpuks - dabadada - oli äkitselt rinnuliujumine ka selge.
Must meri on huvitav, paarkümmend meetrit rannast täiesti tüüne, aga randa lööb tohutusuured lained! Nendega saab ikka nalja!
Tänavu alistusime ühiskonna survele ja panime lapse eelkooli, ehkki ta käib ka "õppimiskallakuga" lasteaias, nagu kasvatajad seda lasteaeda kutsuvad, seega ujumiseks ja üldse trenniks aega üle ei jäänud. Aga see on teise postituse teema.
Püsige lainel;)
Ujumisvestidest saadi lahti teiseks või kolmandaks tunniks, ja kohe esimesest tunnist alates pandi neid ka 25 meetrit ühtepidi ja 25 meetrit teistpidi mõõtma. Ja nii sadu meetreid igas tunnis. Kui rühma käsutuses on üks rada, siis eriti palju midagi muud vist teha ei annagi, ja arusaadav, et talv läbi tuimalt basseinipikkusi nühkida on igav. Oi, ma mäletan omast lapsepõlvest, kui igav üks ujumistrenn olla võib, ja ma olin natuke üllatunud, et seda annab ikka veel niisama igavalt organiseerida.
Selle aasta jooksul õppis Mia selili ujuma, veega sõber oli ta ja sukelduda oskas ka juba enne kursusele minekut. Rinnuliujumine oli suve alguseks veel täiesti null. Ma pean ütlema, et need korrad, kui mina last läbi klaasi passisin, ei korrigeerinud treener kunagi ta kipakat tehnikat. Aga hiljem treeneriga rääkides tuli välja, et selles vanuses (5-6) ei ole nende koordinatsioon veel nii hea, et tehnikat lihvida.
No igaljuhul tundus mulle tulemus (eriti makstud raha valguses) natuke liiga tagasihoidlik ja suve alguses ma ikka pahandasin temaga, et niimoodi ühekordsete tõmmetega üks ujumiskooli kasvandik ei uju. Aga suve lõpuks - dabadada - oli äkitselt rinnuliujumine ka selge.
Must meri on huvitav, paarkümmend meetrit rannast täiesti tüüne, aga randa lööb tohutusuured lained! Nendega saab ikka nalja!
Tänavu alistusime ühiskonna survele ja panime lapse eelkooli, ehkki ta käib ka "õppimiskallakuga" lasteaias, nagu kasvatajad seda lasteaeda kutsuvad, seega ujumiseks ja üldse trenniks aega üle ei jäänud. Aga see on teise postituse teema.
Püsige lainel;)
reede, 17. oktoober 2014
Poiss Musta mere ääres
Mia oli aasta ja kolme kuune, kui me juhtumisi märkasime temalt küsida, et mis ta nimi on. Meie üllatuseks ütles ta täitsa rahulikult, et Mia. Ma mäletan seda hetke nii hästi, istusime parasjagu Kristi ja Miaga Dubrovniku ühes pizzerias ja jõime Latte't ning Solo Latte't ja kahjatsesime, et me varem selle peale polnud tulnud, et lapselt ta nime küsida.
Theole olen ma juba mitu kuud nimeütlemist õpetanud, esimesi vilju sai nautida täna hommikul. "Mis Su nimi on?" Theo (ka 1,3 kuune) võtab luti suust ära, ütleb "Ei tea!" ja paneb luti suhu tagasi:)
Bulgaaria pilte pole, sest nad on kadunud, mõne üksiku erandiga! Siinsetel on Theo minu bulgaaria lemmikrannas Roussalkas. Võite ette kujutada, et kohalikena (Plameni vanemad elavad 35 km kaugusel Mustast merest) väldime me kuldseid liivasid ja päikselisi randu nagu tuld. Roussalka on väike kaljune laht, kus mõnesaja meetri kaugusel rannast kerkivad merest kivimürakad ja tüüne roheline vesi tekitab tunde, nagu oleks kuhugi Bondi filmi sattunud, kus peategelane ise, saatjaks muidugi kaunis naine, mõne hetke pärast vetevoogudest välja ujub. No ei ole mul seda panoraampilti teile praegu pakkuda! Kunagi oli see kant kinnine kuurort, ehitatud spetsiaalselt Prantsuse turistidele ja seetõttu pole seda ka nii hullult ekspluateeritud. Hetkel on kõik rannataristu, -majade jm osas liga-loga, aga loodus, asukoht ja vaated on nii võimsad, et ega see nii ei saa jääda.
Kui te olete blondi poissi (ja, meil on lumivalge peaga poiss!!!) küllalt imetlenud, siis pange tähele ka rannaliiva:)
Mis mõnus mänguasi! Kusjuures Theo küll armastab vett ja muud ei teeks, kui sulistaks koduses vannitoas, aga hirmasti kardab merd. Mida suve lõpupoole, seda enam ta pahandas, kui me jälle uue mere äärde jõudsime ja vette hüppasime. Teda meil ära meelitada ei õnnestunud.
Theo on oma loomuselt hirmus korraarmastaja - ta lemmik(mängu)asjadeks on kühvel ja hari, päeva tipphetkeks tolmuimeja väljavõtmine. Kõik puhastusvahendid ja -lapid oleme pidanud lõpuks kõrgele tõstma, Mia näiteks ei näidanud mitte ühegi puhastusvahendi vastu mitte mingisugust huvi. Seda siiamaani. Söömise ajal on poisil salvrätik alati ligi, millega siis oma nägu pärast iga ampsu patsutada. Ärge palun ütelge, et ta kasvab sellest välja, meil on mr. Properit oma majapidamisse väga vaja.
No ja traditsioonilised mina ja Theo mere ääres. Küll hoopis teises rannas, Bulgaaria ainukeses veel asustamata liivarannas. Põhjuseks 10 kilomeetrit ameerika mägesid enne, kui randa jõuab. Aga surve on suur!
Theole olen ma juba mitu kuud nimeütlemist õpetanud, esimesi vilju sai nautida täna hommikul. "Mis Su nimi on?" Theo (ka 1,3 kuune) võtab luti suust ära, ütleb "Ei tea!" ja paneb luti suhu tagasi:)
Bulgaaria pilte pole, sest nad on kadunud, mõne üksiku erandiga! Siinsetel on Theo minu bulgaaria lemmikrannas Roussalkas. Võite ette kujutada, et kohalikena (Plameni vanemad elavad 35 km kaugusel Mustast merest) väldime me kuldseid liivasid ja päikselisi randu nagu tuld. Roussalka on väike kaljune laht, kus mõnesaja meetri kaugusel rannast kerkivad merest kivimürakad ja tüüne roheline vesi tekitab tunde, nagu oleks kuhugi Bondi filmi sattunud, kus peategelane ise, saatjaks muidugi kaunis naine, mõne hetke pärast vetevoogudest välja ujub. No ei ole mul seda panoraampilti teile praegu pakkuda! Kunagi oli see kant kinnine kuurort, ehitatud spetsiaalselt Prantsuse turistidele ja seetõttu pole seda ka nii hullult ekspluateeritud. Hetkel on kõik rannataristu, -majade jm osas liga-loga, aga loodus, asukoht ja vaated on nii võimsad, et ega see nii ei saa jääda.
Kui te olete blondi poissi (ja, meil on lumivalge peaga poiss!!!) küllalt imetlenud, siis pange tähele ka rannaliiva:)
Theo on oma loomuselt hirmus korraarmastaja - ta lemmik(mängu)asjadeks on kühvel ja hari, päeva tipphetkeks tolmuimeja väljavõtmine. Kõik puhastusvahendid ja -lapid oleme pidanud lõpuks kõrgele tõstma, Mia näiteks ei näidanud mitte ühegi puhastusvahendi vastu mitte mingisugust huvi. Seda siiamaani. Söömise ajal on poisil salvrätik alati ligi, millega siis oma nägu pärast iga ampsu patsutada. Ärge palun ütelge, et ta kasvab sellest välja, meil on mr. Properit oma majapidamisse väga vaja.
neljapäev, 25. september 2014
Eesti kiituseks
Suvi läks peaaegu täielikult selle nahka, et augustis, meie kuumalaine viimasel nädalal, visiteeris Eestit 30 keskkonnaaktivisti Moldovast ja Valgevenest. Et minu vastutada oli nii sisuline kui ka organisatoorne pool, samuti inimeste selekteerimine, siiasaamine, viisad, programm, ettekanded, kohad, tants ja trall, istusin kõik need kuumad päevad arvuti taga, telefoni küljes. Et kõik ikkagi keriks end õigetpidi lahti, et me jõuaks vanalinna ja Kadriorgu enne Telliskivi loomelinnakut (ehkki viimane on nende jaoks olulisem). Et sotsiaalsest vastutusest saaks rääkida siis, kui oleme juba rääkinud organisatsiooni toimimisest. Et nutikad e-lahendused ei tapaks päriselu ja -olu selle eheduses. Et sisuka programmi kõrval jõuaks ka rabajärves ujumas käia, hilisõhtul tünnisaunas sotsialiseeruda ja kui mitte varem, siis vähemasti kesköösel end Läänemerre kasta.
Ühtepidi oli küll mõnus, sest kõik tundus jooksvat niimoodi kokku nagu ma oma peas olin valmis mõelnud, aga vahepeal tuli taas peale meelehetlik ahastus, et suvi läheb raisku, ma rapsisin end asjadest lahti ja me kihutasime ummisjalu kuhugi ära. Niimoodi ärakihutades käisime me esimest korda näiteks Ida-Virumaal ja telkisime Tõrvaninal! Aga need ettevalmistused võtsid ikka tohtult aega! Ja siis nad tulid ja see oli ülitore ning kõik läks täpipealt nii nagu ma välja olin mõelnud, ühe tüdruku jalgrattasõidul kukutud hambakild välja arvatud. Nad said kapaga parimat, mis Eestil, eesti kodanikuühiskonnal ja keskkonnaspetsidel on pakkuda ja nende lahkudes oli meil 30 Eesti-armastajat juures. Mis nagu Arvamusfestivalil (mis ON minu festival!) sai ka räägitud ja kuuldud: iga Eestit armastama hakanud välismaalane on Eesti parim julgeolekugarantii. Pehme jõud.
Minemata sisuliseks, kleebin ma siia paar arvamust osalejatelt selle kohta, et mida nad Eestist koju kaasa viivad. See on eelnevat tööd väärt, kas pole:)
- I go back with the knowledge that Estonia is a perfect country, all the people recognised the beauty of the nature, your approach to the people, and professionalism.
- Estonian spirit surprised me. My vocabulary is too poor to express what I saw.
- Estonia is fantastic and very beautiful country. People are here very active and very quick. I totally changed my mind about Estonia and Estonians. I learn on how to organise perfectly the event, stay patient. /----/ I loved leisure time and I discovered that I like swinging:)
- Hiking is fun. A nation which loves nature is healthy nation.
- Estonia is out of stereotypes.
- Estonians themselves, you are very motivated people, level of the civil society is high, you are real self-starters.
- Discovery of Estonia: professionally very fruitful, privately very emotional. Innovation of high tech, at the same time respect of traditions and costumes.
- I take with me the Estonian attitude: Estonians like each other, they cooperate to reach the goal, not compete. They are happy to their government and authorities. They jointly do things together.
- Estonian love to the culture and traditions, their approach to their state.
- Self-efficiency of Estonians.
- Kaidi might have been right that Estonia is a wonderful place to be and live. People like their country, they take care of houses, nature. I learn what is the real secret of Estonia and it seems to be true. I am very impressed by the civil society, sometimes things are made without any money, people are hard working.
- Trust towards authorities, e-elections and other high-tech things. Nature. No police on streets.
- Hospitality, people’s attitude to the nature and government.
- I got inspired; we should start dancing festival in Moldova or something in order to get people together. And I take with me the words of Anne: “Freedom has no price”.
- Estonian people and their connection to the country. Forest, sea, seashore always stays for Estonia. Estonian model is amazing one. You have all the reasons to be proud of your country.
- 2 very impressive things: Estonians trust their government, and no mosquitoes.
- Ability to love simple things.
- For the second time you impressed me, you are easy going and open minded people. In Moldova we complicate things. We are afraid to do things. You just do it.
- It was huge emotional boost, and put me to think is what I am doing worth of doing? Everybody seems to like what they do and they do what they like and this is like this. It is so simple.
Ja nii, kui nad lahkusid, lendasime me Bulgaariasse, Musta mere äärde, kus ma pole 6 (!!!) aastat käinud! Mul pole aega olnud. Järgmine reportaaz sealt!
Ühtepidi oli küll mõnus, sest kõik tundus jooksvat niimoodi kokku nagu ma oma peas olin valmis mõelnud, aga vahepeal tuli taas peale meelehetlik ahastus, et suvi läheb raisku, ma rapsisin end asjadest lahti ja me kihutasime ummisjalu kuhugi ära. Niimoodi ärakihutades käisime me esimest korda näiteks Ida-Virumaal ja telkisime Tõrvaninal! Aga need ettevalmistused võtsid ikka tohtult aega! Ja siis nad tulid ja see oli ülitore ning kõik läks täpipealt nii nagu ma välja olin mõelnud, ühe tüdruku jalgrattasõidul kukutud hambakild välja arvatud. Nad said kapaga parimat, mis Eestil, eesti kodanikuühiskonnal ja keskkonnaspetsidel on pakkuda ja nende lahkudes oli meil 30 Eesti-armastajat juures. Mis nagu Arvamusfestivalil (mis ON minu festival!) sai ka räägitud ja kuuldud: iga Eestit armastama hakanud välismaalane on Eesti parim julgeolekugarantii. Pehme jõud.
Minemata sisuliseks, kleebin ma siia paar arvamust osalejatelt selle kohta, et mida nad Eestist koju kaasa viivad. See on eelnevat tööd väärt, kas pole:)
- I go back with the knowledge that Estonia is a perfect country, all the people recognised the beauty of the nature, your approach to the people, and professionalism.
- Estonian spirit surprised me. My vocabulary is too poor to express what I saw.
- Estonia is fantastic and very beautiful country. People are here very active and very quick. I totally changed my mind about Estonia and Estonians. I learn on how to organise perfectly the event, stay patient. /----/ I loved leisure time and I discovered that I like swinging:)
- Hiking is fun. A nation which loves nature is healthy nation.
- Estonia is out of stereotypes.
- Estonians themselves, you are very motivated people, level of the civil society is high, you are real self-starters.
- Discovery of Estonia: professionally very fruitful, privately very emotional. Innovation of high tech, at the same time respect of traditions and costumes.
- I take with me the Estonian attitude: Estonians like each other, they cooperate to reach the goal, not compete. They are happy to their government and authorities. They jointly do things together.
- Estonian love to the culture and traditions, their approach to their state.
- Self-efficiency of Estonians.
- Kaidi might have been right that Estonia is a wonderful place to be and live. People like their country, they take care of houses, nature. I learn what is the real secret of Estonia and it seems to be true. I am very impressed by the civil society, sometimes things are made without any money, people are hard working.
- Trust towards authorities, e-elections and other high-tech things. Nature. No police on streets.
- Hospitality, people’s attitude to the nature and government.
- I got inspired; we should start dancing festival in Moldova or something in order to get people together. And I take with me the words of Anne: “Freedom has no price”.
- Estonian people and their connection to the country. Forest, sea, seashore always stays for Estonia. Estonian model is amazing one. You have all the reasons to be proud of your country.
- 2 very impressive things: Estonians trust their government, and no mosquitoes.
- Ability to love simple things.
- For the second time you impressed me, you are easy going and open minded people. In Moldova we complicate things. We are afraid to do things. You just do it.
- It was huge emotional boost, and put me to think is what I am doing worth of doing? Everybody seems to like what they do and they do what they like and this is like this. It is so simple.
Ja nii, kui nad lahkusid, lendasime me Bulgaariasse, Musta mere äärde, kus ma pole 6 (!!!) aastat käinud! Mul pole aega olnud. Järgmine reportaaz sealt!
Tellimine:
Postitused (Atom)