Andeks! Vaikusel on mitmeid põhjuseid. Esiteks - ma kirjutan kolleegidega kokku ühte bullat, mis ületab varsti 100 lehekülje piiri ja ma lihtsalt ei suuda selle kõrvalt veel miskit muud mõtestatut kirjutada. Suurvorm imeb mu täiesti tühjaks, minu lemmikzanr - blogilugeja võib aimata, mis see võiks olla - mahub ühele leheküljele. Teiseks - mind kaua teeninud pilditöötlusprogramm Picnik pandi kinni, ning seega pole mul kuskil pilte töödelda ning esimese hooga ei ole ma leidnud ühtegi nii käepärast online programmi kui seda oli Picnik. Ja tahaks mõne pildi ju ka riputada. Kolmandaks pole ma ikka veel suutnud oma uude töökeskkonda, mis paikneb kaks korrust allpool, sisse elada ning minu tavapärane rutiin on väga häiritud. Neljandaks oli muidugi kaks nädalat imeilusat maikuud Eestis (minu teine või kolmas mai viimase kümne aasta jooksul) - see on hoopis teine asi, kui päevad alles lähevad muudkui pikemaks, mitte ei hakka tasapisi lühemaks minema - ning nende ülipikkade valgete, kuid siiski nappide tundide sisse kirjutamist ei pressinud. Oli palju toredamaid suhtlemise vorme:))) Tänan!
Võtsime Miaga registreerimata talgulistena osa maailmakoristuspäevast - mööda Raplamaa teeääri kõndides pidi tõdema, et pole see Eesti Balkanimaadest etem midagi!
Korra tegin just täpselt niimoodi tööd, nagu ma tahaksingi tööd teha. Kell oli natuke pärast seitset õhtul, mina istusin Skypes Kaberneeme rannas, laine loksus tüünelt ning väljas oli Suur Päev, üks mu projektipartner oli arvutiekraani taga Pariisis, Boss juba hämarduvas Budapestis ning kolmas ekspert Ameerikas. Pärast kuutteist töist aastat võiks küll olla juba nii, et kui isegi ei saa alati valida, mida sa teed, siis võiks saada vähemasti valida, kuidas ja kust sa oma tööd teed.
Mia sai tuulerõugetest lahti, aga nii vähe kui neid ka oli - kõikidest on veel armid järel. Ja need kõige suuremad laigud just näo peal. Hooldatud sai neid Bulgaarias mentoolpiirituse ja mingi spets kokkusegatud pulbriga (briljantrohelist seal ei tunta) ja hiljem Eestis rohelisega ikka veel ka, aga ma ei tea, kas ta nüüd jääbki selliseks? Apteeker oli veendunud, et jääb, et temal ka lapsepõlvest saadik rõugearmid näos. Ma ütlen APPI!
Mia oma rahakotti kõlistades: "Mul on palju raha!" Mina: "Tore siis. Mul küll nii palju ei ole!" Mia: "Küsi Aime käest!":))) Siinkohal tervitan mummit!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar