Mial on olnud selleaastane lasteaia lõpupidu, pärast istusime ühes siiamaani täisti salajaseks jäänud kohvikus, mille kohta Plamen ütles, et Eesti tunne tuli peale. Mia ja Plamen on käinud mööda piknike, sünnipäevapidusid, folkkontserte, sellal, kui mina veedan aega kontoris (nagu praegu, on südaöö, kogu senine kevad-suvi on minust suure kaarega mööda läinud) või lennukis. Viimased paar nädalat on läinud nii, et kui ma parasjagu kuskil mujal riigis pole, siis saabun ma kell viis või kuus koju, me teeme miskit, täna näiteks avasime välibasseinide suvehooaja, ning Mia lubas järgmisest nädalast alates võtta osa ujumiskursustest, ja siis ma lähen kella üheksaks kontorisse tagasi ning töötan kell üheni öösel. Ma tean, et seegi läheb viimaks mööda. Aga mõned hetked ühes Miaga jäävad selleks ajaks alatiseks olemata! Ma pole juba mitu nädalat saanud talle unejuttu lugeda! Vahetevahel ma mõtlen, et tulgu, mis tuleb, minu pärast võiks edasi liikud küll, siis jälle, et nii palju põnevat on ees - eriti kui ma satun oma ala tõeliste ekspertidega rääkima - natuke võiks veel teha. Ehkki oma elu ühest projektist teise ära elada nagu ka päris ei tahaks. Ja suured lapsed, ma saan viimaks aru, vajavad meid veel hoopis palju rohkem.
Hiljuti Albaanias olles oli mul kaks tõlki, üks supertõlk, kes võttis OSCE'st päeva vabaks, et tulla koolitust tõlkima, kuna ta ka ise koolitab inimesi, ning teine, kes ei olnud väga hea tõlk, see-eest oskas mulle rääkida kõike Eesti e-valitsusest, riigist ja ajaloost. Vahepeal pani natuke mööda ka, aga ma eriti korrigeerima ei kippunud, oli selline tüüp, kes alati kõike teab, ja minu silm teritus kõvasti selles osas, et millised kivid on Berati kindlusse kandnud kokku roomlased, millised türklased. Ja ta tegi pilti. Nii et mul õnnestus ka üle hulga aja pildi peale jääda. Olgu siis täna selline. Lasteaiapeo, hobuste jm juurde pöördun ikka ka tagasi. Ja võib-olla isegi Berati tuhande aknaga linna juurde. Ja võib-olla Pariisi.
Kui on mahti, kuulake üht laulu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar