Reede, 17. juuni 2011

Vabadus tähendab maalide mõtlemist, laulude loomist ja viiside viimistluspiinu... (Alliksaar)


Eile oli imetore päev - ja sellele eelnesid veel teised toredad päevad täis Bosnia metsikuid mägesid ja mägiteid, Montenegro maalilisi fjorde ning Horvaatia mägesid, saari ja pinnavorme, mis löövad oma tohutu massiivsuse ja kestvusega. Suplushooaeg on avatud kahe suplusega Aadria meres, Budva külje all. Neist üks kl pool kuus hommikul! Ungarlasest kolleeg küll kurtis, et vesi on liigagi karastav, ent ma siiski arvan, et Pärnu lahe +24 nagu seda lehest lugeda oli, ei ole teps mitte soojem.

Tagasi koju oli plaanis jõuda täpselt südaööks ehk siis minu sünnipäevaks. Ning minutilise täpsusega mind ka värava ette sõidutati. Mis on seda hinnatum, et nagu öeldud, hommikul sai alles supeldud Montenegros, kell kaks sõime Dubrovnikus mereelukaid ja kell pool kaheksa õhtul polnud me veel igatahes Zagrebisse jõudnud. Aga lõpuks tuli meil tervelt üks minut teepeal uimerdada, et ikka just täpselt südaööks koju jõuda:)

No ja järgmisel hommikul lõime end üles ning suundusime Kesk-Euroopa ülikooli lõpuaktusele Budapesti modernsesse kultuuripaleesse, MÜPAsse. Plamenil oli eelmine päev olnud ka lõpuaktuse peaproov ja lisaks veel neli lehekülge väljaprinditud instruktsioone, kuidas "doktoriks löömise" ajal õigesti käituda.

See oli üks äraütlemata ilus, meeliliigutav ja -toitev üritus, mille tipphetkedeks minu jaoks olid kõned!!! Kõne pidasid CEU Open Society auhinna selleaastane laureaat Javier Solana ning postuumse laureaadi Richard C. Holbrooke'i lesk Kati Marton (kes, nagu selgus, on sündinud Ungaris). CEU vilistlaste nimel pidas kõne esimese lennu lõpetaja, Eesti Suursaadik Gruusias Toomas Lukk, kes mh tsiteeris ka Artur Alliksaart. No mida sa veel ühelt sünnipäevalt tahad saada:)))

Mia pidas kolm tundi suurepäraselt vastu ja oli vist üks väheseid, kes jaksas kõigile 800+ lõpetajale kaasa plaksutada!

Õhtu lõppes kuuma lõunamaa taeva all sõprade ja kolleegidega õhtustades ning naerdes-naerdes-naerdes. Noorem generatsioon leidis ühise keele i-podi kaudu, aga hiljem liiguti ikka pärismaailma ning lahku mindi juba rohkete kallistuste ja muside saatel:)

Kahjuks ei õnnestunud Plameni ja Sorose käesurumishetke tabada, ehkki koht oli loozis:) 
Hetk pärast seda, kui tudengid on vilistlasteks kuulutatud! Tohtu hulk emotsioone!!! Pildistama pidanuks ikka Plamenit, aga Mia püüdis rohkem pilku, mis teha:)

Kunagi korjan ma need jalad sealt tagant ära ning istutan muru, aga praegu ma veel ei oska. 

Me hakkame nüüd Miaga tulema, pilte Aadria mere äärest näeb järgmine kord.

2 kommentaari:

  1. Imeilus! Õnnitlused Plamenile!
    Muide, ma olen otsustanud oma pooleteisekuusele usareisile endale kaasa lubada vaid kaks eestikeelset raamatut. Üks on, nagu misjonäriprouale kohane, Piibel, ja teine tõenäoliselt Alliksaare "Päikesepillaja".

    VastaKustuta
  2. Alliksaar on hea valik! Pillel, muide, oli meerikamaal kaasas Pretone "Minu Eesti":) Ilusat ja meeleolukat reisi teile! Ühtlasi tähendab see vist seda, et me kohtume järgmine kord talvel Tartus...? Kui te just külla ei tule. Või on veel mingi hetk suvest näpistada...?

    VastaKustuta